Natsionaalsotsialism

Ametlik NSDAP ja Kolmanda Riigi lipp.

Natsionaalsotsialism ehk rahvussotsialism (lühend NS) on maailmavaade, mis ühendab rahvaliku natsionalismi sotsialismiga. See on nii aade kui ka ellusuhtumine. Maailmavaatena lähtub natsionaalsotsialism inimese bioloogilistest omapärasustest, põhinedes bioloogilisel humanismil. Selle põhialused on juhiprintsiip ja rassiteadus. Natsionaalsotsialismi põhilised eesmärgid on rahvusühiskonna loomine, isiksuste kujundamine ja põhimõte „üldkasu enne omakasu“. Natsionaalsotsialism väidab, et rahvas on tähtsam nii üksikisikust kui ka riigist. Lisaks sellele nõuab natsionaalsotsialism juudiküsimuse radikaalset lahendamist ja immigratsiooni peatamist. Natsionaalsotsialism ei püüdle riigi, vaid idee enda totalitaarsuse poole.

Rahvussotsialistlik ideoloogia põhineb Arthur de Gobineau ja Houston Stewart Chamberlaini rassilistel doktriinidel, lisaks Heinrich von Treitschke rahvuslusel ja Friedrich Nietzsche ideedel. Seda on riiklikult rakendatud vaid korra, Saksamaal aastail 1933–1945 Adolf Hitleri ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei poolt. Sellegipoolest on natsionaalsotsialistlikke parteisid loodud enamikes valge rassi riikides, mõned ka Aasias ja Lähis-Idas. Natsionaalsotsialism seisab marksismi ja liberalismi vastu.

Pärast 1945. aastat toimus natsionaalsotsialistliku maailmavaate üldine kriminaliseerimine. Natsionaalsotsialistlike ideede ja sihtide propageerimine ning jätkamine, samuti natsionaalsotsialismi sümbolite kasutamine on Saksamaa Liitvabariigis, Austrias ja mitmes teises riigis karistatav kui vaenu õhutamine.

Ajalugu

Terminit „natsionaalsotsialism“ kasutas esimest korda Prantsuse haritlane Maurice Barrès 19. sajandi lõpus, kes seisis vastu individualismile ja materialismile.

5. jaanuaril 1919 asutasid Dietrich Eckart ja viis tema mõttekaaslast Münchenis Saksa Töölispartei, millega samal aastal liitus ka Adolf Hitler. 24. veebruaril 1920 nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). 29. juulist 1921 oli Hitler NSDAP juht.

1932. aasta Riigipäeva valimistel sai NSDAP Saksamaa tugevaimaks parlamendiparteiks. Seejärel sai Adolf Hitler 30. jaanuaril 1933 riigikantsleriks, millega algas Natsionaalsotsialistlik revolutsioon. Peagi kõrvaldati võimult kõik ülejäänud parteid.

Natsionaalsotsialism korraldas Saksamaa elu ümber ja püüdis huvigruppide likvideerimise, parteide keelustamise ja laialisaatmise ning kõigi ühingute tasalülitamise abil luua rahvustervikut. Hitler seadis eesmärgiks liita kõik saksa hõimud üheks riigiks. Ajaloolane Ernst Nolte sõnas intervjuus ajakirjale Der Spiegel, et „natsionaalsotsialistlik vastus ebaõnnestus ja sellega ühes Saksamaa. Traagiline? Loomulikult.“

Pärast Teist maailmasõda kriminaliseeriti Saksamaal natsionaalsotsialistlike ideede levitamine.

Jurist Horst Mahler on korduvalt sõnanud, et natsionaalsotsialism ei saa olla karistatav, kui see on usutunnistus“. Saksa tervitus olevat usutunnistuse manifestatsioon.

