Heinrich Himmler

Heinrich Himmler
Reichsführer-SS
Ametis	1929–1945
Eelmine	Erhard Heiden
Järgmine	Karl Hanke
Isiklik teave
Sündinud	7. oktoober 1900 München, Saksamaa
Surnud	23. mai 1945 Lüneburg, Saksamaa
Rahvus	sakslane
Poliitiline partei	NSDAP
Abikaasa	Margarete Bode
Allkiri

Heinrich Luitpold Himmler (

1. suuna Mall:Sündinud 7. oktoober 1900 München; 23. mai 1945 Lüneburg) oli saksa natsionaalsotsialistlik poliitik. Himmler oli SS-i juht („Reichsführer-SS“). Aastatel 1943–1945 oli ta ka Saksamaa siseminister.

Mõjuvõimu poolest on Himmlerit peetud Kolmanda Riigi teiseks meheks. SSi kõrgeima ülemana oli ta riigi ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei kaitsekorpuse juht ning kursis kogu Saksamaa poliitikaga, sealhulgas rahuläbirääkimistega. Samuti oli ta teadlik koonduslaagrite süsteemi üksikasjadest, olles seega üks peamisi tunnistajaid holokausti osas. Arvatavasti mõrvati Himmler pärast vangilangemist 23. mail 1945 brittide poolt, et vältida tülikat kohtuprotsessi. Tema surmaga seonduv teave on tänapäevani salastatud.

Pere ja noorusaeg

Heinrich Himmler sündis Joseph Gebhard Himmleri (elukutselt akadeemik) ja Anna Maria Heyderi teise pojana ning kasvas üles väga range kodanlik-katoliikliku kasvatusega. Isa oli teda varakult õpetanud päevikut pidama ja selles asjade kohta oma arvamust avaldama. Nii oli Heinrich Himmler ka oma edasise elu jooksul üsna otsekohese ja terava ütlemisega. Heinrichi vendadeks olid Ernst (elukutselt raadiotehnik) ja Gebhard (elukutselt insener), kes samuti kuulusid hiljem SS-i. Vendade karjäär SS-is jäi aga tagasihoidlikuks.

Heinrich Himmler õppis Müncheni ja Landshuti gümnaasiumis. Ta oli väga hoolas ja eeskujulik õpilane. Nagu hiljem meenutas ta vend Gebhard, olid Heinrichi hinded ainult head ja väga head. Aastal 1915 sai Heinrichist vabatahtliku Noorteväe liige. Seal omandas ta koolituse relva- ja lähivõitluses. Esimese maailmasõja lõpus osales ta lisaks ohvitserikoolitusel, kuid ei lõpetanud seda ja pidi sõja lõpus 1918. aastal kaitseväest lahkuma (seoses Reichswehri sõdurite arvu vähendamisega 100 000 meheni), sõjas osalemata. See vaevas teda kogu ülejäänud elu, kuna enamus NSDAP juhtkonnast oli rindel teeninud. Sellele järgnenud ajal võttis ta osa Müncheni nõukogude vabariigi mahasurumisest vabakorpuse Lauterbach koosseisus. Samal perioodil käis Himmler Müncheni Wilhelmi gümnaasiumis ja studeeris aastatel 1919–1922 Müncheni tehnilises kõrgkoolis põllumajandust. Ta kuulus sel ajal konservatiiv-poliitilisse üliõpilasseltsi „Apollo”, mille liige oli ka Gebhard Himmler seenior. Vabakorpuste ajal kujunes Heinrich Himmleril üha selgemalt välja ta poliitiline maailmavaade. Oma õpingud lõpetas ta edukalt talunike diplomieksamiga. Pärast seda töötas ta kuni marsini Feldherrenhallele (9. november 1923) laborandina ühes Põhja-Müncheni vabrikus, mis tootis väetist.

NSDAP

"Reichs-Kriegsflagge" liikmetunnistus aastast 1923.

