Alfred Rosenberg
Dipl.-Ing. Alfred Ernst Rosenberg (
- suuna Mall:Sündinud 12. jaanuar 1893 Tallinn;
16. oktoober 1946 Nürnberg) oli NSDAP poliitik, riigiminister, arhitekt, filosoof ja üks natsionaalsotsialismi olulisemaid ideolooge.
Rosenberg mõisteti 1. oktoobril 1946 Nürnbergi protsessil kõigis neljas süüdistuspunktis süüdi ja ta hukati.
Sisukord
Päritolu, perekond ja noorusaeg
Alfred Rosenberg sündis baltisaksa peres 12. jaanuaril 1893 Tallinnas. Tema isa Woldemar Wilhelm Rosenberg oli jõukas läti kaupmees, tema ema Elfriede Caroline Siré oli eestlanna. Rosenbergi perekond elas Tallinna vanalinnas Vana-Posti tänavas praeguse kino Sõprus kohal. Pärast Peetri Reaalkooli (praeguse Tallinna Reaalkooli) lõpetamist jätkas Rosenberg arhitektuuri õppimist Riia Polütehnikumis ja Moskva Ülikoolis, kuid ta ei asunud hiljem sellel alal tööle. Õpingute kõrvalt tegeles ta maalimise ja ajalooga.
1917. aastal põgenes Rosenberg oktoobrirevolutsiooni eest Pariisi. Lühikese aja möödudes kolis ta Münchenisse. Münchenis käis Rosenberg läbi vene immigrantide radikaalsete antikommunistlike ringkondadega, kus ta leidis kiirelt vastuse oktoobrirevolutsiooni põhjustele: juutluse vandenõu. Peagi liitus Rosenberg Thule Ühinguga, mis oli rahvalik-okultistlik salaühing. Sügisel 1919 tutvus ta Dietrich Eckarti, kelle ajakirja „Auf gut Deutsch“ heaks ta kirjutas, kaudu Adolf Hitleriga. Lühikest aega hiljem liitus ta NSDAP-ga.
1915. aastal abiellus Rosenberg eestlanna Hilda Leesmanniga, abielu lahutati 1923. 1925. aastal abiellus ta Hedwig Krameriga. 1930. aastal sündis neil tütar Irene, üks poegadest suri peagi pärast sünnitust.
„Vandenõuteooriad“ ja natsionaalsotsialism
Oma esimese ettekande marksismi ja juutluse teemal pidas Rosenberg 30. novembril 1918 Tallinnas. Peagi andis ta välja mitmeid kirjutisi, sealhulgas „Juutide jäljed läbi aegade“ (1919), „Vabamüürluse kuritegu. Juutlus, jesuiitlus, saksa kristlus“ (1921) ja „Börs ja marksism või isand ja sulane“ (1922), kus ta tõi esile juudi-marksistliku maailmavandenõu, mille eesmärgiks on „ülejäänud rahvaste eksistentsi õõnestamine“. Selle sihini jõudmiseks teostasid vabamüürlased mitmeid revolutsioone Euroopas. Nende hulka kuulus muuhulgas Prantsuse revolutsioon 1789, mis kandis kõikide inimeste võrdsuse ideed, Vene revolutsioon 1917 ja novembrirevolutsioon Saksamaal 1918. Kõigi nimetatud revolutsioonidega kõrvaldati monarhia kui riigivorm. Ka Esimene maailmasõda oli inglise kõrgkraadi vabamüürlaste poolt sütitatud. Kapitalism ja kommunism on vaid näilised vastandid, tegelikult on tegu ühe ja samade tangide harudega, mille abil soovib internatsionaalne juutlus luua „maailmariiki“ (Rosenberg: „Kõrgfinants kui kõigi riikide töölisliikumiste käskija“, 1924).
1923. aastal andis Rosenberg välja kommentaari „Siioni tarkade protokollidele“, mille levitamise eest Saksamaal ta hoolitses. Kaks aastat hiljem tsiteeriti neid mitu korda Mein Kampfis. Juba 1921. aastal oli Rosenberg koos Eckartiga asunud tööle ajalehte Völkischer Beobachter, mille toimetamise Rosenberg pärast Eckarti surma veebruari 1923. aastal üle võttis. Tema juhtimisel kasvas see väikesest nädalalehest suureks päevaleheks. Alates 1937. aastast oli ta ise ajalehe peatoimetajaks ja 1938. aastast väljaandjaks.
Osalus riigipöördekatses
Rosenberg võttis rahvussotsialistlikust liikumisest aktiivselt osa. Ta tegi oktoobris 1921 kaasa marsi Coburgi ning Saksa Päeva 14. ja 15. oktoobril Coburgis. Samuti saatis ta Hitlerit Bürgerbräu-keldris.