Täna nimetatakse avaliku arvamuse poolt natsionaalsotsialismi ajastut „vägivalla-, terrori- ja meelevaldsusevalitsuseks“. Pärast nn „natsionaalsotsialismist vabastamist“ järgnes partei, riigi ja kaitseväe funktsionääride mõrvamine. Sellele järgnes omakorda 2,5 miljoni sakslase „denatsifitseerimine“ ainuüksi lääne okupatsioonitsoonis.

Tänapäeval nimetatakse natsionaalsotsialismi pooldajaid, kuid ka kõiki rahvusmeelseid isikuid, pressi ja riigiasutuste poolt „neonatsideks“ (uus-natsionaalsotsialist). Pärast 1945. aastat loodi üle maailma paljusid parteisid ja organisatsioone, eriti USA-s, kes arvasid tegutsevat natsionaalsotsialistliku maailmavaate järgi. Saksamaa liitvabariigis propageeris 1977. aastast alates natsionaalsotsialismi Michael Kühnen, kes juhtis ka organisatsioone, mis olid NSDAP traditsioonis. Kuid Kühnen sattus kompromissitute pooldajatega konflikti, kuna ta seisukohad ja kirjutised lahknesid rassiidee ning juudiküsimuse osas „ajaloolisest“ natsionaalsotsialismist. Vastuseisu kohtasid ka tema seisukohad homoseksualismi ja Ernst Röhm „SA riigi“ suhtes. Kühneni järgijad läksid ametlikult 2008. aastal laiali.

Tihtipeale kasutatakse mõistet rahvuslik sotsialism natsionaalsotsialismi sünonüümina. Seoses autonoomsete rahvuslaste ja musta bloki tugevnemisega sai maailmavaatelises mõttes sellele mõistele osaks tugev ümbervermimine. Nii ei esindata paljude gruppide poolt enam „ajaloolist“ „1945. aasta“ natsionaalsotsialismi. Adolf Hitleri isiku, Kolmanda Riigi, rassiidee jne tähtsust vähendatakse, kuna nad on ühiskonnas (soodustatuna ümberõppimisest) „negatiivselt“ koormatud. Kuid nad arvavad siiski, et on rahvuslikud sotsialistid st natsionaalsotsialistid. Politoloogia seisukohalt neid selleks aga ei arvata.

Maailmavaade

Natsionaalsotsialism ei ole ei ajutine nähtus ega ka riigivorm. See on sügava ja hingelise kujundusjõuga maailmavaade. Natsionaalsotsialismi kohaselt on indiviidi ja riigi kõrgeim väärtus rahvas. Natsionaalsotsialism näeb rahvas vere ja pinnase elusat tervikut. Sellest veendumusest lähtuvalt kehtib kombeline käsk „üldkasu enne omakasu“. Ta mõte rajaneb rahvusterviku ideel ja kõigi rahvuskaaslaste verepärasel seotusel, seejuures eitades seisuse- ja klassivastuolusid. Natsionaalsotsialismis määrab indiviidi positsiooni – olenemata päritolust, omandist ja sotsiaalsest positsioonist – ta panus tervikusse.

Natsionaalsotsialism näeb endas vabaduslikku maailmavaadet, kusjuures arusaama „vabadusest“ ei saa võrdsustada liberalismi vabaduse mõistega. Natsionaalsotsialism kõneleb sisemisest vabadusest, süümelisusest, hinge vabadusest, isiku arengu vabadusest kõikide inimeste kasuks.

Natsionaalsotsialismi sihiks on inimese väärikas ja vaba elu, rahva koosluse kaitse ja suurendamine, ta elu- ja toitumisaluste laiendamine ning kõigi rahumeelsete euroopa rahvaste arengu kaitse.

Natsionaalsotsialismi üritab eelajaloos ja muinasajas leida tõupärast olemust. Natsionaalsotsialism põhineb muuhulgas Herderi, Fichte, Nietsche, Lagarde, Chamerblaini ideedel.

Aastate 1933–1945 natsionaalsotsialism polnud absoluutselt kindlaks määratud, vaid täienev ja muutuv.