Kontakti NSDAP-ga leidis Heinrich Himmler üle Artamanen seltsi, mis oli Saksa Noorsooliikumisele alluv rahvuslik noorteorganisatsioon. Parteisse astus ta 2. augustil 1923 (liikmenumber 42 404). 9. novembril võttis ta osa marsist Feldherrenhallele, kus ta oli Ernst Röhmi vabakorpuse Reichskriegsflagge lipukandjaks. Pärast Reichskriegsflagge keelustamist 17. oktoobril 1923 ei tegelnud Himmler enam otseselt poliitilise tegevusega.

Heinrich Himmleri poliitiline tõus algas, kui ta liitus kindral Ludendorffi Natsionaalsotsialistliku Vabadusliikumisega (NSFB). Juba aastal 1924 oli ta Põhja-Baieris „parteikõneleja”. Edasi arendas Himmler oma kontakte Ernst Röhmiga ja teiste vabakorpuste liikmetega, astudes „Saksa-rahvalikku ohvitserideliitu” (DVOB) ja „Vana-Riigilipu” liikmeks. Nendesse organisatsioonidesse kuulus ta kuni 1926. aastani.

Alates 1925. aastast algas ta poliitiline tõus Adolf Hitleri juhitud Rahvussotsialistlikus Töölisparteis. Pärast seda, kui Himmler uuesti parteiga liitus (säilitades oma endise liikmenumbri), astus ta ka SA-sse. Aga juba 8. augustil 1925 läks ta üle SS-i (liikmenumber 168) ja tegeles muude parteiasjadega, kuni ta nimetati 1927. aastal Reichsführer-SS asetäitjaks.

Reichsführer-SS

6. jaanuaril 1929 nimetas Adolf Hitler oma kamraadi Heinrich Himmleri, kes oli end aastate jooksul tõestanud, SS-i riigijuhiks (Reichsführer der SS). Heinrich Himmler võttis üle kõik kaitsemalevad (tollal 280 meest) Füüreri selge ja erilise ülesandega vormida sellest organisatsioonist kõigiks puhkudeks usaldusväärne üksus, partei eliitüksus.

Tiitel Reichsführer-SS oli aastatel 1926–1934 vaid SA-sisene teenistusamet ja sel puudus õiguslik tähendus. See muutus augustis 1934, kui Himmler tõsteti SS-Reichsleiteri ametisse ja hakkas alluma otse Füürerile. Sellega sai tiitel „Reichsführer-SS” SSi ametlikuks teenistuskraadiks.

Gunter d’Alquen:

"Üks viimaseid vana armee sõdureid ning samaaegselt üks vanimatest Füüreri kaasvõitlejatest, – sitke ja energiline organisaator – asus nüüd koguma meeskonda, parimate meeskonda, mitte lihtsalt kehaliselt parimate, vaid ka usaldusväärsete, truude, iseloomult väärtuslikemaid mehi kõigist liikumise osadest, et sellega vastata esmajoones formatsiooni põhimõttelisele nõudele: kaitsta, liikumise parimat vara – Füürerit."

Võimuvõtmine ja Röhmi putš

Pärast natsionaalsotsialistide võimu ülevõtmist, nimetati 1933. aastal Himmler Müncheni politseipresidendiks.30. juunil ja 1. juulil 1934 olid RFSS ja SS põhilised Röhmi putši ennetajad ning mahasurujad. Röhm ja teised kõrgemad SA-juhid arreteeriti ning enamus neist mõisteti surma. SS oli auga tõestanud oma motot: Minu au on truudus! (Meine Ehre heisst Treue!) Pärast SA juhtide kõrvaldamist hakkas SS-i võim üha enam kasvama, milles oli määrav roll just Heinrich Himmleri isikul.