Rosenberg võttis 1923. aastal osa ka „Marsist Feldherrenhallele“, kuid erinevalt teistest osalistest talle süüdistust ei esitatud. Sel ajal kui Hitler kandis oma vabadusekaotust, andis ta Rosenbergile üle NSDAP juhtimise, millega Rosenberg vaevaliselt toime tuli. Kui Hitler vabanes vanglast, asus Rosenberg jälle lehe juurde.
1927. aastal sai Rosenberg Hitlerilt ülesandeks luua natsionaalsotsialistlik kultuuriselts. Kuigi see selts oli algselt mõeldud partei kultuuriseltsina, hakkas see nimega „Saksa kultuuri võitlusliit“ (Kampfbund für deutsche Kultur) 1929. aastal eksisteerima parteiülese ühinguna. Selles ühingus võideldi erinevate modernismi ilmingutega (arhitektuuri bauhaus, ekspressionism, abstraktsus maalikunstis, kaheteisttooni muusika) kui „kultuuribolševismiga“.
20. sajandi müüt
1930. aastal ilmunud teos „20. sajandi müüt“ oli mõeldud jätkuna Houston Stewart Chamberlaini teosele „19. sajandi alused“. Rosenbergi kohaselt pidi uus „vere usk“ asendama kristluse, viimane tuli asendada rassi metafüüsika ja kollektiivne tahtega. See Rosenbergi peateos on tänaseni natsionaalsotsialistliku maailmavaate üks põhiteostest.
Teos on üle 400 lehekülje pikk ja seda pole kerge lugeda, sellepärast oli ja on sellel üpris väike lugejaskond.
„20. sajandi müüt“, lk 120: "Meid on küll vähe, aga kunagi oli Galileas üksainus mees, ja nüüd valitseb tema õpetus kogu maailma."
Rosenbergi arusaam aarialaste päritolust ja rassiõpetusest
Rosenberg kujutab rassi kui iseseisvat organismi, millel on kollektiivne hing – rassihing. Kõik individuaalne tuleb sellele allutada. Ainus rass, kes on suuteline looma kultuurilisi panuseid on valge rass. Rosenberg nägi, nagu ka Hermann Wieland, aarialaste päritolumaana Atlantist, mis tema arvates asus Põhjas. Vastupidiselt juudi religioonile, mis oli Rosenbergi arust kuratlik ja hävitav, oli aarialastes, midagi jumalikku ja loovat. Rosenbergi teoses on Kristus „Põhjala rassihinge kehastus“ ja seega ei sanud ta olla juut. Rosenberg leidis, et abielu ja seksuaalvahekorda juutide ja aarialaste vahel tuleb karistada surmanuhtlusega.
Tahte metafüüsika
Rosenberg ei arvanud, et tahe on allutatud moraalile. Kui tugev juht annab vastavaid käske, tuleb neid täita.
Karjäär
1924. aastal määras vahi alla olev Hitler Rosenbergi oma asetäitjaks. Rosenberg asutas Suursaksa Töökoosluse (Großdeutsche Arbeitsgemeinschaft) ajutiselt keelatud NSDAP asendamiseks. 1929 asutas ta Saksa kultuuri võitlusliidu. 1930 valiti ta Riigipäeva, kus ta oli tegev eelkõige välisasjade komisjonis.
Ametijuht
1933. aastal nimetati Rosenberg NSDAP Välispoliitilise Ameti juhiks. Samaaegselt tegi Hitler Joachim von Ribbentropi oma välispoliitiliseks nõunikuks, kes muutus nüüd Rosenbergile rivaalitsevaks isikuks. Keerukate alluvussuhete ja erinevate mõjutajate tõttu ei olnud Rosenbergil praktiliselt võimalik välispoliitikas kaasa rääkida, millega polnud Hitler sugugi rahul. 28. juulil 1933 kirjutas Joseph Goebbels: „Ta [Hitler] on Rosenbergiga väga terav. Kuna too teeb kõike ja samas mitte midagi. V.B. on kui sigala. Ta istub vaid oma „Välispoliitilises Ametis“, kus ta teeb vaid sosssepa tööd.“
Riiklik juht
Juunis 1933 nimetas Hitler 16 NSDAP funktsionäri hulgas Rosenbergi riiklikuks juhiks (Reichsleiter). Jaanuaris 1934 nimetati ta dr Robert Ley ettepanekul Hitleri poolt „Juhi poolt määratud isikuks, kes peab järelvalvet kogu vaimse ja maailmavaatelise NSDAP koolitamise ja kasvatamise üle“ (lühidalt Rosenbergi Amet). Kuid ka siin jäi ta mõjuvõim väikseks: Rosenbergi kava luua natsionaalsotsialistlikud ülikoolid, NSDAP Kõrgemad Koolid, mis pidid olema natsionaalsotsialistliku ideoloogilise ja pedagoogilise teadustöö keskmeks, ei teostatud enam sõja alguses.
