Adolf Hitler

Allikas: Metapedia

Adolf Hitler Portraet.jpg
Hitleri allkiri.png

Adolf Hitler (Eluruun.png 20. aprill 1889 Austria-Ungari, Braunau; Surmaruun.png 30. aprill 1945 Berliin) oli alates 1921. aastast NSDAP esimees. Alest 1933. aastast oli Hitler Riigikantslerina ja alates 1934. aastast kuni oma surmani Füüreri ja Riigikantslerina Saksa Riigi valitsusjuht ja riigipea.

Adolf Hitleri juhtimisel saavutasid natsionaalsotsialistid 1933. aastal Saksamaal valimisvõidu ja lõid Kolmanda Riigi. Pärast Hitleri surma purustati Suur-Saksa Riik, Euroopa jagati kaheks ning algas Külm sõda.

Sisukord

Varajased aastad

Adolf Hitleri sünnimaja Inni äärses Braunaus.
Adolf Hitler 8—9-aastasena

Adolf Hitler ei rääkinud meelsasti oma eraelust, nagu on kirjutanud tema noorpõlvesõber August Kubizek. Hitler tegi oma päritolust saladuse. 1930. aastal ütles ta, pidades silmas poliitilisi vastaseid: „Nad ei tohi teada, kust ma tulen ja millises peres ma olen üles kasvanud.“ Sellega üritas ta ennast ja oma sugulasi ajakirjanduse eest kaitsta.

Päritolu

Hitleri pere pärines Alam-Austriast Waldviertelist, mis piirnes Böömimaaga. Tollal erines tavapärane austria perekonnanimi erinevate kirjakujude vahel Hüttler, Hiedler, Hittler ja Hitler. Ilmselt tuleneb Hitleri nimi austria sõnast Hütte, mis tähistab väiketalunikku või majapidajat.

Adolf Hitler sündis Ülem-Austria Inni äärses Braunaus. Ta oli tolliametniku Alois Hitleri ja ta naise Klara (sünd. Pölzl) kuuest lapsest neljas. Pere kuuest lapsest jõudis täiskasvanu ikka vaid Adolf ja ta õde Paula. Alois Hitleril oli lisaks veel kaks last oma teise naisega: Alois juunior ja Angela. Oma teoses „Mein Kampf“ (Minu võitlus) kirjeldab Hitler oma isa nõudlikuna, autoritaarsena, põikpäisena, aga ka vägivaldsena.

Lapsepõlv

Oma töökoha tõttu kolis Alois Hitler oma perega mitmeid kordi. Braunaust Passausse, sealt hiljem Lambachi ning seejärel Leondingi, mis asus Linzi lähistel.

Erinevates rahvakoolides, kus Adolf Hitler käis, oli ta hea õpilane, kuid Linzi reaalkoolis tekkisid probleemid. Ta pidi seal juba esimest õppeaastat (1900/1901) kordama, ta õpetajad kirjutasid „puudulikust õpihimust“. Reaalkooli kolmanda klassi lõpetas ta 1904. aastal taas kesiste tulemustega, nii et ähvardas taas klassi kordamine. Kuna Hitleri isa oli sel aastal surnud, siis pakkus kool emale, et Adolf viikase üle teise kooli. Hitler hakkas käima Steyri reaalkoolis, kuid ka seal ei muutunud hinded oluliselt paremaks. Ta jäi istuma, ei teinud ära korduseksameid ja lahkus koolist 16-aastasena 1905. aasta sügisel, kooli lõpetamata.

Hitler nimetas seda hiljem "õppimisstreigiks" isa nõudmiste vastu, kes soovis, et pojast saaks ametnik nagu ta ise. Hitler aga soovis saada kunstimaalijaks. Ta oli kogu elu andeks maalikunstnik, kelle anne eelkõige arhitektuuris välja paistis.

Viini ja Müncheni aastad

1903. aastast sai Hitler orvupensionit. Tänu sellele ja oma ema abile sai ta 1905. aastal alustada iseseisva eluga. Hitler seadis eesmärgiks asuda õppima Viini kunstiakadeemiasse. 1907. ja 1908. aastal ei võetud teda vastu. Pärast seda ei võtnud ta ette konkreetse ameti või töökoha õppimist. Ta nimetas seda maailmavaateliseks stuudiumiks või Viini õppeaastateks. Ta jäi Viini elama, pärast seda, kui 1907. aastal ta ema haigestus, asus ta mõneks ajaks tagasi Linzi. Ema suri 21. detsembril 1907. Ta teenis raha endamaalitud piltide müümisega. Hitleri kuus sissetulek oli 58 krooni, sellest 25 oli orvupension. Võrdluseks teenis tollane õpetaja keskmiselt 66 krooni. Kuid Hitler loobus oma õe kasuks ka orvupensionist.[1]

1909. aastal, 20-aastaselt, kolis ta taas Viini tagasi. Seal tutvus ta rassiideoloog Jörg Lanz von Liebenfelsiga. Ta tegi tutvust ka Üldsaksa liikumise juhi Georg Ritter von Schönereri ja Viini linnapea dr. Karl Luegeri antisemiitlike kirjutistega. August Kubizeki sõnul tundis Hitler aga eelkõige huvi ooperite vastu, eriti Richard Wagneri omade.

Pärast järjekordset mittevastuvõtmist kunstiakadeemiasse hakkas Hitleril raha nappima. 1909 kolis ta ajutiselt kodutute varjupaika ja 1910 ühiselamusse.

Pärast seda, kui mais 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse, kus ta elas rätsep Josef Poppi juures allüürnikuna. „Mein Kampfis“ kirjutab ta, et ta igatses „saksa linna“. Esimese maailmasõja puhkedes 1914 astus ta koheselt vabatahtlikuks.

Adolf Hitler koos kaasvõitlejatega Esimeses maailmasõjas.

Esimeses maailmasõjas

Hitler oli peaaegu kogu Esimese maailmasõja vältel kapralina 16. Kuninglikus Baieri reserv-jalaväerügemendis „List“ (komandör Julius Listi nime järgi) luureüksuses läänerindel teenistuses. Ta astus vabatahtlikuna Baieri armeesse ja pälvis juba sama aasta detsembris teise klassi Raudristi. Hitler sai 1916. aasta oktoobris Põhja-Prantsusmaal haavata. Ta saadeti Beelitzi laatsaretti, mis näis talle „oma valgete voodite ja hoolitsevate õdedega väga ebareaalsena.“ 1917. aasta märtsi alguses läks ta taas rindele. Aastal 1918 autasustati teda esimese klassi Raudristiga, mida anti Esimeses maailmasõjas väga harva kaprali auastmes sõduritele.