Reichsführer-SS & Chef der Deutschen Polizei

SS alustas tähtsamate riigisiseste võimuaparaatide ülevõtmisega. Esimene neist oli politsei. Füüreri ja Riigikantsleri 17. juuni 1936 määrus oli tähtsaim samm politseiameti ümberkujundamiseks totaalse juhivõimu instrumendiks. Nüüdsest olid Himmleri isikus ühendatud SS-Riigijuhi parteiamet ja äsjaloodud riikliku Saksa politsei juhi institutsioon. See tähendas – veel osati kohalike omavalitsuste alluvuses olevate – autonoomsete politseiüksuste kadumist. Politsei hakkas nüüdsest alluma keskvõimule. Sellega pandi käima ka protsess, mille eesmärgiks oli SS-i sulandamine politseiga ning viimase eemaldamine siseministeeriumi alluvusest. Politsei tuli allutada otse Hitlerile, seega parteile, nii pidi politsei saama lahutatud riigist. Kuid kui Himmler sai 1943. aastal Riigisiseministriks, muutus politsei ja sisepoliitika sisuliselt taas üheks.

Himmlerile allus seega kogu politseiaparaat: Ordnungspolizei (Korrapolitsei), Geheime Staatspolizei (Salajane Riigipolitsei) ja Reichskriminalpolizeiamt (Riigikriminaalpolitseiamet). Neid asutusi seostatakse hilisemate koonduslaagritega. Samuti allus RFSS-ile Sicherheitsdienst (SD) kui parteisisene luureteenistus. Koonduslaagrite asutajaks ei olnud Himmler, vaid Hermann Göring, kes tegeles nende küsimustega enne teda. Valitsedes politseid nii Reichis kui ka okupeeritud aladel, allus Himmlerile kogu natsionaalsotsialistlik liikumine ja kõik, mis omakorda sellele allus. Himmler tehti oma uute ametitega võrdseks maa- ja mereväe juhtidega ning riigiministritega, samuti sai ta kabinetiseisuse. Seeläbi oli ta saanud üheks võimsaimaks meheks Kolmandas Riigis.

Politseijuhina oli Himmler ka homoseksualismi vastase võitluse eestvedaja Saksamaal. Tõhusamaks tegevuseks asutas ta politsei allaüksusena 1936 vastava ameti – Reichszentrale zur Bekämpfung der Homosexualität und Abtreibung (homoseksuaalsuse- ja abordivastase võitluse riigikeskus).

Sõja käigus lisandusid Himmlerile veel mitmed ametid. 7. oktoobril 1939 määrati Himmler Hitleri salajase määrusega „Saksa rahvalikkuse kaitse komissariks“. Selles ametis oli ta vastutav hõivatud Poola alade saksastamise eest. Seega oli ta vastutav poola ja juudi-poola rahva ümberasustamise ning rahvasakslaste asemele asustamise eest hõivatud aladel Poolas.

Alates aastast 1944 oli Himmler ka "koduarmee" (Ersatzheer) ja sõjaväevarustamise juht. Sama aasta lõpus võttis ta üle Oberrheini komandandi positsiooni, kelle üksused olid suunatud läänes edasitungivate liitlaste vastu. 24. jaanuaril 1945 moodustati OB Oberrheini staabi üksustest idarindel väegrupp Weichsel ning sõjanduses kogenematu Himmler pidi vastavalt Hitleri käsule üle võtma üksuste juhtimise. Himmleril ei õnnestunud oma üksusi formeeritult Punaarmee vastu suunata ja 21. märtsil andis ta juhtimise taas üle.

Väidetav Hitleri reetmine ja RFSS-i surm

Välismaised luureteenistused üritasid lüüa kiilu juhtkonna ja saksa rahva vahele, eesmärgiga jõuda lääneliitlaste jaoks soodsama ja kiirema sõja lõpuni. Saksa päritolu ameeriklane Joseph Bellinger on alates aastast 1999 tegelenud Himmleri surmajuhtumiga ja on oma uuringute tulemusena välja andnud raamatau pealkirjaga “Himmlers Tod“. Bellingeril õnnestus tõestada, et see oli Walter Schellenberg (SD välismaa luureteenistuse juht) ja mitte Heinrich Himmler, kes pidas aktiivselt läbirääkimisi lääneliitlastega.

