Dietrich Eckart

Allikas: Metapedia
Dietrich Eckart

Dietrich Eckart (

  1. suuna Mall:Sündinud 23. märts 1868 Neumarkt; Surmaruun.png 26. detsember 1923 Berchtesgaden) oli saksa kirjanik ja varajane natsionaalsotsialist. Tal oli suur mõju Adolf Hitlerile, kes pühendas talle oma teose „Mein Kampf“ I köite.

Elulugu

Dietrich Eckart sündis 23. märtsil 1868 Baierimaal Neumarktis. 1891. aastal katkestas ta oma meditsiiniõpingud. Hiljem alustas ta tööd ajakirjaniku, kirjandus- ja teatrikriitikuna. Pärast isa surma 1895. aastal sai ta üpris suure päranduse osaliseks. 1899. aastal asus Eckart elama Berliini, kus ta töötas luuletaja ja dramaturgina.

1913. aastal abiellus Eckart Rosa Marxiga, kuid abielu lahutati kaheksa aastat hiljem.

1915. aastal kolis Eckart Müncheni lähedale, kus ta leidis kontakti Baieri rahvalike ringkondadega. Peagi pärast seda sai temast Thule Ühingu liige. Samal aastal asutas Eckart kirjastuse Hoheneichen-Verlag. Kirjastus võeti pärast Eckarti surma parteikirjastuse Eher-Verlag poolt üle, kuid see säilitas oma nime.

Eckarti hauakivi Berchtesgadeni vanal kalmistul.

1918. aasta detsembris ilmus esmakordselt ajaleht „Auf gut Deutsch“ (Saksakeeli), mida võib pidada esimeseks natsionaalsotsialistlikuks väljaandeks Saksamaal. Nimetatud numbris kutsus Eckart üles mobiliseerima kõiki jõudusid poliitiliseks võitluseks. Vastukaja üleskutsele ei olnud just suur, kuid siiski leidus inimesi, kes hakkasid Eckarti ettevõtmist toetama. 1919. aasta jaanuarist levis kõnealune nädalaleht juba kõikidesse maakondadesse. Ajalehe väljaandmise kõrval tegeles Eckart ka aktiivse agitatsioonitööga. Näiteks korraldas ta koos Alfred Rosenbergiga Münchenis suurema lendlehtede kampaania: linnas jaotati laiali ligemale 100 000 lendlehte. See oli esimene suurem apell, mis oli suunatud Müncheni linnale.

Pärast Müncheni Nõukogude Vabariigi väljakuulutamist võttis Eckartiga ühendust Saksa Töölispartei kaasasutaja Anton Drexler, kes teatas, et Münchenis on loodud antisemiitlik töölispartei. Selle uue partei ringis oldi tuttavad Eckarti väljaandega ning teda paluti esinema erakonna kogunemistele. Nii tekkis esimene kontakt Saksa Töölispartei ja Eckarti vahel, millele järgnes peagi ka Adolf Hitleri visiit Eckarti juurde. Eckart seadis oma väljaande Saksa Töölispartei teenistusse. Kui mõnda aega hiljem loodi partei poolt uus väljaanne nimega „Völkischer Beobachter“, lõpetas Eckart ajalehe „Auf gut Deutsch“ väljaandmise. 1921. aasta suvel võttis ta koos Rosenbergiga üle ajalehe „Völkischer Beobachter“ toimetamise.

Seoses Marsiga Feldherrenhallele 9. novembril 1923 vahistati ka Dietrich Eckart. Kuid pärast Eckarti raske südamehaiguse kindlakstegemist ei soovinud Baierimaa valitsev ringkond teda lasta vangistuses surra, tehes temast võib-olla märtri, seetõttu vabastati ta 20. detsembril vanglast. Eckart suri peagi pärast seda 26. detsembril 55-aastaselt Berchtesgadenis.

Eckarti luuletuse „Sturm! Sturm! Sturm!“ (Torm! Torm! Torm!) viimane rida „Deutschland erwache!“ (Saksmaaa ärka!) sai hiljem saatma partei meeleavaldusi ja oli tikitud kõikidele SA Standarditele.

Kolmandas Riigis püstitati Eckartile mitu mälestusmärki. 1936. aastal avati Berliinis vabaõhulava, mis sai nimeks Dietrich Eckarti lava. 1937. aastal sai Emmendingeni gümnaasium nimeks Dietrich Eckarti kool. Ta sünnilinn Neumarkt kandis ametlikku lisanime „Dietrich Eckarti linn“.

Teosed

Teatritükid

  • Der Froschkönig, romantiline komöödia, 1904
  • Familienväter, traagiline komöödia, 1904
  • Der Erbgraf, näitemäng, 1907
  • Ein Kerl, der spekuliert, komöödia, 1909
  • Henrik Ibsens Peer Gynt, vabas ettekandes, 1912
  • Heinrich der Hohenstaufe, saksa ajalugu, 1915
  • Lorenzaccio, tragöödia, 1920

Lüürika ja ajakirjanduslik töö

  • In der Fremde, luuletused, 1893
  • Ibsen, Peer Gynt, der große Krumme und ich, 1914
  • Abermals vor der Höhle des Großen Krummen, teatrikriitika, 1915
  • Auf gut deutsch - Wochenschrift für Ordnung und Recht, 1918–1920
  • Völkischer Beobachter, 1920–1923
  • Der Bolschewismus von Moses bis Lenin. Zwiegespräch zwischen Adolf Hitler und mir, München, 1924

Välislingid