Raudristiga autasustamine

Hitleri rügemendi „List“ ülema meenutused:

„17. novembril 1914 avati rügemendi positsioonidel tugev kahurituli. (…) Kella 14:15 paiku tabas raske inglise granaat (…) komandantide positsiooni. Kolm meest sai koheselt surma, neli ülejäänut, nende hulgas rügemendikomandör, vedelesid puruksrebitud jäsemetega oma veres. Rauajupid, pinnasetükid ja müürikivid kukkusid surnutele ja haavatutele peale. Üks mees, rügemendistaabi luuremees, kes kuulus komandantuuri juurde, oli keldrist mõned sekundit enne tabamust lahkunud ja pääses nii kindlast surmast: Adolf Hitler. (…) Pidevalt rügemendistaapi komandeeritud luuremees oli Adolf Hitler. (…) Igal juhul kuulus ta nende sõdurite sekka, kes allusid vahetult mulle ja kellega suhtlesin ma aja jooksul üsna tihedalt, nii et ma teadsin, et neid mehi sai usaldada…(…) Üks nendest usaldusväärsetest meestest oli Adolf Hitler.“

Hitler ise kirjutas kirjas 1915. aasta veebruaris:

„Messinesis esitati mind esimest korda, Wytschaeteis teist korda Raudristi saamiseks…(…) 2. detsembril sain ma siis selle.“ [2]

Hitler oli korrektne sõdur, keda hinnati oma kamraadide seas erinevalt ta mittekriitilise hoiaku tõttu ohvitseridesse. „Austada ülemat, mitte kellelegi vastu vaielda, pimedalt alluda“, nii kirjeldab ta ise oma tollast suhtumist kohtuprotsessil 1924. aastal.

Hitler keelus sõja ajal ametikõrgendusest, kuid teda nimetati nimeliselt rügemendi ajalehes. Ta pälvis ka silmapaistava vapruse eest rügemendidiplomi.

15. oktoobril 1918, veidi aega enne sõja lõppu, saadeti Hitler gaasimürgitusega Pasewalki laatsaretti. Ajutist pimedust, mida raviti, seostas ta ise saadud silmavigastusega gaasirünnaku ajal. Rindekogemused olid Hitleri jaoks olulised elamused. Edaspidises elus oskas ta neid sõjalisi teadmisi kasutada.

Laimamised

Juba Weimari vabariigi ajal ründasid poliitilised vastased NSDAP-d. Partei juhtide kohta üritati väita, et neil puudus igasugune sõdurlik panus. SPD saadik Erhard Auer heitis Hitlerile ühes ajaleheartiklis 1923. aastal koguni ette, et ta hoidis kõrvale rindest ja mängis haiget. Hitler vastas sellele, et tal oli luuremehena üks ohtlikumaid ülesandeid rindel, ta oli pidevalt ohutsoonis nagu ka tema haavatasaamised tõestavad. Lisaks sellel ei olnud ta ühtegi päeva haige.[3]

Hitleri esilekerkimine

Poliitikukarjääri algus

Hitler ütles hiljem, et nördimus kaotatud sõja ja novembrikurjategijate reeturlikkuse üle oli teda kallutanud poliitikuks hakkamise otsusele.

Pärast sõda pöördus ta tagasi oma rügemendi kasarmusse, ta valiti mitmeid kordi üheks oma rügemendi usaldusmeestest. Hitler oli nö sidemees revolutsioonilise Müncheni nõukogude valitsuse ja selle sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri ning Reichswehri vahel.

Eisneri mõrvamise järel tekkinud segadusi ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka selle vastaste (rahvalikult meelestatud vabakorpused) poolele.

Pärast vabariigi verist lõppu värvati Hitler Müncheni Reichswehri (eesti keeles riigikaitse) juhtkonna poolt teenistusse, mis oli tollal oluliseks võimufaktoriks Baierimaal. Nn Musta Riigikaitse otsustavad mehed – näiteks kapten Ernst Röhm – nägid kapral Hitleris tulevast poliitilist agitaatorit, kelle abil saaks tööliste seas levitada rahvuslikke ideid. Hitleri ülemad saatsid ta propaganda-kõnelejate koolitustele ja andsid talle ülesandeks külastada poliitilisi parteisid ja ringkondi, mida oli revolutsioonijärgses Baieris arvukalt.

Nende hulka kuulus ka ajakirjaniku Karl Harreri ja lukksepa Anton Drexleri asutatud Saksa Töölispartei (Deutsche Arbeiterpartei (DAP)). 12. septembril 1919 külastas – kapten Karl Mayri soovitusel, kes kuulus rahvalik-rahvuslikku ühingusse Eiserne Faust – Hitler esmakordselt ühte nende üritust. Kui sellel kogunemisel nõudis üks kõneleja Baierimaa eraldamist Riigist, võttis Hitler sellevastu energiliselt sõna ning paistis nii oma kõnepidamisoskuse poolest silma. Ta suutis kuulajaid köita ja emotsioone äratada. Drexler olevat kohe Harrerile sõnanud: „Tal on vägev suuvärk, teda võib vaja minna!“ ja üritas teda veel samal päeval värvata. 19. oktoobril liitus Hitler 55. liikmena DAP-ga. Ta liimesnumber oli 555, sest DAP numbriarvestus algas numbriga 501. Samal ajal sai Hitler kontakti ka Thule Ühingust pärit antisemiitliku kirjaniku Dietrich Eckartiga. Eckart otsis parasjagu rahvalik-rahvusliku idee jaoks agitaatorit. Ühe esimesena nägi ta Hitlerit selle mehena ja oli talle nõu ja jõuga abiks. 1920. sai Eckartist ajalehe Völkischer Beobachter väljaandja.

Kuna Hitler meelitas oma miitingutega üha enam kuulajaid kohale , muutus ta väikse partei jaoks asendamatuks. Esialgu oli ta agitaatorina tegev ja kevadel 1920 oli ta DAP 25-punkti-programmi väljatöötamises osaline. Hitleri eestvedamisel nimetas partei end ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei (NSDAP)). 31. märtsil 1920 vabastati ta armeeteenistusest.

Ülestõus ja vangistus

Pärast nõukogude vabariigi mahasurumist valitses Baierimaad rahvuslikult ja monarhistlikult meelestatud kindralriigikomissar Gustav Ritter von Kahr, kes ei varjanud oma põlgust demokraatia ja punase riigivalitsuse suhtes. Hitler ja kindral Erich Ludendorff, kes kuulus NSDAP poolehoidjate sekka, nägid seega von Kahris liitlast teostamaks enda plaani – Mussolini Marsi Rooma eeskujul – kukutada valitsus Berliinis. Saksamaal valitsevate rahutuste, suure inflatsiooni ja Ruhri piirkonna okupeerimise tõttu lootis Hitler leida ka rahva enamuse toetust.