Sotsialism

Kuna natsionaalsotsialismi jaoks on rahvas kõrgeim väärtus, siis on sotsialism teatud liiki rahvakorraks st rahvustervik. NS-sotsiaalriigis on kõik töötavad inimesed võrdselt austatud. Ligimesearmastuse ja armulisuse ideedele seab natsionaalsotsialism vastu kohustuse anda iseenda panus terviku nimel. Sotsialism ei tähenda natsionaalsotsialismi jaoks mitte töölisküsimuse lahendamist, vaid kõigi rahvuskaaslaste kokkuhaaramist tõeliseks elukoosluseks (tervikuks).

Natsionaalsotsialism võtab endale õiguse olla leidnud õige tee „sotsialistliku küsimuse“ lahendamiseks. Ta põhineb elu algsetel põhiväärtustel ja loob inimese kui isiku suhte tervikuga. Ta on koosluseteadlikust hoiakusust tulenev individualistliku mõtlemise ületamine ja uue rahvaliku koosluse ülesehitamine. Sellist sotsialismi kutsutakse ka „saksa sotsialismiks“.

Saksa sotsialism

„Saksa sotsialismi“ siht ei ole suunatud üksikisiku heaolule. Eesmärgiks on rahvas, tema kestmajäämine ja tugevdamine loomaks rahvusterviku, milles üksikisiku väärtuse ei määra päritolu, jõukus või seisus, vaid tema panus tervikusse. Sellest tuleneb ka õigus tööle. Saksa sotsialism tähendab rahvaliku ühiskonna teenimist rahvuslikust kohusest.

Adolf Hitler - "Wofür kämpfen wir?" (1944):

„Tõeline sotsialism on kõrgeim rahvalikkus.“

Kolmandas Riigis olid partei ja riigi ühise sotsialistliku, terviku heaolu silmas pidava tahte väljenduseks "Rahvuse töö korraldamise seadus", organisatsioonid Saksa Töörinne, NS-Hoolekanne, Jõud läbi rõõmu ja eelkõige Talveabi.

Riik

NS-riiki kannavad kaks rahvast lähtuvat jõudu, sõjaväeline (kaitsevägi) ja poliitiline (partei). Saksamaal oli NSDAP üldine rahva tahte kandja ning oli riigi suhtes rahva poliitiline aukandja. Wehrmacht oli rahvuse ainus relvakandja.

Juhiprintsiip

Natsionaalsotsialistlik liikumine põhineb juhiprintsiibil. See tähendab parlamentaarse süsteemi ületamist ja enamuse valitsemist kõigil rahvalikel elualadel. Totalitaarsusnõue ei tähenda nõuet riigi totaalse võimu järele (→Diktatuur), vaid nõuet „idee totalitaarsuse järele rahva poliitilises elus.“ Poliitiliseks juhiks on see, kes suudab inimesi vormida ja kasvatada. Juhiprintsiibiga on seotud kamraadlus, mis sulatab pooldajaskonna kuulekuse ja usu läbi kokku vannutatud orduks. Nii saadakse üle kõigist ühiskonna klassidest ja seisustest. Adolf Hitlerile oli nimetus „diktaator“ selgelt vastumeelne, ta arvas koguni, et ta on parem demokraat kui need lääneriikide poliitikud, keda on toetanud vaid nende rahva väike vähemus.

Kolmandas Riigis väljendus juhiprintsiip selles, et Adolf Hitler valitses täielikult riiki ja parteid. Partei ja riigi kõrgeima juhatuse (nt Riigiministrid, kõrged SA- ja SS-juhid, Riiklikud juhid, Gauleiterid, Riigikomissarid) personaalsed otsused võeti vaid tema poolt vastu. Otsuse langetamise kompetentsi jättis Hitler vastavale võimukandjale ja tuli väga harva ette, et ta otsustas üksikute probleemide üle ise. Üldiselt said puudutavad isikud ja erivolinikud oma nägemuse järgi otsustada, välja arvatud, kui teatud juhul ei julgenud nad ise otsust langetada. Inimesed, kes omasid volitusi ei pidanud otsuseid läbi arutama nõukogudega vms. Juhiprintsiibiga tegutseti kiirelt, tõhusalt ning seda vähese bürokraatiga.

