Wilhelm Frick
Dr Wilhelm Frick (
- suuna Mall:Sündinud 12. märts 1877 Alsenz;
16. oktoober 1946 Nürnberg) oli natsionaalsotsialistlik saksa poliitik. Ta mõisteti Nürnbergi terroritribunalil poolt surma ning hukati.
Elu
Wilhelm Frick studeeris õigusteadust aastatel 1897 kuni 1900 Münchenis, Göttingenis ja Berliinis. 1901 sai ta Heidelbergis doktoriks.
Esimese maailmasõja puhkedes määratai ta teenistuskõlbmatuks. 1919. aastal anti talle üle poliitilise politsei juhtimine. Frick oli aidanud ka üht vabakorpuse liiget talle valepassi väljaandmisega. Samal aastal tutvus Frick Adolf Hitleriga ning hakkas nii teda kui NSDAP-d toetama, lubades partei kogunemisi ja värbamisplakateid. 1923. aastal ülendati ta Müncheni kriminaalpolitsei ülemaks. Sama aasta novembris võttis Frick osa Marsist Feldherrenhallele. Frickist pidi saama Müncheni politseiülem, kuid „riigikukutamisele“ kaasaaitamise eest mõisteti talle 1924. aastal 15 kuud vangistust. Pärast viiekuulist vangistust ta vabastati ja ülejäänud karistuse kandis Frick tingimisi. 1935. aastal anti talle Hitleri poolt ülestõusus osalemise eest Vereordeni.
Pärast riigipäevavalimisi mais 1924 sai Frick Saksarahvaliku Partei nimekirjas (NSDAP oli keelustatud) Riigipäeva. 1925. aastal sai temast NSDAP liige. 23. jaanuaril 1930 nimetati Frick Tüüringi siseasjade ja haridusala riigiministriks, sellega sai temast NSDAP esimene minister Weimari vabariigis.
Frick surus läbi ka rassiteadlase Hans F. K. Güntheri sotsiaalantropoloogia õppetooli Jena ülikoolis. Ta eesmärgiks oli natsionaalsotsialistliku liikumise ja maailmavaate edendamine.
Pärast Adolf Hitleri nimetamist riigikantsleriks kutsus ta Fricki ja Hermann Göringi ainsate natsionaalsotsialistlike ministritena oma kabinetti. Frick sai siseasjade riigiminister ja sellega sai olulise võtmepositsiooni ja oli tol hetkel üks mõjukaimaid poliitikuid. Kuid juba 1933. aasta märtsi pidi ta oma ministeeriumi tööalad loovutama Joseph Goebbelsi värskelt loodud Rahvateavitamise ja propaganda riigiministeerium. Aasta pärast seda oli ta lisaks sunnitud loovutama veel tegevusalasid Teaduse, kasvatuse ja rahvahariduse riigiministeeriumile. Samal ajal sai ta ka Preisimaa siseasjade ministriks. Pärast Heinrich Himmleri nimetamist 1936. aastal saksa politsei ülemaks kaotas Frick veelgi võimu. Pärast tsiviilvalitsuse sobitamist sõjatingimustele 9. septembril 1939 sai temast riigijuhatuse kindralvolinik ja riigikaitsenõukogu liige.
20. augustil 1934 vahetati ta riigisiseministri kohalt välja Heinrich Himmleri poolt. Nürnbergi tribunalil sõnas Frick selle kohta, et tal puudus alates 1937. aastast otsene ligipääs Hitleri juurde. Hitler olevat 1942. aastal öelnud, et Frick ei ole piisavalt otsustusvõimeline natsionaalsotsialist, kes ei suuda arengutega enam kaasas käia. Ta loobumine siseministri kohast oli pika ja hiiliva võimukaotamise protsessi lõpppunkt. Kuid olenemata sellest säilitas ta riigiministri auastme ja viidi Böömi- ja Määrimaa riigiprotektorina Prahasse.
Arvukate määruste ja seaduste abil aitas ta riigiministrina kaasa Weimari konstitutsiooni osade kehtetuks tegemisele ja nii natsionaalsotsialistide võimu ülevõtmise kindlustamisele. Frick hoolitses ka natsionaalsotsialistliku rassiideoloogia elluviimise eest, mida ta oli eelnevalt ka oma riigipäevakõnedes propageerinud. Kuid nn Nürnbergi rassiseaduste väljatöötamisel oli tal samas marginaalne roll. Juulis 1933 lasi ta jõustuda seadusel, millega takistati pärilikult haige järelkasvu edasikestmist.
Pärast sõda esitati Frickile Nürnbergi tribunali poolt süüdistus. 1. oktoobril 1946 mõisteti ta süüdistuspunktides 2,3 ja 4 süüdi. Ta mõisteti poomise läbi surma. Ta sõnas oma lõpulauses:
- „Mul on süüdistuse suhtes puhas südametunnistus. Kogu oma elu olin ma rahva ja isamaa teenistuses. Nendele pühendasin ma truumas kohusetundes oma parima jõu. Ma olen veendunud, et üksik patriootlik ameeriklane või muu riigi kodanik ei oleks minu asemel teisiti käitunud. Sest teisiti tegutsemine oleks olnud mu truudusvande murdmine ja kõrg- ning riigireetmine.“
Wilhelm Fricki hukkamine leidis aset 16. oktoobril 1946.
Ta viimsed sõnad olid
- „Elagu igavene Saksamaa“.