8. novembri 1923 õhtul tungis Hitler koos relvastatud saatjaskonnaga Müncheni Bürgerbräukellerisse, kus von Kahr kõnet pidas. Von Kahr nõustus Hitleri ettepanekuga. Kuid juba järgmisel päeval ajas politsei Hitleri ja ta poolehoidjate marsi veriselt laiali. Ludendorff ja Hitler arreteeriti. Vt: Marss Feldherrenhallele

Vahistamine

1. aprill 1924: Ainus pilt Hitler-Ludendorfi protsessi kõigist süüalustest pärast kohtuotsust. Vasakult paremale:
Heinz Pernet, dr Friedrich Weber, Wilhelm Frick, leitnant Griebel (Hermann Kriebel), Erich Ludendorff, Adolf Hitler, Wilhelm Brückner, Ernst Röhm, Robert Wagner.

Hitler varjas end pärast Müncheni ülestõusukatset oma tuttava Ernst „Putzi“ Hanfstaengli juures Uffingis. 11. novembril 1923 vahistati ta seal. Hitleri vahistamine on ära toodud politsei 11. novembri 1923 ettekandes. Selles märgitakse, et Hitler ei osutanud vastupanu, surus teda vahistama tulnud Oberleutnant Rudolf Belleville kätt ja palus end mitte lasta poliitiliste vastaste poolt avalikult mõnitada. Belleville kirjutas veel, et Hitleril oli käsi kinni seotud, kuna ta oli 9. novembri putši käigus oma õlga vigastanud. Hitleril aidati riide panna ja kui tänav oli kogunenud rahvamassist tühjaks tehtud viidi ta Weilheimeri jaoskonda, sealt edasi Landsbergi. Hitler ise oletas, et ta lastakse maha. Hanfstaengl, kes oli samuti putšis osalenud, asus välismaale elama. Hiljem sai temast NSDAP välismaa pressišeff.

Kohtuprotsess

Protsess Marsist Feldherrenhallele osavõtjate üle algas 26. veebruaril 1924. Ludendorff mõisteti õigeks. Kohtunikud ei soovinud Hitlerit üldse süüdi mõista ja leidsid, et ta tegutses ülestõusu ajal suurimast isetust idealismist. Hitlerile mõisteti riigireetmise eest karistuse miinimumäär – viis aastat vabadusekaotust.

Vanglas

Oma karistusest tuli tal ära kanda vaid aasta. Juba 20. detsembril 1924 lasti Hitler vabaks. Ta kasutas vanglas olemise aega oma teose „Mein Kampfi“ sekretärile Rudolf Heßile dikteerimiseks, raamatus esitas Hitler avalikult oma ja natsionaalsotsialismi sihid.

Tänu meediakajastusele sai Hitler nüüd üleriigiliselt tuntuks. Ta positsioon NSDAP-s oli vankumatu ja ta sõna oli rahvalikus liikumises veelgi kaalukam. Seni oli ta ennast näinud kui liikumise propagandisti, kes pidi tee vabaks tegema tulevasele juhile, kuid nüüd hakkas ta iseendas liikumise juhti nägema.

Partei reorganiseerimine ja poliitiline esilekerkimine

Pärast vanglast vabanemist alustas Hitler NSDAP reorganiseerimisega. Sellega seoses pidas ta 27. veebruaril 1925 Bürgerbräukelleris tuntud kõne ning alustas ümberkorraldustega. Põhja-Saksamaal oli vahepeal Gregor Strasseri juhtimise all moodustunud tugev partei osakond, mis ei nõustunud Hitleri tuginemisega vanadele monarhistlikele võimukandjatele, vaid pooldas hoopis vasakpoolset sotsiaalrevolutsioonilist kurssi. Hitleril õnnestus aga erakonnasisesed poliitilised oponendid neutraliseerida või – nagu Joseph Goebbelsi puhul – oma poolele võita.

Ebaõnnestunud ülestõusukatsest järeldas ta, et revolutsioonilisel viisil ei saa haarata võimu riigis, vaid see on ainult legaalsel teel teostatav. NSDAP pidi hõivama parlamendid. Sellele lisaks pidi SA enneolematute marsside ja demonstratsioonidega tähelepanu köitma ning avaliku tähelepanu partei ja ta juhtidele suunama ja üles näitama süsteemi jõuetust.

Esimene võimalus, kogu Saksamaal propagandat teha, oli NSDAP ja DNVP poolt 1929. aastal alustatud rahvaavaldus Youngi plaani üle, millega pidi lõppema Versailles' lepingu alusel nõutav reparatsioonide maksmine I maailmasõja võitjariikidele. Rahvaavaldus kukkus küll läbi, kuid Hitler ja NSDAP pälvis rahvus-konservatiivsetes ringkondades üha suuremat poolehoidu, mida tõestasid 1929. aasta lõpus toimunud Tüüringi valimised. Hitler sai nüüd ka DNVP-esimehe Alfred Hugenbergi kirjastamise abile loota. Hugenberg nägi – nagu Ludendorff ja hiljem Papen – Hitleris ja NSDAP-s kuulekaid, suunatavaid tööriistu aitamaks saksameelseid jõudusid massiliikumiseks saamisel.

Hitleri suuremale edule aitas kaasa maailmamajanduskriis, mis puhkes 1929. aasta lõpus ja tabas Saksamaad kogu oma raskusega, seda eelkõige Versailles' lepingu tõttu. Saksamaa finantskriisi tõttu lagunes 1930. aastal Weimari koalitsioon. Hermann Müllerile (SPD), järgnes Keskparteilase Heinrich Brüningi presidentaalkabinet, mis omas riigipresidendi Paul von Hindenburgi tuge. 14. septembri valimistel suurendas NSDAP oma valijatetoetust hoobilt 2,6-lt 18,3 protsendini. Senise 12 koha asemel sai partei 107 kohta Riigipäevas (parlamendis). Seni riiki juhtinud parteidel ei olnud enam rahva enamustoetust ja Hitleri NSDAP oli lõplikult muutunud võimuteguriks riigis.

Hitler saab Riigikantsleriks

Adolf Hitler 30. jaanuari 1933 õhtul pärast Riigikantsleriks nimetamist.

Pärast vabatahtlikku loobumist Austria kodakondsusest 1925. aastal oli Hitler kodakondsusetu. Seoses Hitleri riiginõunikuks võtmisega Braunschweigi Maakultuuri- ja Mõõtmisametis 1932. aastal sai ta saksa kodakondsuse. Sellise olukorra vastu anti 30. jaanuaril 1934 välja Seadus Riigi taas ülesehitamise kohta, mis kaotas liidumaade eriõigused, sellega viidi sisse tsentraalne riigikodakondsus, mis kehtis kogu Riigi territooriumi kohta. Nüüd poleks pidanud Hitler pidanud kõigepealt saama braunschweiglaseks, et saada sakslaseks. Selle seadusega eksisteerisid edaspidi vaid saksa riigikodanikud. Kodakondsena oli Hitler täitnud Riigikantsleriks saamiseks nõutavad kriteeriumid. Pärast seda, kui NSDAP oli 1932. aasta valimiste järel muutunud tugevaimaks parteiks Riigipäevas, nimetas Riigipresident Paul von Hindenburg 30. jaanuaril 1933 Hitleri Riigikantsleriks, sellega algas rahvuslik ülestõus (Nationale Erhebung).