Territoriaal- ja välispoliitika

Natsionaalsotsialistlik välispoliitika ei ole kindlasti imperialistlik. Kuid eluseadusliku vajadusena näeb natsionaalsotsialism ette pinnase ja rahvaarvu suhte vastavust. Natsionaalsotsialism võitleb Riigi eest, mis koondab endas rahvad ja laseb sündida Euroopal kui tervikul.

Õiguspoliitika

Natsionaalsotsialistliku õiguspoliitika lähtepunktiks ei ole indiviidi vabadus, vaid ühisuse soodustamine ja säilimine (st verekoosluse). Õigus on midagi elusat, mis aja jooksul muutub. NS-riigis valitseb õiguse ja seaduse dualism, st et õigus ning seadus ei tähenda ühte ja sama. Seadus on õiguse väljendusvorm.

„Õigus on see, mis on saksa rahvale kasulik, ebaõigus, mis talle kahjulik on.“ – Hans Frank, Die Einwirkung des nationalsozialistischen Ideengutes auf das deutsche Rechtsleben; Saksa juristide päev 1933, lk 20

Rassiidee

Natsionaalsotsialism tunnustab rassiideed ning ei näe rassi ja rahva vahel vastuolusid, rass on seotud sündimisega, rahvas aga tekkib ajaloo jooksul saatuse- ja vereühise läbi, millele rass alluma peab. 19. sajandi algusest üha suurenev segunemine, linnastumine ja väljaränne on viinud selleni, et põhjamaine inimene on kogu Euroopas välja suremas.

Natsionaalsotsialism näeb põhjamaises veres määravat jõudu, mis on Euroopat aegade algusest vorminud ja kujundanud. Rassiteaduse seisukohalt vaadatuna on tänane Euroopa demograafiline areng üsna murettekitav. Natsionaalsotsialism soovib põhjamaise inimese kestmajäämist. Selle tagamiseks tõsteti näiteks Kolmandas Riigis oluliste küsimustena üles pärilikkus ja partnerivalik. Niisamuti jaotati sisserändajad „soovitusk“ ja „mittesoovituks

Majandus

Saksamaa töötutearvu langus aastatel 1933-1939.

Natsionaalsotsialism on vastu majanduse iseseisvusele, kuna majandusel peab olema teeniv positsioon rahva suhtes ja turg ei eksisteeri kapital jaoks. Sellepärast ei eksisteeri NS-riigis omaette majandust. Majanduspoliitika peamised sihid on autarkne majandussüsteem koos toitumisvabadusega.

Saksamaal alustas natsionaalsotsialistlik juhatus pärast võimu ülevõtmist 1933. aastal majanduse juhtimisega nelja-aastakuteplaanidega. Riigi majandus kasvas selle tulemusel kiiresti. 1938. aastaks kaotati peaaegu täielikult töötus ja kahekordistati SKP. Tegelikkuses mängis taasrelvastumine Saksamaa majanduses 1933–1935 väikest rolli. 1936–1937 jõudis see tavapärasele tasemele ja alles 1938–1939 hakkas oluliseks muutuma. Kuid ka siis jäi see alla majandusekasvus määravatele investeeringutele, mis ei olnud seotud relvastumisega. Relvastumise ja sõjaväe väljaminekute „normaalne“ mõõt ületati alles siis kui töötus oli praktiliselt kõrvaldatud.

Aastatel 1933–1939 jäi majandus turumajanduseks. Kuid seda kontrolliti riiklike sekkumiste kaudu.

