Benito Mussolini

Benito Mussolini

Benito Amilcare Andrea Mussolini (

1. suuna Mall:Sündinud 29. juuli 1883 Dovia di Predappio; 28. aprill 1945 Giulino di Mezzegra) oli aastatel 1922 kuni 1943 Itaalia fašistlik valitsusjuht.

Elulugu

Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses, mis ei võimaldanud tal omandada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuid õpetaja ametit ei pidanud ta kaua. Itaalia-Türgi sõja päevil (1910–1911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L´Avanti ('Edasi').

Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antanti poolel. Kuna aga sotsialistid olid haaratud patsifismi ideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti sotsialistide parteist välja. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Põhiline toetajaskond olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud ja futuristid.

Oktoobris 1922 organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia valitsusele ning kuningale Vittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni, nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31.oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. 1927. aastal loodi fašismivastaste jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile.

Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aastal ta kukutati ning arreteeriti Itaalia kuninga käsul. Sakslased vabastasid Mussolini, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aastal 28. aprillil lasti Mussolini ja tema armuke maha.

Pärast surma

Joseph Bellinger teoses „Himmlers Tod“:

„Ka see, mis juhtus Benito Mussolini ja tema elukaaslase Clara Petacciga kujundas Hitleri otsust. Nad mõrvati Põhja-Itaalias kommunistlike partisanide poolt, pärast mida nende laibad ühe Milano tankla külge jalgupidi üles riputati. Vapustusega pidi Hitler teada saama, millisel jälgil viisil oli nende laipu mõnitatud. Ülesässitatud rahvahulk asus laipade kallale ja peksis Duce nägu sedavõrd, et see oli vaid üks vormitu mass. Seejärel hakati laipa jalgadega peksma, kusjuures kontide raginat oli koguni kuulda. Kui laibad olid alla võetud, hakkas pööbel asfaldil vedeleva verise köndi peale sülitama. Häbitud naised tõstsid siis oma seelikud üles ja urineerisid rahvahulga irvitamise ja räuskamise saatel endise fašistliku diktaatori kui tema elukaaslase nägudele.

Õõvastavatele tegevustele tehti lõpp alles ameerika sõdurite poolt, kes ajasid rahvahulga vägivaldselt laiali. Kuid siiski leidus üks USA kommentaator, kes tundis siirast rõõmu Benito Mussolini ja Clara Petacci jubeda lõpu üle, nimelt William L. Schirer, kes ülistas Duce kommunistlikke mõrtsukaid kui „itaalia patrioote“ ja kirjutas oma päevikusse järgnevat: „Ameerika väed saabusid Münchenisse ja Milanosse, fašismi ja natsismi sünnipaikadesse… Kuid kõige rõõmustavam uudis saabub Milanost. Benito Mussolini, suuresuuline Caesar, on surnud. Ta hukati kell 16.20 itaalia patriootide poolt… Raadio Vaba Milano teatel hukati ka Duce armuke Clara Petacci, pärast seda visati laibad tänavale, kus igaüks neid vaadata sai. Duce järel tuleb nüüd Füüreri kord?““

Tunnustused ja aunimetused

• Eesti Vabadusristi III liigi 1. järk (29. aprill 1925)

Kirjandus

• Arved Palgi: Mussolini. Rakvere 1939.
• Benito Mussolini: Minu elulugu. Tartu-Tallinn 1939.