Adolf Hitleri poliitiline testament
Järgnev tekst on Saksa Riigi Juhi Adolf Hitleri poliitilise testamendi tõlge.
|
Järgnev tekst ei ole artikkel, vaid väljavõte allikast. Teksti päritolu on viidatud. |
|
Nende kolme aastakümne vältel olen ma kõigis oma mõtteis, tegudes ja elus lähtunud vaid armastusest ja truudusest oma rahva vastu. See andis mulle jõu vastu võtta kõige raskemaid otsuseid, mis tänaseni tehtud ühegi sureliku poolt. Ma olen nende kolme aastakümnega ära kulutanud oma aja, jõu ja tervise. On vale, et mina või keegi teine Saksamaal oleks 1939. aastal tahtnud sõda. Seda soovisid ja põhjustasid vaid juudi päritolu või juutide huvides tegutsevad rahvusvahelised poliitikud. Ma olen teinud liiga palju ettepanekuid relvastuse vähendamiseks ja piiramiseks, et tulevased põlvkonnad neid ka suurima alatuse juures maha vaikida saaksid, vastutust selle sõja puhkemises minule pannes. Ma ei ole ka kunagi tahtnud, et pärast esimest hukatuslikku maailmasõda veel teine Inglismaa või koguni Ameerika vastu puhkeks. Sajandid võivad mööduda, kuid meie linnade ja kunstimälestiste varemeist saab igavesti tõusma viha selle rahva – rahvusvahelise juutluse – vastu koos tema käsilastega, kes on lõpuni vastutav ja kellele me kõik selle võlgneme. Veel kolm päeva enne Saksa–Poola sõja puhkemist esitasin ma Briti suursaadikule Berliinis Saksa–Poola probleemile lahenduse – rahvusvahelise kontrolli all sarnaselt Saarimaale. Ka seda ettepanekut ei saa olematuks valetada. See lükati tagasi vaid seetõttu, et Inglise poliitika juhtivad ringkonnad soovisid sõda, osalt kasuahnusest ja osalt rahvusvahelise juutluse propagandast ässitatuna. Aga ma ei ole ka jätnud mingit kahtlust selles, et kui Euroopa rahvaid nende rahvusvaheliste rahandus- ja finantsvandenõulaste poolt jälle vaid aktsiapakkideks peetakse, kannab vastutust selle kohutava võitluse tegelik süüdlane – juutlus! Ma ei ole jätnud ka kahtlust, et miljonite Euroopa aaria laste näljasurma, miljonite täiskasvanud meeste hukkumise ning sadade tuhandete naiste ja laste linnades surnukspõletamise ja -pommitamise tegelik süüdlane peab oma süü seekord lunastama, olgugi et inimlikumal viisil. Kuueaastase võitluse järel, mis vaatamata kõigile tagasilöökidele läheb kunagi ajalukku ühe rahva elutahte kuulsusrikkaima ja vapraima väljendusena, ei saa ma lahkuda linnast, mis on Riigi pealinn. Kuna jõud on liiga väikesed, et vaenlase rünnakuile veel vastu seista, ja kuna meie vastupanu on järk-järgult langenud pimestatud ja iseloomutute isikute süül, soovin ma jagada miljonite teiste saatust, jäädes sellesse linna. Ka ei taha ma langeda vaenlase kätte, kes oma ülesässitatud masside lõbustamiseks vajab järjekordset juutide korraldatud etendust. Seepärast olen ma otsustanud jääda Berliini ja seal, silmapilgul, mil ma leian, et Juhi ja kantsleri ametit enam hoida ei saa, vabatahtlikult surma valida. Ma suren õnneliku südamega, silme ees meie rindesõdurite ja meie koduperenaiste mõõtmatud kangelasteod ja saavutused, meie talupoegade ja tööliste saavutused ja meie nooruse, kes minu nime kannab, ajaloos kordumatu tööpanus. Sama enesestmõistetav, nagu minu sügavaim tänu neile kõigile, on minu soov, et nad seepärast võitlust mingil juhul ei lõpetaks, vaid seda isamaa vaenlase vastu jätkaksid kus iganes, vastavalt suure Clausewitzi usutunnistusele. Meie sõdurite ohvrist ja minu seotusest nendega kuni surmani tõuseb Saksa ajaloos kindlasti taas rahvussotsialistliku liikumise hiilgav taassünd ja koos sellega tõelise rahvusterviku