Hitler saavutas oma nimetamise Riigikantsleriks Franz von Papeni ümbritseva rahvuskonservatiivse ringkonna poolehoiuga, lubades von Papeni teha asekantsleriks, kellel oli ligipääs kõigile Kantsleri ja Riigipresidendi asjaajamistele ning sellega, et konservatiivid said kõik olulisemad ministrikohad. Papen uskus, et saab nii Hitlerit „vaos“ hoida. Sõjavägi lootis Hitleri läbi rahvuslikku tugevdamist ja esilekerkimist, Versailles' lepingu tühistamist ning Reichswehri taasloomist, et saada vähemalt naaberriikide sõjalisel tasemele olla. Tööstuse ja poliitika rahvuskonservatiivid lootsid valitsuse stabiliseerimist ning poliitilise orientatsiooni suundumist autoritaarse monarhia poole.

5. veebruaril teatas NSDAP Riigipressiamet, seoses Hitleri visiidiga Münchenisse, et Hitler loobub oma Riigikantsleri töötasust, kuna „ta teenib kirjanikuna ise oma sissetuleku.“ Loobumist töötasust oli Hitler juba 17. oktoobril 1932 teatanud.

NSDAP programmi ja Riigi olukorra kohta võttis Hitler seisukoha 10. veebruari 1933 kõnes. Seda kõnet kanti üle kogu saksa ringhäälingus.

Hitleri eraelu

Adolf Hitler oli eraelus tagasihoidliku iseloomuga. Ta armastas loomi ja oli ilmselt seetõttu taimetoitlane. Ta ei suitsetanud ega joonud alkoholi. Hitleril polnud teadaolevalt peale Geli Raubali suhte afääre naistega. Kas ta suhe Eva Brauniga oli platooniline või erootilist laadi, pole teada.

Füürer

Kolmanda Riigi ülesehitamine

Pärast Riigipäeva põlengut, mille oli süüdanud hollandi kommunist Marinus van der Lubbe, sai Hitler Hindenburgi poolt õiguse Weimari konstitutsiooni paragraafi 48 järgi eriolukorra väljakuulutamiseks. Sellega oli Riigikantsler võimeline kasutama erakorralisi õigusi. Kuid sellel eriolukorra õigusel oli piiratud kehtivus. Selle asemele pidi tulema kestev regulatsioon, „Riigi ja rahva hädaolukorra kõrvaldamise seadus“. Selle vastuvõtmiseks oli vaja 2/3 Riigipäeva nõusolekut. Saavutamaks see arv, takistasid SA ja preisi politsei osade riigipäevasaadikute osalemist istungil. Nendeks olid eelkõige 81 kommunistliku partei esindajat ja mõned sotsiaaldemokraadid. Seadus võeti vastu kodanlike parteide, sh Keskpartei ja liberaalid, vastu. SPD saadikud hääletasid vastu. Potsdami päeval, millega uus valitsus seadis end preisi traditsiooni, võeti saksa-rahvuslikud ringkonnad liikumise sihtide osaks.

1. juunil 1933 viidi saksa majandusse sisse Adolf-Hitler-Spende (Adolf Hitleri annetus), kõigi ettevõtete maks NSDAP heaks, mida arvutati palgasumma järgi. Kuni 1945. aastani saadi nii kokku 700 miljonit riigimarka. NSDAP sai nii lõpu teha oma rahalistele probleemidele.

Pärast Riigipresidendi Paul von Hindenburgi surma, 2. augustil 1934, läks ka Reichswehri juhtimine Hitleri kätte. Hitler lasi peatselt ka rahvahääletusega Riigipresidendi ja Riigikantsleri ameti ühendada ning nimetas end nüüdsest Füüreriks ja Riigikantsleriks. Riigipresidendi tiitel jäi igaveseks reserveerituks von Hindenburgile.

Hitleri sise- ja rahvuspoliitika

Hitleri poliitika käimapanevaks jõuks oli majandussuhete uuestikorraldamine Euroopaga ja maailmaga, seda rahvuslikus võtmes. Sellest tulenes ka antisemitism ja rahvalik sotsiaaldarvinism. Hitler nägi maailmaajaloos pidevat võitlust, milles tugevad nõrgemaid, väärtuslikumad ebaväärtuslikemaid rasse valitsevad.

Hitleri esmane siht oli, luua uus rahvustervik. Tõeline sotsiaalriik, milles on tehtud lõpp egoismile ning milles kõik annavad oma panuse ühissesse heaolusse. Hitler ise polnud eales isikukultuse pooldaja. Juba 1933 andis ta juhiseid ajalooliste tänavanimede säilitamiseks. Ta ütles linnatänavate kohta „iga põlvkond seostagu endaga vaid seda, mis ta ise loonud on.“. Sest „vaid see, mille rahvuslik revolutsioon tuleviku jaoks ehitab, tohib ta enda ning ta juhtivate meeste nimesid kanda.“.

Repressioonid

Hitleri ja natsionaalsotsialistide antisemitism väljendus eelkõige juutide avalikust elust väljatõrjumises. Pärast juutide sõjakuulutust 24. märtsil 1933 oli esialgu plaanitud, juutidest kodanikud Madagaskari plaani raames ümber asustada. Ka ajaloolase Ernst Nolte kohaselt oli juutide interneerimine Teise maailmasõja ajal õigustatud kaitsemeede.

Antisemitism eskaleerus sõja jooksul nn juudiküsimuse lõpplahendusega, millele Hitler viitas juba Mein Kampfis. Pärast juutide sõjakuulutust interneeriti nad – vastavalt nende vaenlaseks olemisele – laagritesse. Hitleri vastutus ja kaasosalus väidetavate hilisemate sündmuste kohta on ebaselge, kuna ei eksisteeri ühtegi tema poolt väljaantud dokumenti juutide hävitamise kohta. Sellele argumendile tuuakse tihi vastuväiteks, Hitleri avalikud väljaütlemised ja tema valitsuse rassipoliitika, mis oli tema enda nägemustele ja arusaamadele vastav. See ei alanud väljaütlemistega Mein Kampfis ega lõppenud riigipäevakõnega 30. jaanuaril 1939, milles ta sõnas, et juhul kui juutlusel peaks õnnestuma sütitada uus maailmasõda on tulemuseks juudi rassi hävitamine Euroopas.