Kultuurifunktsioonid
Natsionaalsotsialistliku maailmavaatelise koolitus ja kasvatustegevuseks jaoks olid endiselt olulised olemasolevad koolid ja kõrgkoolid, st Baldur von Schirach ja Hitlerjugend, Robert Ley ning Saksa Töörinne ja Ühing Jõud läbi rõõmu ning Joseph Goebbels kui propaganda ja rahvateavitamise Riigiminister. Ka siin tekkisid pinged ja konfliktid erinevate isikute ja ametite kattuvate tööalade tõttu.
Autasustamine
1937 autasustati Rosenbergi Saksa Kunsti ja Kultuuri Rahvusauhinnaga (Deutschen Nationalpreis für Kunst und Wissenschaft).
Teine maailmasõda
Tõelist mõju Saksa Riigi poliitikale hakkas Rosenberg alles sõja ajal avaldama. 1939. aastast vastutas ta Juudiküsimuse Uurimise Instituudi juutide arhiivide ja raamatukogude haldamise eest. Oktoobrist 1940 juhtis ta Riigijuht Rosenbergi Operatiivstaapi, mille loomiseks andis Hitler loa, see tegeles hõivatud alade kunstiväärtuste arestimisega.
Idaalade Riigiminister
Pärast Venemaa sõjakäigu algust nimetati Rosenberg 1941. aastal Okupeeritud idaalade Riigiministriks (Baltimaad, Valgevene ja Ukraina) ja ta oli kaasvastutav juutide kokkuhaaramise eest getodesse. Eestis sündinuna ei jaganud ta paljude sakslaste eelarvamuslikku suhtumist idarahvastesse ja seisis tihti kohalike rahvaste huvide eest.
Veebruaris 1942 kuulutas Rosenberg välja Põllumajanduse Seaduse, mis tühistas kõik Nõukogude põllumajanduslikud korraldused ja taastas kolhooside asemel üksiktalud.
1942. aasta mais külastas ta Tallinnat ja Tartut. See jäi tema ainsaks visiidiks pärast Tallinnast ärakolimist.[1]
Vahistamine
Rosenberg võeti sõja lõpus liitlaste poolt Flensburgis kinni, ta saadeti Nürnbergi sõjakurjategijate tribunali ette, kus teda süüdistati vandenõus, „kuritegudes rahu vastu“, sõjakuritegudes kui ka „inimsusevastastes kuritegudes“, ta mõisteti nendes punktides süüdi ja surma. Õigustühine otsus „vandenõu kohta“ rajnes Rosenbergi „tunnustatud partifilosoofi“ funktsioonil ja „rahu vastased kuriteod“ ta tegevusele Välispoliitilises Ametis. Väidetavalt oli Rosenberg osaline operatsioonis Weserübung, st Taani ja Norra hõivamises. Saksamaa Norra hõivamine oli teravasti reaktsioon brittide okupatsiooniplaanile, mis olid juba teostumas. Objektiivne kohus oleks pidanud hoopiski Churchillile süüdistuse esitama. „Inimsusevastased kuriteod“ põhinesid Riigijuhi operatiivstaabi ja Idaministeeriumi tegevusel. Selles punktis heideti talle ette sunnitööliste kokkuajamist. Kuid ka siin kehtis topeltmoraal, nimelt ükski kohus ei süüdistanud Nõukogude liitu sakslaste sunnitööle saatmises (ka pärast sõda).
Rosenberg jäi lõpuni truuks natsionaalsotsialistlikele ideedele. Vanglas kirjutas ta:
- „Natsionaalsotsialism oli euroopa vastus sajandi küsimusele. See oli õilsaim idee, mille nimel üks sakslane sai talle antud jõu rakendada. See oli ehtne sotsiaalne maailmavaade ja verest tingitud kultuurse puhtuse ideaal.“
Surmaotsus
Alfred Rosenberg mõisteti 1. oktoobril 1946 surma, ta poodi 16. oktoobril. USA peasüüdistaja asemik Robert Kempner on öelnud:
- „Protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara. Vahepeal oleme me leidnud väga paljusid dokumente. Täna meie ei mõistaks Rosenbergi enam surma.“
Viimased märkmed
Alfred Rosenbergi viimased märkmed, mis ta Nürnbergi vanglas tegi, on säilinud kolmes väljaandes. Kaks neist on ajaloolaste jaoks tähtsusetud. Pärast seda kui Rosenbergi jurist dr Alfred Thoma oli – vastu oma kliendi soove – käsikirja edastanud kolmandatele isikutele, avaldati see aastal 1947. aastal tiitliga „Inimkonnakurjategija portree“. See trükis on autorite (Serge Lange, Ernst von Schenck) poolt enamjaolt ümbermuudetud, nii et teosel puudub praktiliselt allikateksti väärtus.