teostumine. Paljud vapraimad mehed ja naised on otsustanud oma elu kuni lõpuni minuga siduda. Ma olen neid palunud ja viimaks käskinud mitte seda teha, vaid osa võtta rahvuse edaspidisest võitlusest. Maavägede, mere- ja õhujõudude juhte palun ma tugevdada kõigi vahenditega meie sõdurite vastupanuvaimu rahvussotsialistlikus mõttes, rõhutades eriti, et mina, selle liikumise asutaja ja looja, olen eelistanud surma tagandamisele või koguni alistumise häbile. Tulevikus saagu Saksa ohvitseri aumõiste juurde kuuluma – nagu see laevastikus juba on – et maakoha või linna loovutamine on võimatu, ja et eelkõige juht peab siin näitama eeskuju, täites oma kohust kuni surmani. Poliitilise testamendi teine osa. Ma heidan oma surma eel endise riigimarssali Hermann Göringi välja Parteist ja võtan temalt kõik õigused, mis tulenevad 29. juuni 1941 seadusest ja minu teadaandest Riigipäeval 1. septembril 1939. Tema asemele nimetan ma suuradmiral Dönitzi riigipresidendiks ja sõjavägede ülemjuhatajaks. Ma heidan oma surma eel endise Reichsführer-SS ja Riigi siseministri Heinrich Himmleri välja Parteist ja kõrvaldan kõigist riigiametitest. Tema asemel nimetan ma Gauleiter Karl Hanke Reichsführer-SSiks ja Saksa politsei juhiks ning Gauleiter Paul Giesleri Riigi siseministriks. Göring ja Himmler, lisaks nende reetlikkusele minu isiku suhtes, on tekitanud maale ja kogu rahvale tohutut kahju minu teadmata ja minu tahte vastaselt, pidades vaenlasega salaläbirääkimisi ning püüdes ebaseaduslikult riigivõimu endale haarata. Andmaks saksa rahvale auväärsetest meestest koosnevat valitsust, mis täidaks kohust jätkata sõda kõigi vahenditega, nimetan ma rahvuse juhina ametisse järgmised uue valitsuse liikmed: Riigipresident: Dönitz Riigikantsler: Dr. Goebbels Parteiminister: Bormann Välisminister: Seyß-Inquart Siseminister: Gauleiter Giesler Sõjaminister: Dönitz Maavägede ülemjuhataja: Schörner Merejõudude ülemjuhataja: Dönitz Õhujõudude ülemjuhataja: Greim Reichsführer-SS ja Saksa politsei juht: Gauleiter Hanke Majandus: Funk Põllutöö: Backe Kohus: Thierack Kultus: Dr. Scheel Propaganda: Dr. Naumann Rahandus: Schwerin von Krosigk Töö: Dr. Hupfauer Relvastus: Saur Saksa Töörinde juht ja riigivalitsuse liige: riigiminister Dr. Ley Kuigi osa neist meestest, nagu Martin Bormann, Dr. Goebbels ja teised, koos oma naistega, on vabatahtlikult minuga liitunud ja ei soovi mingil juhul lahkuda Riigi pealinnast, vaid on valmis hukkuma siin koos minuga, pean ma siiski paluma neil alluda minu käsule ja käesoleval juhul rahvuse huvid oma tunnetest kõrgemale seadma. Oma töö ja ustavusega jäävad nad mulle pärast surma sama lähedasteks, nagu ma loodan, et minu hing nende seas viibib ja neid alati saadab. Olgu nad ranged, kuid mitte iial ebaõiglased, ärgu lasku nad hirmul kunagi mõjutada oma tegevust ega segada seadmast rahvuse au kõrgemale kõigest maailmas. Lõpuks, teadku nad, et meie ülesanne, rahvussotsialistliku riigi ülesehitamine, kujutades endast tulevaste sajandite tööd, kohustab igaühte alati üldhuve teenima ja enda vastukäivad huvid kõrvale jätma. Kõigilt sakslastelt, kõigilt rahvussotsialistidelt, meestelt ja naistelt ning kõigilt kaitsejõudude sõdureilt nõuan ma, et nad uuele valitsusele ja selle presidendile oleksid ustavad ja kuulekad kuni surmani. Ennekõike kohustan ma rahvuse juhtkonda ja tema alluvaid piinlikult täitma rassiseadusi ja halastamatult võitlema kõigi maailma rahvaste mürgitaja, rahvusvahelise juutlusega. Antud Berliinis, 29. aprillil 1945, kell 4.00 Adolf Hitler
|
