Versailles' leping

Lepinguga loovutatud Saksa Riigi alad ja riigid, kellele need läksid.

Versailles' leping või Versailles' diktaat oli üks rahulepingutest, millega lõpetati Esimene maailmasõda. See sõlmiti 28. juunil 1919 Antandi ja Saksamaa vahel, päeval, mil möödus viis aastat sõja ajendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atendaadist. De facto oli rahu sõlmitud juba Compiegne relvarahu allkirjastamise näol 11. novembril 1918. Pärast seda kui osapooled olid leppe ratifitseerinud, hakkas see 10. jaanuaril 1920 kehtima.

Leping määras Esimese maailmasõja puhkemise ainusüüdlaseks Saksa Riigi ja tema liitlased. Dokument kohustas Saksamaad loobuma oma äärealadest ja võitjariikidele reparatsioone maksma. Kuni lepingu allkirjastamiseni kehtis Saksamaa suhtes näljablokaad.

Versaille diktaadi pealesundimine oli õigustühine. Gunnar Heinsohni teose "Lexikon der Völkermorde" (Genotsiidide leksikon) järgi suri Saksamaal ja Austrias nälga kaks miljonit tsivilisti, „kuna liitlaste näljablokaad toimis väga hästi“. Trükises on ära märgitud ka, et blokaad kaotati alles 1919. aasta märtsikuu lõpus. (…) Blokaadi jätkamist põhjendasid liitlased sellega, et 11. novembril 1918 sõlmiti vaid vaherahu ning vastasele ei tohi anda võimalust oma võitlusvõimet taastada. Niisamuti hoiti blokaadi käigus, kuna nii loodeti hiljem Saksamaalt soovitavad rahutingimused välja pressida. Vastavalt sätestas Compiègne vaherahu paragraaf 26, et blokaad jääb käiku kuni rahulepingu allkirjastamiseni. Vastavalt sellele oli tegu väljapressimisega, mille tulemused on õigustühised.

Pariisi rahukonverents

Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 1919 – 21. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksamaa ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Pransusmaa, Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel.

Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.

Rahulepingu tingimused

Saksamaa lepingu järgsed kaotused (hall värv) protsentides.

• Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati demilitariseeritud tsoon. Saksamaa piirialad jagunesid järgmiselt: Pransusmaa sai Alsace'i ja Lorraine'i, Belgia Eupeni ja Malmedy, Tšehhoslovakkia osa Sileesiat, Poola Poseni, osa Lääne-Preisimaad ja Pomorzetist nn Poola koridori. Danzig kuulutati vabalinnaks. Memel läks võitjariikide valdusse ja liideti 1923. aastal Leeduga. Schleswigi, Ülem-Sileesia ja Ida-Preisimaa lõunaosa riiklik kuuluvus määrati rahvahääletusega. Saarimaa läks viieteiskümmneks aastaks Rahvasteliidu haldusesse. Saarimaa söekaevandused läksid Prantsusmaa kasutusse.
• Saksamaa pidi tunnistama Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola iseseisvust.
• Saksamaa loovutas kõik asumaad, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide vahel. Suurbritannia sai Tanganjika, koos Pransusmaaga jagati veel Togot ja Kameruni. Belgia sai Ruanda-Urundi, Portugal sai Quionga kolmnurga Kagu-Aafrikas. Lõuna-Aafrika liit sai Edela-Aafrika, Austraalia sai Uus-Guinea ja Uus-Meremaa Samoa saared, Jaapan sai Saksamaale kuulunud Vaikse ookeani põhjapoolkera saared ja Saksamaa õigused Hiina Mandžuurias.
• Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Saksamaa armee tohtis olla kuni 100 000 meest, vabatahtlikke kuni 15 000 meest.
• Saksamaa kuulutati sõjasüüdlaseks ja pidi teistele riikidele maksma sõjakahjude eest reparatsioonimakse.

Rahulepingu jõustumine

Rahulepingule kirjutasid alla 26. riigi ja sõja kaotanud Saksamaa esindajad. Hiina keeldus alla kirjutamast.

USA, Ecuador ja Hidžaz ei ratifitserinud Versailles'i rahulepingut.

Tsitaadid

• "Võib öelda, (..) et Versaille rahuleping tagab igavese sõja." – Prantsuse ajakirjanik Jacques Bainville
• "See ei ole rahu. See on kahekümneaastane vaherahu." – Prantsuse marssal Ferdinand Foch

Kirjandus

• "Das Versailler Diktat", Arndt-Verlag, ISBN: 3-88741-195-1