Üks edasine väljaanne ilmus 1955 Göttingenis, mille väljaandjaks oli Heinrich Härtle, endine Rosenbergi Ameti vaimuteaduste osakonnajuht: „Suur-Saksamaa. Unistus ja tragöödia. Rosenbergi hitlerismi kriitika.“ Seda raamatut tuli riikliku surve tõttu 1996 tsenseerida ning uueks tiitliks sai „Viimased märkmed. Nürnberg 1945/46“.
Autasud
- 9. novembri 1923 mälestusmedal
- NSDAP Kuldne Aumärk
- Hitlerinoorte Kuldne Aumärk
- Saksa kunsti ja teaduse rahvusauhind
- Sõjateenete Rist, 1. klass, mõõkadeta
Teoseid
- Longinus in England bis zum Ende des 18. Jahrhunderts. 1917
- Die Protokolle der Weisen von Zion und die jüdische Weltpolitik. 1933
- Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts. Hoheneichen-Verlag 1930
- An die Dunkelmänner unserer Zeit. Eine Antwort auf die Angriffe gegen den „Mythus des 20. Jahrhunderts“ (Aufl. 620.000). 1937
- Dietrich Eckhart. Ein Vermächtnis (2. Auflage). München 1935
- Protestantische Rompilger. Der Verrat an Luther und der „Mythus des 20. Jahrhunderts“ Hoheneichen (1. Aufl.). München 1937
- Schriften und Reden. Band I 1917 - 1921.
- Schriften und Reden. Band II 1921 - 1923. München 1943
- Blut und Ehre. Reden und Aufsätze von 1919-1933. München 1939
- Gestaltung und Idee. Reden und Aufsätze von 1933-1935. München 1939
- Kampf um die Macht. Aufsätze von 1921-1932. München 1939
- Tradition und Gegenwart. Reden und Aufsätze 1936-1940. 1942
- Das Wesensgefüge des Nationalsozialismus. Grundlagen der deutschen Wiedergeburt. 1932
- Der deutsche Ordensstaat. Ein neuer Abschnitt in der Entwicklung des nationalsozialistischen Staatsgedankens. 1934
- Novemberköpfe. 1939
- Wesen, Grundsätze und Ziele der NSDAP. 1933
- Letzte Aufzeichnungen. Nürnberg 1945/46. Ideale und Idole der Nationalsozialistischen Revolution
Viited
Kirjandus
NS-aeg
- Franz Th. Hart: Alfred Rosenberg. Der Mann und sein Werk Lehmann, München 1933
- Albrecht Oepke: Der Mythus. Rosenbergbetrachtungen Deichert, Leipzig 1935
Kirjandus ja allikad pärast 1945. aastat
- Ernst Piper: Alfred Rosenberg: Hitleri peaideoloog, Kirjastus Tänapäev, Tallinn 2007
- Raimund Baumgärtner: Weltanschauungskampf im Dritten Reich. Die Auseinandersetzung der Kirchen mit Alfred Rosenberg Mainz 1977.
- Otto Bräutigam: So hat es sich zugetragen. Würzburg 1968.
- Robert Cecil: The Myth of the Master Race. Alfred Rosenberg and Nazi Ideology. London 1972
- Hamilton Fish: Der zerbrochene Mythos. F. D. Roosevelts Kriegspolitik 1933 - 1945. Tübingen 1982.
- Holger Germann: Alfred Rosenberg. Sein politischer Weg bis zur Neu-(Wieder-)Gründung der NSDAP im Jahre 1926. London 1988
- Robert Kempner: Der Kampf gegen die Kirche aus unveröffentlichen Quellen aus den Tagebüchern Alfred Rosenbergs. (In: Der Monat I; Heft X / 1948/49; S. 28 - 38.
- Andreas Molau: Alfred Rosenberg. Der Ideologe des Nationalsozialismus. Eine politische Biografie. Koblenz 1993
Välislingid
Videod
- Film: Alfred Rosenberg räägib oma elust
- Alfred Rosenberg ~ National Socialist Philosopher and Martyr
Audio
- Alfred Rosenbergi kõned MP3-formaadis
- Raamat kuulamiseks: Alfred Rosenberg - Der Mythus des 20. Jahrhunderts (1939, 25h 27m) (ZIP-fail, 705 MB)