„Rahvuslik riigivalitus lahendab meie rahva majanduse reorganiseerimise läbi kahe suure nelaja-aastakuplaani: Saksa talunike päästmine, tagamaks rahvuse toitlustamis- ja elualus. Saksa töölise päästmine, läbi suure ja põhjaliku töötuse kõrvaldmise.“ — Adolf Hitler, 1. veebruar 1933 kõnes Riigipäevale

Kevadel 1937 oli töötus vähenenud 33% pealt 6,5%-ni, kevadel 1938 oli töötus 2,7%. 1939. aastal oli töötus sisuliselt likvideeritud.

Viie aastaga oli elamuehitus kahekordistunud, investeeringud teedeehitusse olid tõusnud 4,5 korda. 1938. aasta seisuga kulus sellest 45% teedeehitusel. 1938 oli see 50%. Suurima tõusu tegid läbi tööstusinvesteeringud.

Natsionaalsotsialismile on väga oluline ka põllumajandus ja talunikud. Talunikkond on riigi aluseks ja peab tagama rahva toitlustamise.

Kunst ja kultuur

Saksa Kunsti Maja Münchenis 1939. aastal.

Kultuuris näeb natsionaalsotsialism rahva ja rassi kõrgeimat loomelist saavutust. Vastavalt sellele tuleb kultuuri valdkondi kaitsta tõuvõõraste mõjude eest.

Religioon

Natsionaalsotsialism rajaneb aupaklikul jumalateadlikkusel ning tunnustab elu jumalikku alget ning päritolu. NS maailmavaade püüdleb materialismi täieliku ületamise poole ja inimeses peituva igavikuliste ning jumalike jõudude taasteadvustamisele. Nii ei ole abielu, pere ja hõim mitte ainult sotsiaalse eesmärgiga, vaid on jumalikku elu säilitamise ja tõusu ülesanne. Natsionaalsotsialism on vastu religiooni kuritarvitamisele poliitilistel eesmärkidel ja suunab sellepärast kirikud nende religioossele tegevusele tagasi. Ta soodustab lisaks eelnevale ka rahvalikku ja tõupärast usku, st uuspaganlust.

NSDAP programmi 24. punktis tunnistas partei end „positiivse kristluse“ juurde, seejuures end ühegi dogmaga sidumata. Natsionaalsotsialismi võib näha antikristlikuna, kuna ta rajaneb bioloogilisel eetikal.

Kasvatus

Natsionaalsotsialismi järgi peab kool looma poliitilise inimese. See seisukoht on vastupidine liberaalsele pedagoogilisele arusaamale, mille kohaselt tuleb poliitikat koolist eemal hoida. Seda erinevast saab selgitada täiesti erineva arusaamaga „poliitikast“. Poliitika on tihtipeale parteidevahelise nääklemise ja riigijuhtimise kritiseerimise sünonüümiks. Natsionaalsotsialism näeb poliitikas loovat kasvatuselementi ja poliitilises inimeses inimest, kes on kogu oma mõtlemises ja tegusemises jäägitult seotud rahva ning riigi ajaloo ja saatusega. Natsionaalsotsialistlikule kasvatusele on iseloomulik, et vaimsete võimete arendamise kõrval on kehaline kasvatus esimesel kohal.

Tunnused

Natsionaalsotsialism seisab vastu 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni ideedele, samuti liberalismile, marksismile ja materialismile. Ta on vastu imperialismile ja nõuab teiste rahvaste austamist. Natsionaalsotsialism näeb bolševismis ja juutide mõju all olevas vabamüürluses ohtu Euroopale.

Üldiselt ollakse arvamusel, et natsionaalsotsialism on Hitleri „saksa versioon“ fašismist. Ühes Stalini määruses 1936. aastal kästi asendada mõiste „natsionaalsotsialism“ väljendiga „Hitleri fašism“. Tuli vältida väljendit sotsialism ja see poliitika kehtis kuni Nõukogude liidu lagunemiseni. Seevastu rääkisid lääneriigid „natsismist“. Natsionaalsotsialism on Benito Mussolini itaalia fašismiga sarnane autoritaarse riigivormi, liberalismist ja parlamentarismist lahtiütlemise ning marksismi vastasuse poolest. Kuid siiski eksisteerivad fašismi ja natsionaalsotsialismi vahel suured maailmavaatelised erinevused. Natsionaalsotsialism seab end rahva (vere ja pinnase tervik) seevastu fašism riigi juurde, mis on imperialistlikul seisukohal. Fašism püüdleb kapitalistliku majandusmudeli poole, vastupidiselt rahvuslikule sotsialismile. Lisaks on fašism veel tugevalt seotud roomakatoliku kirikuga. Natsionaalsotsialistlikul Saksamaal legitimeeriti olulisemad otsused rahvahääletustega.