Võltsitud postmark, kus Adolf Hitleri portree on asendatud Himmleri omaga. Sellise Briti propaganda eesmärk oli lõhestada Saksamaa juhtkonda.

Läbirääkimiste eestvedajateks olid eelkõige Schellenberg ja Felix Kersten. Himmler aga järgnes oma kaastöötajate soovidele – selles oli osa ka tema nõrgal isiksusel. Teadaolevalt üritas SS-Brigadeführer Schellenberg juba alates 1942. aastast Himmlerit kallutada oma plaanide kasuks – teha sõjale lõpp ja päästa SSi tulevik.

Kahtlemata käis Schellenberg Himmlerile pidevalt peale, et too kohtuks Folke Bernadottega. Just Schellenberg, mitte Himmler käskis telefonikõnes Bernadottega tal teha Dwight Eisenhowerile ettepanek kapituleerumisest läänerindel. Kuid Bernadotte polnud nõus ning nõudis, et Himmler peab initsiatiivi näitama. Lisaks esitas ta veel nõudmised, et Himmler asuks Hitleri kohale ja saadaks laiali NSDAP. Bernadotte teadis, et Himmler on vaevalt nõus selliseid tingimusi täitma, kuid Schellenberg kinnitas, et ta on valmis selles suunas oma ülemust mõjutama. Nii toimus ka jutuajamine Schellenbergi ja Himmleri vahel, kus viimane esitas nõude kõrvaldada Hitler. Ta teadis, et Himmler oleks sellega võib-olla siis nõus kui too teaks, et Hitleri elu on nagunii peagi lõppemas. Nii saatis Schellenberg oma hea tuttava Max de Charité’i (Meditsiiniala professor ja Berliini neuroloogilise kliiniku Charité direktor.) Himmleri juurde, tegemaks talle selgeks, et Hitleri tervislik seisukord on väga kehv. Hitler olevat väga haige, poolenisti juba halvatud ja kannatavat Parkinsoni tõve käes. 21. aprillil kohtas Himmler uuesti Bernadottet, mille oli organiseerinud taas Schellenberg. Kuid Himmler ei astunud ka siis Hitleri vastu. Samuti keeldus ta esitatud nõudmisest võtta Hitler vangi ja anda ta välja lääneliitlastele.

Kuid ka Hitler teadis Bernadotte püüdlustest, kui see külastas Berliini 16. veebruaril 1945. Nimelt SS-Obergruppenführer Kaltenbrunner oli ringiga (SS-Obergruppenführer Fegeleini kaudu) esitanud Füürerile küsimuse, et kuidas suhtuda Bernadotte külastusse. Hitler vastas sellele vaid: „Totaalses sõjas ei saavuta selliste lollustega midagi.“ Pärast Schellenbergi pikemat pealekäimist võttis Himmler 19. veebruaril SS-laatsaretis Hohenlychn Bernadotte vastu. Nii nagu pole mitte ainult Bernadotte märkmetes kirjas, tegi RFSS koheselt järgneva selgeks: „Ma olen Adolf Hitlerile vandunud truudusvande. Sõduri ja sakslasena ei saa ma seda vannet murda. Sellepärast ei saa ma ka teha otsuseid, mis oleks Füüreri soovide ning tahte vastased.“

Kui lääneliitlastele sai selgeks, et Himmler ei kavatse hakata reeturiks ja olles seejuures veel võimekas organisaator – seega suur oht, oli Himmleri surmaotsus langenud. Tõestamaks ametliku versiooni paikapidamatust, õnnestub Joseph Bellingeril oma teoses „Himmlers Tod“ välja tuua mitmed vastuolud seoses Himmleri surmaga. Samuti viitab ta ka SS-Obergruppenführeri ja Werwolfi organisatsiooni eestvedaja Hans-Adolf Prützmanni kahtlasele surmale. Prützmann nimelt suri 24 tundi enne Himmlerit samas kohas (Uelzener Strasse 31a, Lüneburg), samade inimeste juuresolekul, täpselt nagu Himmlergi. Bellinger viitab Himmleri hambakaardi alusel ka sellele, et teooria peidetud (väidetavalt hambas või lõualuus) mürgiampullist polnud tõsi. Samuti näitavad ka pildid ja lahkamisaruanne selgelt, et Himmlerit peksti ja lõpuks ka mõrvati.