Lisaks eelnevale pidid natsionaalsotsialismi vastased arvestama repressioonidega ja interneerimisega nn koonduslaagrites. Hitleri sotsiaaldarvinistlikud vaated rakendusid ka eutanaasia-programmis, mille järgi nähti ette „eluvääritu elu“ kõrvaldamine säilitamaks terve rahvakeha (Volkskörper).

Hitler ja juutide represseerimine

Väidetakse, et Adolf Hitler oli juba oma raamatus Mein Kampf ette kuulutanud juutide hävitamise mürkgaasi abil. Sellega seoses tsiteeritakse järgnevaid ridu:

„Kui sõja alguses ja jooksul oleks kakskümmend või viisteist tuhat sellist heebrea rahvaõõnestajat mürgigaasi kätte saadetud, nii nagu seda pidid välja kannatama sajad tuhanded meie parimad töölised kõigist seisustest, siis poleks rinde miljonite suurune ohver asjata olnud. Vastupidi: Kui kaksteist tuhat kaabakat oleks õigel ajal kõrvaldatud, siis oleks võib-olla miljoni korraliku – Saksamaa tuleviku jaoks väärtuslikku – sakslase elu päästnud olnud.“

See lõik leidub raamatu teises köites, peatükis „Hädakaitse kui õigus“, milles Hitler räägib oludest Esimeses maailmasõjas ja ründab teravalt marksismi, mida Saksamaal ja teistes riikides viljelesid eelkõige juudid. Nii viide minevikule kui tingiv kõneviis näitavad, et siin on tegu puhtalt propagandaga, mitte aga plaaniga või programmilise väljendiga.

Seoses sellega tuleb esile tuua juudist kirjaniku Kurt Tucholsky read, mis ta kirjutas nendele kodanlikele ringkondadele, kes ei nõustunud ta patsifistlike seisukohtadega:

„Hiiligu gaas teie laste mängutubadesse. Las see hiilib vaikselt ümber nende. Ma soovin kirikunõuniku naisele ja peatoimetajale ning kiviraiduri emale ja pankuri õele, et nad kõik üheskoos sureks piinarikast surma.“[4]

Majanduspoliitika

Hitler tutvub nn Volkswagen põrnika mudeliga.

Hitleri majanduspoliitika, mida esindas majandusminister Hjalmar Schacht, esmane siht oli Saksamaa majanduslik uuestikorraldamine eesmärgiga jõuda autarkiani. Adolf Hitleri majanduspoliitika on lahutamatult seotud natsionaalsotsialismi programmiga. Vastavalt Hitleri arusaamale „töö loob raha ja mitte vastupidi“, loodi teiste riikidega otsene kaupade vahetamise süsteem, mis pidi mööda minema protsendiorjusest. Need sihid pandi paika kahes nelja-aastakuplaanis.

Alates 1933. aastast pidi esimene nelja-aastakuplaan parandama saksa rahva toitlustamist ning tooma endaga selge töötuse vähenemise. Sisemaise raharingluse toetamiseks loodi nn Mefo vekslid.

Teise nelja-aastakuplaani eesmärgiks oli Saksamaa enesevarustamise ja ekspordivõime tõstmine. Saksamaa allutamine Inglismaa näljablokaadide läbi, nagu kahe eelnenud sõja jooksul, pidi nii olema igaveseks välistatud. Saksamaa majandus tuli korrastada välismaiste laenudeta. Võõramaiste firmade kasumid tohtis välja võtta vaid saksa majanduse toodangu näol (kaup kauba vastu). Selle süsteemiga liitusid eelkõige Lõuna-Ameerika riigid. Tulemuseks oli valuutavaba väliskaubandus. See süsteem jättis aga maailmakaubanduse seni suurimad võlausaldajad ja kasusaajad ning Versaille võitjariigid (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) tuluta. Saksamaa tõusis lühikese ajaga arvestatavaks majandusjõuks, kelle tõusu ja konkurentsivõimet tuli takistada.

Tollane USA president Roosevelt ütles hiljem selle kohta:

„Kas keegi soovib väita, et Saksamaa püüd valitseda Kesk-Euroopa majandusruumi, ei olnud sõja peapõhjus?“[5]

Välispoliitika ja taasrelvastumine

Nagu ka eelnenud Weimari vabariigi poliitikutelgi, oli Hitleri välispoliitiliseks sihiks nn Versaille leppe revideerimine. Kuid erinevalt oma eelkäijatest polnud ta enam valmis, vaid diplomaatilisel teel tegutsema, ta võttis ka arvesse sõjalise konflikti.

Pärast seda, kui Saksamaa oli Versaille leppe läbi kaitsetuks tehtud, kohustusid võitjad pro Forma niisamuti desarmeerimisele. Hiljemalt 1927. aastal, kui Saksamaal olid täielikult kõik määrused vastavalt „leppele“ jõustunud, oleksid võitajavõimud samuti pidanud alustama desarmeerimisega, taasloomaks sõjaline tasakaal Euroopas. Kuid liitlased ütlesid oma desarmeerimisnõusolekutest lahti ja rikkusid nii nende endi poolt dikteeritud Versaille lepet. Õigustatult üritas Saksamaa seejärel läbirääkimiste teel saavutada enda vabastamist ekstreemsetest relvastamise piirangutest. Seejärel kui kõik läbirääkimiskatsed oli Esimese maailmasõja võitjate arrogantsuse tõttu ebaõnnestunud, algas saksa taasrelvastamise programm, loomaks võrdsus ja tagada Riigi kaitsevõime.

Natsionaalsotsialistide sihikindel välispoliitika näitas end juba oktoobris 1933, kui Saksamaa lõpetas läbirääkimised Suurbritannia ja Prantsusmaaga ning astus välja Rahvasteliidust, kuna Esimese maailmasõja võitjad ei näidanud üles mitte mingit huvi nende endi poolt tekitatud territoriaalsete ja etniliste probleemide lahendamiseks.

1938. aasta märtsis toimus Austria (Ostmark) liitmine (Anschluss) Riigiga. Oma sünnilinnas Braunau ületas Hitler 12. märtsil kirikukellade saatel piiri ning jõudis nelja tunni pärast Linzi. Teede ääres olid sajad tuhanded inimesed, külad olid lilledega ehitud. 13. märtsil allkirjastas ta Linzi hotellis Weinzinger „Austria Saksa Riigiga taasühendamise seaduse“. 15. märtsil võttis Viini elanikkond ta suure vaimustusega vastu – lilled ja rõõmupisarad. Saksamaa oli taas ühendatud. Heldenplatzile kogunud rahvamass oli suurim kogunemine, millel Hitler eales kõneles. Viini õukonnalossi rõdult kuulutas ta:

„…minu saksa kodumaa liitumist Saksa Riigiga.“

Oktoobris 1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa, kus saksa elanikkond oli enamuses, loovutamist Saksamaale. Sudeedimaa oli 1919. aastal Versaille leppega Saksa-Austria küljest eraldatud ning inglaste eestvedamisel liidetud Tšehhoslovakkiaga. Tagajärjeks oli sealse elanikkonna suur majanduslik kitsikus ja represseerimine. Kuna tšehhid olid liidus Suurbritannia ja Prantsusmaaga, ähvardas juba tollal sõja puhkemine. Kuid Mussolini vahendamisel toimus Münchenis kohtumine inglise peaministri Arthur Neville Chamberlaini ja prantsuse peaministri Édouard Daladieriga. Müncheni leppe tulemusel liitus Sudeedimaa taas Saksa Riigiga. Kolm päeva enne oli Hitler Berliinis kõneledes garanteerinud „ülejäänud“ Tšehhi säilimise. Märtsis 1939 leidis aset Böömi- ja Määrimaa Protektoraadi loomine, pärast seda, kui Slovakkia oli Saksa Riigilt ametlikult abi palunud, et vältida Tšehhi alluvusse sattumist. „Ülejäänud“ Tšehhist sai tollase presidendi Hacha juhitud riigiprotektoraat, kus säilitati kultuuriline ja sisepoliitiline identiteet.

Paari kuu pärast nõudis Hitler ka saksa linna Danzigi liitmist Riigiga ning nõustus Saksa-nõukogude mittekallaletungipakti salajase lisaprotokolli allkirjastamisega Poola ja Baltikumi ajutise jaotamisega Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel, kui Poolaga ei jõutud üksmeelele okupeeritud saksa territooriumi üle. Poola poolt okupeeritud saksa ala tagastamise nõue nn Poola koridoris põhjustas lõpuks Teise maailmasõja puhkemise, kuna poolakad lausa nõudsid inglise garantii tõttu seda sõda. Toimus nn Poola sõjakäik. Selleks polnud aga Hitleri mõtlemine ja valitsemine ette valmistunud. Seda rõhutab ka Saksa välisministri Joachim von Ribbentropi tsitaat Nürnbergi protsessi lõpukõnes.

Teine maailmasõda

Peale saksa rahva kestmajäämise tagamise läbi natsionaalsotsialistliku riigi, järgis Hitler vaid veel ühte poliitilist sihti, mille ta niisamuti juba „Mein Kampfis“ esile tõi: Saksamaa võimupositsioon ühises euroopa majandusühenduses. Siinjuures olid talle eelkõige oluline Esimese maailmasõja territoriaalsete ja majanduslike repressioonide revideerimine, mis lõppesid Versaille diktaadiga ning tõukasid tollal majanduslikult rikka ja poliitiliselt esilekerkiva Saksamaa hädasse ja viletsusse.

Olenemata kõigist saksa rahuettepanekutest (eelkõige inglastele), üritasid Prantsusmaa ja Inglismaa Nõukogude liitu oma liitlaseks saada. Stalin ja ta välisminister Molotov lasid aga läbirääkimistel ebaõnnestuda, kuna nad olid arvamusel, et Suurbritannial ja Prantsusmaal läheb Nõukogude liidu abi rohkem vaja kui lääne tuge. Stalin arvestas pika positsioonisõjaga nagu Esimeses maailmasõjas pärast 1914. aastat ja plaanis Punaarmeega Saksamaad alles siis rünnata, kui kõik ülejäänud sõjaosalised ärakurnatud on. Lisaks vajas ta aega, ta enda poolt korraldatud „puhastamist“ Punaarmees selle reorganiseerimiseks.

Kuid ka Hitleri huvid kattusid osaliselt Stalini omadega. Ka temale oli oluline aja võitmine. Ta tahtis tingimata vältida kaherinde sõda nagu 1914/18 ja kõigepealt neutraliseerida läänes Prantsusmaa. Edasi üritas ta saada rahukokkulepet Suurbritanniaga ning alles seejärel kõrvaldada Venemaa ja bolševismi ohu. Üllatuslikult allkirjastas ta läbi välisministri Joachim von Ribbentropi 23. augustil 1939 Moskvas mittekallaletungi pakti Nõukogude liiduga, mille salajases lisaprotokollis oli määratud sõja puhkemise korral Ida-Euroopa jaotamine saksa ja nõukogude huvipiirkondadeks. Kindlustatuna Molotov-Ribbentropi paktiga, sai Saksamaa nüüd alustada, inglaste eestvedamisel Saksamaast eraldatud ja Poolale antud saksa alade, tagasinõudmisega.


Hitleri ettepanek Saksa ajakirjandusest.

Sõja puhkemine

Suurbritannia nägi pakti sõlmimises kohe eesseisva sõja puhkemise signaali. Kuid tegelikult nõudis Hitler vaid Poolalt saksa territooriumite (nn Poola koridor ja Danzigi linn), mis eraldati Versailles' lepinguga Saksamaast, tagastamist Saksa Riigile. Samaaegselt suurendas Saksa ajakirjanus teadete arvu Poolas rahvasakslaste vastu toimuvatest kuritegudest ja nõudis sekkumist Poola sellisele käitumise suhtes. Eelnevalt ei kajastanud Saksa press selliseid provokatsioone nende tegelikes mõõtmetes Hitleri käsu alusel, kuna ei tahetud ohustada läbirääkimisi.

Pärast seda, kui väljaastumised Poolas (kaitstuna lääne garantiiga) olid võtnud talumatud piirid ja Poolast pärinev saksa põgenike vool Riigi südame majanduslikult üle koormas, keeldus Poola ka Saksa ettepanekust korraldada nn koridoris rahvahääletus. Seega provotseeris Poola Saksa poole tegutsemist ja oli nii vastutav Teise maailmasõja puhkemise eest. 1. septembril 1939 kuulutas Hitler oma kõnes, et Poola ründas Saksamaad ka regulaarvägedega ja kella 5.45-st asuti vastu tulistama.

Sõja kulg

Saksamaa võitis Poola 18 päevaga ning nii nagu oli kindlaks määratud Molotovi-Ribbentropi paktis, marssis Punaarmee 17. septembril Ida-Poolasse. Saksamaa poolt ajutiselt okupeeritud Poola territoorium oli nüüd järgnenud rahuettepanekute osaks. Poola tuli oma endistes piirides iseseisva riigina taastada. Kuid inglased keeldusid nendest ettepanekutest, kuna nende jaoks polnud oluline mitte rahu, vaid saksa rahva ja selle majandusliku ning ideoloogilise võimupositsiooni purustamine Euroopas. Pärast Nõukogude liidu rünnakut Soomele Talvesõjas 1939/1940 kadus ka saksa usaldus Nõukogude liidu rahukavatsustesse.

Kevadel 1940 võitis Wehrmacht Prantsusmaa, kes oli eelnevalt ühepoolselt Saksmaale sõja kuulutanud.

