NSDAP

Allikas: Metapedia

Nsdap flag.png
Reichsadler.png
Nsdap emblem hakenkreuz-parteiabzeichen.jpg

Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, lühend NSDAP) oli saksa rahvuslik partei, mis eksisteeris aastatel 1920-1945.

1. detsembril 1933 kuulutati NSDAP ainsaks saksa rahva poliitiliseks organisatsiooniks ning see muutus avaliku õiguse organiks. Ainsa riikijuhtiva organina oli NSDAP – kõigi õiguste ja kohustustega – selle poliitilise tahte kandja ja poliitilise tahte väljundiks Saksa Riigis. Kolmandas Riigis muutus partei ja riik üheks tervikuks ning loodi juhiriik (saksa keeles Führerstaat).

NSDAP keelustati 1945. aastal võitjariikide poolt koos kõigi oma allorganisatsioonidega kui „kuritegelik organisatsioon“. 1949. aastal keelati Saksa liitvabariigis kõikide NSDAP-ga seotud trükiste, hüüdlausete või tunnuste avalik kasutamine.

Sisukord

Teke ja areng

5. jaanuaril 1919 liitus 7. liikmena, kirjaniku Harreri poolt loodud Saksa Töölisparteiga Münchenis, Adolf Hitler. Alles läbi Hitleri isiku tõsteti partei olematusest esile ja arendati välja jõuliseks liikumiseks. Ametlikult võttis Hitler juhtimise üle alles 29. juulil 1921, kuid ta esines juba 24. veebruaril 1920 avalikkuse ees Münchenis ja esitles ümbernimetatud (NSDAP) partei 25 punktilist programmi. Esmalt loodi Münchenis partei peakorter. NSDAP kinnitas üsna aeglaselt kanda ülejäänud Baierimaal ning alles seejärel Kesk- ja Põhja-Saksamaal.

8./9. novembril 1923 võttis Hitler kui Saksa Võitlusliidu juht, millesse kuulusid peale NSDAP veel ühing Oberland ja Reichskriegsflagge, Münchenis ette riigipöördekatse. Kuid ülestõus ebaõnnestus, 16 natsionaalsotsialisti sai surma ja NSDAP keelustati, kogu partei vara arestiti ja Müncheni büroo suleti ning Hitler mõisteti vangi. See pani partei 1924. aasta Riigipäeva valimistel liitu astuma saksarahvalike parteidega.

Pärast vanglast vabanemist detsembris 1924 tühistas Adolf Hitler NSDAP poolt sõlmitud liidud ja alustas partei reorganiseerimist juhiparteiks ning võttis sihiks legaalse võimuhaaramise. Pärast ajutist NSDAP keelustamist toimus 1925. aastal partei taasasutamine, mille puhul Adolf Hitler Bürgerbräukelleris legendaarse kõne pidas. 1928. aasta Riigipäeva valimisteni oli NSDAP vaid üks paljudest antisemiitlikest parteidest, kuid valimiste saabudes näitas oma väljapaistvat positsiooni. 1929. aastal äratas partei koos DNVP ja ühingu Teraskiiver tehtud Youngi plaani vastase agitatsioonitööga üleriigilist tähelepanu. Suurkirjastaja Alfred Hugenberg menukad lehed tegid NSDAP ja eriti selle juhi Adolf Hitleri kuulsaks kõikjal riigis, kuigi kampaania ise detsembris 1929 15-protsenise poolehoiuga läbi kukkus. Nimetatud ja edaspidised agitatsioone ja valimiskampaaniaid ei rahastanud mitte nii väga annetuste kaudu vaid kõrgfinantsi ja suurtööstuse poolt, kellel oli hirm liiga suure „sotsialistide“ võimu ees parlamentides ning seega toetasid pigem DVP ja DNVP-d (üksikud natsionaalsotsialistidest suurtöösturid nagu Fritz Thyssen ja Emil Kirdorf olid pigem erandid).

Riigipäeva valimistel 14. septembril 1930 sai NSDAP kõigest 18,3% häältest ja oli seega tugevuselt teine partei SPD järel. Juba jaanuaris 1930 asus NSDAP Tüüringis ja edaspidi Braunschweigis koalitsioonivalitsustesse, kuid suurema eduta. Olenemata osalusest valitsemises nähti parteis endiselt opositsiooni Weimari vabariigi süsteemi vastu. Keiserliku nostalgiaga majandus (sotsiaalriigi kaotamine läbi Saksa tööstuse riigiliidu), sõjaväe (taasrelvastumine ja oma positsiooni taastamine), kui ka ametnike ja kohtunike (oma positsiooni kindlustamine autoritaarses rahvusriigis) eliidid soovisid „ametiühinguriigi“ kaotamist ja seega lõpuks Weimari vabariigi kõrvaldamist.