Ametliku versiooni kahtlast iseloomu näitab ka asjaolu, et pärast seda, kui kuuldi, et Werwolfi organisatsioon on Himmleri laiba oma valdusesse saanud, saadeti viivitamatult üks briti major seda asja uurima. Nii sõitis major Norman Whittaker kohale Lühneburger Heide’sse, kuhu ta laiba eelnevalt matnud oli ning kaevas selle üles. Seejärel viidi läbi isiku tuvastamine, kui oli kindel, et tegu on ikka Heinrich Himmleri surnukehaga, maeti laip uuesti maha. Väljakaevamisel viibis ka vaba mehena Walter Schellenberg.

"Surnud ei kõnele"

Suurbritannia allkirjastas alles augusti 1945 leppe (Himmleri surm jäi maikuusse), millega oldi nõus andma kõrged Saksamaa juhid kohtu alla. Inglased ei soovinud mingit kohtupidamist. Ainukene osapool liitlastest, kes soovis (näidis)protsessi oli Nõukogude Liit. Algselt ei soovinud kohtupidamist ka USA, kuid pärast mõningast pealekäimist Roosevelt/Rosenfeltile mittejuutidest nõunike poolt asi muutus. USA otsustas samuti lavastatud näidisprotsessi kasuks. Inglaste plaan aga nägi välja järgmiselt: Pärast tagaotsivate arreteerimist tuli kindlaks teha nende isik ja seejärel võis nad koheselt hukata. Inglaste selline tegevus põhiline hirmul, et süüalused võivad end kaitsma hakata ja oma tegusid õigustama. Seda aga ei tohtinud juhtuda. Sest süü oli juba eelnevalt kindlaks määratud – salajane vandenõu juutide mõrvamiseks ning maailmasõja alustamine. See oli Himmleri ebaõnn, et ta sattus just brittide kätte vangi. Kuid arvatavasti – kui „holokausti läbiviija“ – ei oleks Himmler ka teiste osapoolte vangistuses kaua elanud. Himmler oli ainukene isik, kes teadis kõike nn holokaustist. Ta oleks võinud välja tulla sellega, et juutide plaanipärast hävitamist pole toimunud.

Felix Kersteni vahendusel toimunud kohtumiselt tsiteerib (Saksa päritolu juut) Norbert Masur Himmlerit:

„Meie põlvkond pole hetkegi rahu tunda saanud. Kui puhkes Esimene maailmasõda olin ma 14-aastane. Sõda oli vaevu lõppenud kui Saksamaal puhkes kodusõda, Spartakuse-ülesõusus oli juutidel juhtiv osa. Juudid olid meie keskel võõras element, mis ikka ja jälle kutsus esile hõõrumisi. Mitu korda on juudid Saksamaalt minema aetud kuid iga kord on nad tagasi tulnud. Pärast meie võimu ülevõtmist tahtsime me selle probleemi jäädavalt lahendada. Ning meil olid läbirääkimised ameerika organisatsioonidega, et saaks tagada kiire väljarände, kuid isegi juudisõralikena tuntud riigid ei tahtnud neid vastu võtta.“

Himmler jätkas:

„Sõda viis selleni, et me puutusime kokku proletariseerunud idajuutide massiga, ning see tõi eile hoopis uusi probleeme. Me ei saa endale seda lubada, et meil on seljataga selline vaenlane. Juutide massid oli nakatunud rasketesse epideemiatesse eelkõige tüüfusesse. Mina olen nende haiguspuhangute tõttu tuhandeid parimaid SS-mehi kaotanud. Lisaks aitasid juudid partisane. Sõda idas oli uskumatult karm. Me ei tahtnud sõda Venemaaga, kuid kui me järsku avastasime, et Venemaa omas 20 000 tanki siis olime me sunnitud ründama. Alternatiiv kõlas: võit või surm. Sõda idarindel pani meie sõdurid raske katsumuse ette. Karm maastik, lõputud avatud väljad, meie seljataga vaenulik elanikkond ja kõikjal partisanid. Saksa sõdur sai vaid ellu jääda kui ta karm oli. Kui meid tulistati ühest külast siis tuli vajadusel terve küla maha põletada. Venelased pole tavaline vastane, me ei suuda nende mentaliteeti mõista. Nad keelduvad ka lootusetus olukorras alistumast. Kui juudi rahvas on sõja julmuste alla kannatanud nii ei tohiks ka unustada, et ka saksa rahvale pole armu antud.“

Himmler koonduslaagritest:

„Laagrid on halva kuulsuse omandanud, kuna nende nimi oli õnnetult valitud. Nad oleks tulnud nimetada kasvatuslaagriteks. Mitte ainult juudid ja poliitilised vastased polnud seal interneeritud, vaid ka kriminaalsed elemendid, keda nende karistuse kandmise järel vabaks lasta ei saanud. Nii oli Saksamaal 1941 aastakümnete madalaim kuritegevuse tase. Vangid pidid rasket tööd tegema aga seda pidi ka saksa elanikkond. Kohtlemine laagrites oli karm aga õiglane.“ Vastase propaganda kohta ütleb Himmler: „Mu kavatsus oli laagrid võitlusteta üle anda, nagu ma seda lubasin. Ma lasin Bergen-Belsen ja Buchenwaldi üle anda, kuid seda hinnati tänamatusega. Bergen-Belsenis seoti üks valvur nööriga kinni ja visati ta äsja surnud vangide juurde, sellest tehti siis fotosid. Need pildid rändasid seejärel üle kogu maailma. Minu korraldusel anti ka Buchenwald võitluseta ära, kuid edasiliikuvad ameerika tankid avasid järsku tule. Mille tulemusel süttis põlema kergest puidust ehitatud haigla ja pärast pildistati siis laipu. Need pildid käisid ka ümber maailma. Neid fotosid kasutati siis õuduspropagandana meie vastu. Kui ma viimasel aastal 2700 juuti Šveitsi emigreeruda lasin oli selle tulemuseks taas minu vastane pressikampaania. Kirjutati, et ma lasin neil inimestel minna vaid selleks, et mul endal oleks alibi. Kuid ma ei vaja mingit alibid, sest ma olen alati seda teinud, mida ma oma rahva heaks vajalikuks pidasin, ja selle eest ma seisan. Ma pole rikastunud. Kedagi pole viimase 12 aasta jooksul sedavõrd sopaga loobitud kui mind. Ma pole sellest kõigest kunagi hoolinud, sest isegi Saksamaal võib igaüks minust kirjutada, mida ta tahab. Kuid väljaandeid koonduslaagrite kohta kasutatakse ära, et inimesi meie vastu üles ässitada, ning see ei tekita minus soovi laagrite võitluseta äraandmiseks. Näiteks lasin ma mõne päeva eest Saksimaal evakueerida ühe laagri, kui ameerika kolonnid sellele lähenesid. Miks peaksin ma teisiti käituma?“

Joseph Bellinger:

„Teada olemata hetkel loodi kaval plaan. [...] kui nüüd liitlaste poolt kontrollitav meedia kuulutaks vahetpidamata, et omad juhid on Saksamaale andnud noahoobi selga, andes kuritegelikul viisil Saksamaa hävingule välja. Heinrich Himmleri surma kasutasid psühholoogilise sõjapidamise spetsialistid laialdaselt ära: liitlaste sõjavangilaagrites levitati kibestunud ning demoraliseerunud SS-veteranide seas igasugu kuulujutte. Stiilis, et Reichsführer jättis oma mehed üksi, ja et nemad peavad nüüd kandma vastutust nende ennekuulmatute kuritegude eest, mis ta ise käskis teostada.“