Suurbritannias oli vahepeal Arthur Neville Chamberlain asendunud Winston Churchilliga, kes nõudis juba 1914. aastal kompromissitut suhtumist Saksamaasse. Kuid Hitler nägi siiski Suurbritannias üht võimalikku liitlast ja pakkus inglastele vabu käsi nende koloniaalimpeeriumis, kui Suurbritannia tunnistab vastutasuks Saksamaa õiguspärast hegemooniat Euroopa mandri üle. Kuid Churchill keeldus kompromissitult kõigist läbirääkimistest Saksamaaga ja lasi saksa-poola konfliktil tahtlikult paisuda maailmasõjaks.

Hitler Wehrmachti kindralitega arutelu pidamas.

Seejärel põhjustas Royal Air Force saksa õhujõududele esimesi suuremaid kaotusi. Puuduliku õhuülemvõimu ja tõsiasja, et Suurbritannia polnud sel hetkel oluline oht, peatas Hitler 1941. aasta kevadel Unternehmen Seelöwe, Inglismaa vallutamise plaani. Ta pühendus olulisemale sihile, saavutada rahu ja ümber korralda ida.

Enne seda aga asus Wehrmacht Balkani sõjakäigu raames appi oma liitlasele Itaaliale, kelle mõttetu Kreeka ründamine läbi kukkunud oli. Kuid Balkani okupeerimine pidi ka saksa lõunatiiba kaitsma ja kindlustama Riigi varustamise Rumeenia õliga.

10. mail 1941 lendas Füüreri asetäitja Rudolf Hess viimase meeleheitliku katse raames Inglismaale, et loodetud rahusõlmimise läbi vältida sõja arenemist maailmasõjaks. Seejuures ei aimanud ta, et see areng oli juba kindlaks määratud.

Sõjakäik bolševistliku Nõukogude liidu vastu, kes ei ähvardanud mitte ainult Saksamaad, vaid kogu Euroopat, algas mitu nädalat hiljem nime Unternehmen Barbarossa all 22. juunil 1941. Stalini väed olid sel hetkel juba rünnakuvalmis, edasine viivitus oleks olnud kogu Euroopale katastroofiks. See sõda oli võitlus kommunismi, bolševismi ja õhtumaise kultuuri eest „asiaatliku barbaarsuse“ ja „juudi bolševismi“ vastu. Sihiks oli vene okupatsiooni alla olevate satelliitriikide vabastamine bolševismist ja vabade riikide ülesseadmine, et tulevikus kaitsta Euroopat bolševismi eest.

Pärast Wehrmachti algset edu jäi sõjakäik 1941. aastal Moskva ees toppama. 7. detsembril ründas Jaapan USA Pearl Harbori mereväebaasi Hawaiil ning USA astus seega maailmasõtta, kuigi ta juba enne seda oli oma mereväge britte toetanud. Saksa Riik kuulutas seejärel 11. detsembril sõja USA-le. Hitleri esialgseks eesmärgiks oli USA eemalehoidmine sõjast, et nii ära hoida maailmasõja puhkemine. 19. detsembril 1941 võttis Hitler üle maavägede juhtimise. Pärast seda, kui Wehrmacht oli 1942 veelkord suurpealetungile asunud, tabas teda 1943. aasta alguses Stalingradi lahingus seni suurima kaotus, milles täna nähakse Teise maailmasõja pöördepunkti. Selle suure kaotuse põhjuseks oli vene rinde liigne laiendamine, mille Hitler olenemata hoiatusest arvesse võttis, vältimaks nõukogude-bolševike relvajõudude uuestiformeerimist, kuna saksa poolel ei eksisteerinud plaane pikemaajaliseks sõjaks idas.

Samal aastal saavutasid liitlaste pommitajad ülemvõimu Saksa õhuruumis. Nn õhusõjas hävisid paljud saksa linnad. Linnade nagu Dresdeni ja Königsbergi hävitamine omas eelkõige ühte sihti – võtta saksa rahvalt ta identiteet ja ajalooline kultuur. Siinjuures võeti teadlikult arvesse sadade tuhandete tsivilistide surma saamine.

6. juunil 1944 avasid lääneliitlased Normandia dessandiga teise rinde läänes. Olenemata kõikidest kaotusest, suurtest purustusest ja sellest, et Hitler sõnas juba 1943, et selles sõjas ei ole enam sõjalist võitu võimalik saavutada, pidi sõda veel armutuima jõhkrusega kaks aastat edasi kestma, kuna brittide ja ameeriklaste nõue „tingimusteta kapituleerumise“ järele oli vastuvõtmatu. Kõigist saksa püüdluses sõlmimaks lääneliitlastega separaatrahu, keelduti eesmärgiga hävitada täielikult Saksamaa ja sakslus.

Kui lääneliitlased olid Elbe jõe kaldal ja bolševistlik punaarmee möllas juba Berliini kesklinnas, võttis Adolf Hitler, arvestades Riigi vältimatut kaotust, endalt Berliinis riigikantselei punkris elu. Inglismaa kompromissituse ja ebavajaliku USA sekkumise tõttu maailmasõjaks eskaleerunud õuduse tulemuseks oli Saksa Riigi kadumine, Euroopa suurte osade laastamine koos miljonite surnutega, mis tipnes veel 15 miljoni sakslase küüditamisega sõja lõpus.

Põhja-Saksamaa läks ajutiselt poola ja nõukogude kontrolli alla. Edasine tagajärg oli üle 40 aastat kestev Nõukogude liidu hegemoonia Ida-Euroopas ja Kesk- ja Lääne-Saksamaa üle ning Euroopa jaotumine kaheks vaenulikuks blokiks. Kuid Inglismaa ei teinud kahest tema enda kaassüül puhkenud maailmasõjast järeldusi. Endiselt keelduti saksalaste enesemääramisõigusest. Kesk-Saksamaa liitumine BRD okupatsioonimoodustisega sai selge inglaste vastuseisu osaliseks.

Lõpp

Hitleri tervislik seisund halvenes sõja jooksul märgatavalt. Ta olevat kannatanud ka parkinsoni tõve all. 19. märtsil 1945 andis ta käsu Saksa Riigi infrastruktuuri hävitamiseks, kuid sõjandusminister Albert Speer ei täitnud seda käsku.

22. aprillil 1945 sai Hitler närvivapustuse, kui ta teada sai, et tema kästud armeegrupi Steineri pealetung ei leidnud aset. SS-Obergruppenführer Steiner keeldus seda käsku täitmast, kuna nõutud ülesanne oli tema kohaselt täitmatu ja puhas enesetapp. Selle peale sõas Hitler, et kõik on läbi ja teda on reedetud. Bormanni, Keiteli ja Göringi soovitustest olenemata otsustas Hitler Berliini jääda. Ta andis oma peaadjutandile SS-Obergruppenführer Julius Schaubile käsu enda isiklike dokumentide hävitamiseks Uues Riigikantseleis ja kantselei punkris ning palus sedasama ka Münchenis ja Obersalzbergis teha. Rochus Misch, Hitleri ihukaitsja ja telefonist on viimaseid sündmusi punkris kirjeldanud, nii et eksisteerib palju tõendatud materjali Hitleri viimaste päevade kohta.