Oktoobris 1931 liitusid Hitleri ja Alfred Hugenbergi survel NSDAP ja DNVP koos väiksemate rahvuslike ühingutega Weimari vabariigi vastaseks Harzburgi rindeks. 1932 sai Hindenburg taas Riigipresidendiks, küll teises ringis ja Adolf Hitleri vastu. Preisimaal, Baierimaal, Württemberg ja teistes riigimaades saavutas partei selget edu ning sai 31. juulil 1932 tugevaimaks parteiks Riigipäevas. 1932 tabas parteid raske kriis, mis tipnes ebaeduga Riigipäeva valimistel 6. novembril, kuid sellest toibuti edukalt. Pööre saabus jaanuaris 1933 maapäeva valimiste aegu Lippes: 1933 oli NSDAP-l 850 000 liiget. Valimisedu põhjuseks oli mittevalijate mobiliseerimine, kes ei uskunud, et valitsevad parteid suudaks üle saada maailmamajanduskriisist.

Riigipresident Paul von Hindenburg oli sügav isiklik antipaatia „böömi kapral“ Hitleri vastu, kes ei rahuldunud vähemaga kui Riigikantsleri kohaga. Hindenburg andis vaid aegamööda võimu von Papen ja von Schleicherile üle, kes moodustasid presidendikabinetid. Kasvav surve tööstuse- ja sõjaväeringkondade, aga eelkõige põllumajanduse kui ka Weimari vabariigi kiirenev ebastabiilsus sundisid Hindenburgi Hitleri Riigikantsleriks nimetama ning talle anda ülesandeks luua DNVP ja NSDAP koalitsioon. See viis 30. jaanuaril 1930 legaalse võimu ülevõtmiseni.

1. mail 1933 seati parteile liitumise piirang, mis kestis kuni 30. aprillini 1937.

Uutel Riigipäevavalimistel sai NSDAP 288 kohta (43,9 %), sellele järgnes üsna kiire natsionaalsotsialistlik revolutsioon kogu riigis. 1. detsembril kuulutati NSDAP ainsaks saksa rahva poliitiliseks organisatsiooniks ning see muutus avaliku õiguse organiks.

NSDAP organisatsiooni alajaotus.

Partei ülesehitus

Liikumise eesotsas oli Füürer, tema asemik oli Füüreri asendaja Rudolf Hess (nimetai ametisse 27. aprillil 1933). Füürer, Füüreri asetäitja ja 18 Riiklikku juhti (Reichsleiter) moodustasid NSDAP riigijuhatuse (Reichsleitung), kelle asukoht oli Münchenis.

Riigijuhatuse all jagunes NSDAP maakondadeks (Gau), piirkondadeks (Kreis), kohagruppideks (Ortsgruppe või Stützpunkte), rakukesteks (Zelle), blokkideks (Block). Piirkondade tippudes olid vastavad aukandjad st poliitilised juhid.

NSDAP koolitustöö juhikoolide ja koolituslaagrite läbi oli üpris keerukas. Erilist tähtust omasid siinjuures ordulinnused (Ordensburgen). Peamine ajaleht oli NSDAP keskkirjastuse väljaaantav Völkischer Beobachter. Riigi propagandajuhatus andis ka välja ajakirja Parole der Woche, mille eesmärgiks oli rahateavitamine.

Partei sümboliks ja märgiks oli haakrist.

Partei esimehed

NSDAP jaotumine ja allüksused

Osadel organisatsioonidel oli aga oma autonoomia ja vara. Kuid nad olid allutatud parteile, näiteks:

  • Saksa Ametnike Riigiliit – (Reichsbund der Deutschen Beamten))
  • Saksa Töörinne – (Deutsche Arbeitsfront (DAF))
  • NS Saksa Arstideliit – (NS-Deutscher Ärztebund (NSDÄB))
  • NS Õiguskorrakaitsjate Liit – (Nationalsozialistischer Rechtswahrerbund (NSRB))
  • NS – Sõjaohvrite Hoolekanne (NS-Kriegsopferversorgung (NSKOV))
  • NS Õpetajet Liit(NS-Lehrerbund (NSLB))
  • NS Rahvahoolekanne (Nationalsozialistische Volkswohlfahrt (NSV))
  • Riigitööteenistus (Reichsarbeitsdienst (RAD))

Liikmed

1938 aastal esitaud aruande kohaselt oli liikmeskonna kasv 1919 kuni 1933 järgnev:

Kuupäev Liikmeid
1919 lõpp 64
1920 lõpp 3.000
1921 lõpp 6.000
23. november 1923 55.787
1925 lõpp 27.117
1926 lõpp 49.523
1927 lõpp 72.590
1928 lõpp 108.717
1929 lõpp 176.426
1930 lõpp 389.000
1931 lõpp 806.294
1932 aprill 1.000.000
1932 lõpp 1.200.000
1933 lõpp 3.900.000

NSDAP-l oli revolutsiooni aegu 849 009 liiget (partei enda andmed), kuni 1945. aastani kasvas see arv 7,5 miljoni liikmeni. Alguse püüti „märtsikellukesi“ (oportunistid, kes hakkasid NSDAP-d pärast valimisvõitu märtsis 1933 pooldama) parteist eemale hoida. Lisaks sellele kehtestati 1933 uute liikmete vastuvõtmisele tõkend.

Juhtivad parteiliikmed

Vaata ka

Välislingid

Trükised ja teosed

Saksa keeles

Videod

Välja otsitud andmebaasist "http://et.metapedia.org/wiki/NSDAP"
Personaalsed tööriistad