Tihti räägitakse ka „natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast“ ja eiratakse tõsiasja, et natsionaalsotsialism on maailmavaade. „Ideoloogiaga“ üritatakse lisada negatiivset tausta.

Kriitika

Natsionaalsotsialismi on seni saadud rakendada vaid Kolmandas Riigis. Teise maailmasõja käigus laiendati seda ka Madalmaadesse ja Norrasse. Sel põhjusel on raske langetada otsuseid natsionaalsotsialistliku riigi pikemaajalise tõhususe üle. Erinevalt kommunismist kestsid need süsteemid väga vähest aega. Suur-Saksa Riik purustati 1945. aastal sõjaväelise jõuga. Sel põhjusel ei eksisteeri erinevalt teistest valitsemismudelitest ka erinevaid natsionaalsotsialismi vorme. Adolf Hitler määratles natsionaalsotsialismi levikuala germaani kultuurialaga, sellega ei olnud natsionaalsotsialismi mõeldud tõuvõõrastele rahvastele. See ei olnud „eksporttoode“, nagu Hitler sõnas.

Natsionaalsotsialismis võib näha Versailles' leppe tulemusel purustatud aristokraatia ja eliitide tagajärge. Tekkis vaakum, mis saadi täita vaid täiesti uue vastusega ajastu küsimustele.

Tsitaate

• „Natsionaalsotsialism oli euroopa vastus sajandi küsimusele. See oli õilsaim idee, mille nimel üks sakslane sai talle antud jõu rakendada. See oli ehtne sotsiaalne maailmavaade ja verest tingitud kultuurse puhtuse ideaal.“ - Alfred Rosenberg, kirjutises, mille ta Nürnbergi protsessi ajal koostas.

• „Minu ja kõigi tõeliste natsionaalsotsialistide jaoks eksisteerib vaid üks doktriin: rahvas ja isamaa.“ - Adolf Hitler

• „Kes natsionaalsotsialismis vaid poliitilist liikumist näeb, ei ole midagi aru saanud. Natsionaalsotsialism on katse äratada taas jumalikku inimest.“ Adolf Hitler, tsiteeritud Miguel Serrano teoses „Die Realität ist eine Illusion“ (2005)

Vaata ka

• Portaal: Natsionaalsotsialism
• Adolf Hitler
• Alfred Rosenberg
• Cotswoldi deklaratsioon
• Joseph Goebbels
• „Mein Kampf“
• NSDAP
• Kolmas Riik
• Nürnbergi protsess
• Risto Teinonen

Välislingid

Pildid

• Värvifotod

Trükised ja teosed

• Goebbels, dr Joseph: „Natsi-sotsi“ – Küsimused ja vastused natsionaalsotsialistile
• Goebbels, dr Joseph: Natsionaalsotsialisti väike ABC
• Rosenberg, Alfred: Parteiprogramm – NSDAP olemus, põhimõtted ja sihid (PDF-fail)
• Schaefer, Heinz Oskar: Heinz Natsionaalsotsialistliku maailmavaate põhijooni (PDF-fail)

Artiklid

• Lauck, Gerhard: Tõeline kangelaslikkus
• NS Blogi: Natsionaalsotsialism – bioloogiline maailmavaade
• NS Blogi: Natsionaalsotsialism?

Videod

• Mis on natsionaalsotsialism? (inglise keeles)