Demokraatia
Demokraatia (kreeka keeles „demos” = rahvas, „kratie” = võim) on ühiskonna ja riigivorm. Kaasaja demokraatia väidab, et ta laseb kõigil sõnaõiguslikel kodanikel osa saada valitsemisest.
Vana-Kreeka demokraatias nähakse tihtipeale demokraatia alget, kuid ka varasemates hõimukultuurides võib leida demokraatlikku valitsust. Germaanlaste valitsuskorra tüüpi saab nimetada germaani demokraatiaks.
Demokraatia mõiste tähistab kaasaegses ühiskonnas nii demokraatia ideaali kui demokraatia reaalsust. Mõlemast tuleb aga eritada demokraatia ideoloogiat, mis ei näe demokraatias mitte ainult ühte võimalikku vaid parimat valitsemisvormi. Usku demokraatia üleolekusse nimetatakse ka demokratismiks.
Läänelik demokraatia, mis on enamuses riikides valitsev, on ühinenud liberalismiga parlamentarismiks ja allub nii üha enam materialismile, kuni tahe ja otsustusvõime on järjest enam killustatud ning riik muutub huvigruppide saagiks, kes on huvitatud vaid enese omakasust ja heaolust. Tänapäeva demokraatiad on näilised demokraatiad, milles ei arvestata rahva huvidega st nad on muutunud oligarhiateks. Niisamuti on demokraatiast saanud ülemailmne dogma. Rahvas pole tänapäeva demokraatiates enam kõrgeim võim, selleks on saanud rahvusvahelised organisatsioonid ja liidud. Demokraatiad ei võimalda inimkoosluste kõrgemalearengut. Demokraatia on enamuse diktatuur, enamus on aga suunatav ja manipuleeritav.[1]
Sisukord
Olemusest
Antiikaja arusaama kohaselt oli demokraatia „rahva võim“. Siin oli tegu valitsemisvormiga ja mitte maailmavaate või poliitilise liikumisega. Varajastele demokraatiatele oli omane kodaniku seisus seotus päritoluga. Rahvakoosolekustel omasid hääleõigust vaid terviku kodanikud. Kodanikuks sai vaid see olla, kes kuulus juba sünnilt tervikusse. Poliitiline võrdõiguslikkus rajanes päritolul. Seega oli antiikdemokraatia inimesepilt ühiskondlik, tänapäeva demokraataias on see aga – liberalismi mõjutuste tõttu – individualistlik. Kuna orjadel puudus sõnaõigus on tänaste demokraatidele jaoks tollased demokraadid „vähem demokraatlikud“. Kuigi terve mõistuse kohaselt peaks asi vastupidi olema.
Kaasaegne demokraatia on uusaja valgustuse riigivorm. Demokraatia pooldajad kutsuvad seda rahvavalitsuseks, milles riigi suveräänsus kuulub rahvale. Tänase parlamentaarse demokraatia alged pärinevad Prantsuse revolutsiooni ajast. Selles rahvavõimus teostab riigivõimu parlament, mis koosneb paarisajast inimesest, kes on rahva poolt vabalt valitud.
Parlamentaarse demokraatia põhitunnusjoon on aga igasuguse tõsise vastutuse puudumine. Kõige selgem näide sellest on vastuvõetud seadused ja otsused, mis on vastuolus põhiseadusega. Kuid vastutus tehtud vigade eest ei lasu kellelgi. Seega on vastutustundlik valitsemine võimatu. Kuna vastutuse ja ka karistuse saab siduda vaid konkreetse persooniga siis ei saa ka parlamendi (kõikuvat) otsustavat enamust vastutama panna.
Kaheldava väärtusega on ka parlamendi enamuseprintsiip. Miks peaks olema enamusel alati õigus, kuna ta on enamus? Kas kvantiteet asendab kvaliteeti? Kas nii langetatakse õiged otsused? Need küsimused on õigustatud, kuna tänased masside suunamise ja manipuleerimise tehnikad ja vahendid on üpris peeneks muutunud.
Demokraatia üks peaprobleem seisneb aga ka selles, kuidas esile tuua ja nähtavaks muuta rahva tahe, kas see tuleb allutada või siduda kõrgemate väärtusega, või kas see on absoluutne ja piiramatu. Erinevatest vastustest nendele küsimustele tulenevad erinevad demokraatia vormid. Tänapäeval on enimlevinud läänelik demokraatia, mis on liberalismiga ühinenud parlamentarismiks ja langeb sellega mandumise ja materialismi ohvriks, kuna tahe ja otsustusvõime on järjest enam killustunud ning riik muutub huvigruppide saagiks, kes on huvitatud vaid enese omakasust ja heaolust.
Ükski demokraatia vorm pole aga võimeline kaasaja ja tuleviku probleemidest jagu saama ja neid üle elama, või võimaldama inimkoosluste kõrgemalearengut, kuna nad ei tunnista dogmaatilisusest inimese olemust, ta bioloogilist natuuri ja elu seadusi. Sellega ei olda võimelised lahendama põhilist probleemi – dekadentsi. Selle asemel dekadents aina süveneb. See ei kehtib mitte ainult lääneliku demokraatia kohta, vaid ka liberaalkapitalistliku ühiskonnavormi suhtes, millega demokraatia seotud on.
Tsitaadid
- „Tänane läänelik demokraatia on marksismi eelkäija, mis temata mõeldamatu oleks.“ Adolf Hitler, Mein Kampf
- „Demokraatia ei too endaga mitte karakteri, vaid raha valitsemise.“ Alfred Rosenberg, Der Mythus des 20. Jahrhunderts
- „Meie demokraatia põhiviga on selles, et ta ei ole seda. Rahval, nominaalsel isandal ja suveräänil, ei ole tegelikkuses selles midagi öelda. “ Hans Herbert von Arnim
- „Demokraatiale seati kord suuri lootusi, kuid demokraatia tähendab, vaid rahva mahasurumist rahva poolt ja rahva heaks.“ Oscar Wilde: Sotsialism ja inimese hing
Allikad
- Faye, Guillaume: Wofür wir kämpfen. 2006.ISBN 3935562101
- Riehl, Jürgen (Hrsg.): Funkenflug. Deutsche Stimme Verlag. 2006. ISBN 3935102143
Kirjandus
- Jaan Hatto: Kuhu kadus Eesti demokraatia? ISBN 9789985978443
Välislingid
Internet
Audio
Saksa Riigi rahvateavitamise ja propaganda riigiminister dr Joseph Goebbels räägib 10. septembril 1938 bolševismist ja demokraatiast.