Pärast seda, kui Hitler oli 29. aprillil kell 4 oma poliitilise ja isikliku testamendi allkirjastanud, abiellus ta oma pikaajalise elukaslase Eva Brauniga. Järgneval päeval kella 15:30 paiku sooritasid Adolf Hitler ja ta abikaasa enesetapu. Vastavalt Füüreri viimastele soovidele põletati nende laibad Riigikantselei hoovis ja maeti sinna lähedusse. Hitleri surmast anti teada 1. mai 1945 Wehrmachti raadioteates.

Esimestel maipäevadel kaevasid punaarmeelased Hitleri ja ta naise laibad taas välja ning viisid hammaste järgi läbi isikutuvastuse. Venelased hoidsid info selle kohta salajas, alles 1970. aastal teatati, et Hitleri maised jäänused on maetud ühe vene kasarmu territooriumile Magdeburgis. Seejärel põletati laibad ja tuhk puistati lähedal asuvasse jõkke.

Julius Streicher kirjutas vangistuses olles oma poliitilises testamendis 3. augustil 1945:

„Juht pole surnud! Ta elab edasi oma jumaliku vaimu loomingus. See kestab üle nende aja, kes olid saatuse poolt neetud, mitte mõistma Juhti, kui ta veel elas. Nemad sängitatakse ja koos sellega nad unustatakse. Kuid Juhi vaim kestab läbi aegade ning temast saab orjastatud rahva ja inimkonna lunastaja.“

Spekulatsioonid surma ümber

Atentaadid

Hitlerile korraldati või plaaniti korraldada kokku 42 atentaati. Osalt olid need ebatõenäolised juhused, mis päästsid ta elu. See tugevdas teda usus, et ta on saatuse poolt välja valitud täitma ajaloolist ülesannet. 1939. aastal üritas šveitslane Maurice Bavaud Hitlerit maha lasta, kuid ebaõnnestus, kuna ta ei pääsenud Juhile lähedale. Samal aastal plahvatas Georg Elseri paigaldatud pomm Münchenis Bürgerbräukelleris, vaid mõned minutid pärast Hitleri lahkumist lühida kõne järgi.

Pommil, mille üks Stauffenbergi kaasvandenõulane Henning von Tresckow 1943. aastal Füüreri lennukisse sokutas, ütles süütemehhanism üles. Mõned päevad hiljem kukkus läbi Rudolph-Christoph Freiherr von Gersdorffi pommiatentaat Berliinis, kuna Hitler oli külastatavalt näituselt planeeritust varem lahkunud.

20. juulil 1944 ebaõnnestus atentaat Juhi peakorteris Hundikoopas. Claus Schenk Graf von Stauffenberg, kes soovis tappa Hitleri ja korraldada riigipöörde, vahistati veel samal päeval Berliinis. Friedrich Fromm lasi ta kiirelt maha lasta, päästmaks oma enda elu.

Erinevat

Time Hitler.jpg
  • TIME Magazine valis 1938. aastal Hitleri „aasta inimeseks“.
  • Albert Speeri meenutuste kohaselt olid Hitleril veidrad töökombed. Ta oli kuni kella 5–6-ni varahommikul üleval ja magas seejärel kuni lõunani. Ta pidas pikkasid söömaaegu ja teetunde ning ülejäänud ajal vaatas ministritega filme või kuulas pikki monolooge. Hitler põlgas korrapärast ja rutiinset bürootööd.

Aukodanik

Hitler oli paljude saksa linnade aukodanik. Visiidil alambaieri linna Kelheimi oktoobris 1933 sai ta seal aukodanikuks, Kelheim võttis temalt novembris 2008 selle tiitli ära. Viimase Saksa linnana võeti Hitlerilt ära Goslari aukodaniku tiitel, 10. septembril 2013.

Seosed Eestiga

Alfred Rosenbergi sideohvitseri Werner Koeppeni märkmete andmetel pidi Hitler 10. septembril 1941 tegema poolepäevase visiidi äsja vallutatud Tallinna. Hitler pidi saabuma Tallinna koos Ungari riigihoidja Miklós Horthyga. Hea ilma korral oleks Tallinnas maandutud kell 8.20. Plaanis oli tutvuda linnaga ja väliköögis süüa; kell 16.25 pidi algama tagasilend. Visiit jäi ära, sest arstid keelasid Horthyl lennata.

Adolf Hitler peatus Eestis ka 4. juunil 1942, kui ta lendas üllatusvisiidile Mannerheimi õnnitlema. Füüreri lennuk tegi vahemaandumise Lasnamäe lennuväljal. Kas ta lennukist maa pinnale astus, ei ole teada.

Autasud

EK2 1914.png EK1-1914.png WA-S.png BO.png Kuldne Aumärk.png

Tsitaate

USA välisminister Baker 1992. aastal:

„Me tegime Hitlerist monstrumi, kuradi. Sellepärast ei saanud me ka pärast sõda enam sellest laht öelda, me olime ju massid kuradi enda vastu mobiliseerinud. Seega olime me sunnitud jätkama pärast sõja lõppu seda kuradistsenaariumit. Oleks olnud võimatu oma inimestele selgeks teha, et sõda oli vaid majanduslik preventiivabinõu.“[6]

Knut Hamsun Adolf Hitleri surma kohta:

„Ta oli inimkonna eestvõitleja ja kõigi rahvuste õiguse kuulutaja. Ta oli suurejooneline reformaator ja tema ajalooline saatus oli, et ta enneolematu alatuse ajastul tegutsema pidi, millele ta lõpuks alla jäi.“[7]

Teosed

Kõned

Video

Värviline filmijupp Adolf Hitlerist:


Vaata ka

Viited

  1. Werner Maser: Adolf Hitler, Legende-Mythos-Wirklichkeit. Heyne-Verlag, 1971, 8. trükk, lk 80
  2. Christian Zentner: "Der Erste Weltkrieg, Daten, Fakten, Kommentare", Moewig, 2000, lk 299
  3. Deutsche Militärzeitschrift (DMZ), Verlag Deutsche Militärzeitschrift (VDMZ), nr 51 (mai–juuni 2006); lk 27
  4. Die Weltbühne, XXIII aastakäik, nr 30 26. juuli 1927, lk 152
  5. Schultze-Rhonhof: 1939, Der Krieg, der viele Väter hatte
  6. „Der Spiegel“, nr 13, 1992
  7. „Aftenposten“, 1. mai 1945

Välislingid

Internet

Kirjandus

Välja otsitud andmebaasist "http://et.metapedia.org/wiki/Adolf_Hitler"
Personaalsed tööriistad