Professor Arieh Kochavi kirjutab oma raamatus „Prelude to Nuremberg“:

„Briti välisminister oli arvamusel, et tuleb vahet teha kõrgetel vaenulikel juhtidel nagu Hitler, Mussolini, Göring, Goebbels ja Himmler, kelle jaoks ei ole juriidiline protsess kohane, ja madalama astmega isikutel. Tema arusaama kohaselt on nende meeste süü sedavõrd suur, et seda ei saa mõõta kohtuprotsessi mõõdupuudega.“

Himmleri vahistamine

„Mis mind puudutab, siis ma ei kavatse alla anda ja enesetappu sooritada, ning ma ei kavatse ka end tappa lasta.“ – Heinrich Himmler

13 päeva pärast lahkumist Flensburgist jäävad igavesti salapäraseks ja spekuleerimise objektiks. Pärast seda, kui Himmler oli kaua oodanud Montgomery vastust, alustas ta liikumist lõunasse Alpikindluse poole. Reichsführeriga olid kaasas ihuarst SS-Gruppenführer professor Karl Gebhardt, ihukaitsja SS-Obersturmführer Josef Kiermaier, adjutandid SS-Sturmbannführer Heiz Macher ja SS-Obersturmbannführer Werner Grothmann.

18. maiks oli Himmler koos kaaslastega läbinud jalgsi 160 kilomeetrit. Ta kandis tsiviilmantlit, tema ühte silma varjas silmaklapp ja maha oli aetud ka vuntsid. Grupp oli muretsenud endale võltsitud paberid, mille järgi olid nad Salajase Välipolitsei (Geheime Feldpolizei - GFP) liikmed. Himmler kandis nime Feldwebel Heinrich Hintziger. Kui oldi jõudnud Bremerwörde piirkonda tehti ühes kohalikus talus peatus. Nende teele jäi ette Briti kontrollpost, mis oli vaja läbida. Otsustati, et Kiermeier ja professor Gebhardt lähevad ees ja uurivad olukorda. Britid otsustasid mehed kinni pidada nende isikute tuvastamiseks, nad saadeti kohaliku luureosakonna kontorisse. Kusjuures ainuüksi GFP liikmeks olemine oli põhjus automaatseks vahistamiseks. Ülekuulamisel andis professor Gebhardt teada, et neid jäid ootama haiged kamraadid. Sellepeale saatsid inglased välja patrullid, kes hakkasid neid kamraade otsima. Himmler ja Grothmann oli lahkunud kohast, kus nad ootama pidid. Kinnipeetud Kiermaier ja Gebhardt saadeti pärast ülekuulamist edasi tsiviillaagrisse Westertimke. Kolme kadunud kamraadi otsingud jätkusid.

22. mail otsustas Himmler, et ta ei kavatse enam lõunasse põgeneda, vaid ta järgib nõu, mida talle paljud (von Krosigk, Otto Ohlendorf, Werner Grothmann jt) olid andnud ja annab end brittidele üles. Himmler soovis endiselt kohtuda marssal Montgomeryga, et talle selgitada, mis olud viisid koonduslaagrite kohutava seiskorrani, ning lõpuks võtta endale täis vastutus organisatsiooni eest, mis tema loodud oli. Umbes kell 17 arreteeriti need kolm kadunud politseinikku. Järgneva päeva hommikul kell 7 saadeti ka nemad Westertimke laagrisse. Pärast laagrisse saabumist nõudis Himmler kohtumist laagri komandandiga. Kui laagri komandant Bafeld ta jutule võttis andis Himmler teada, et tema on Reichsführer-SS. Seejärel algasid rohked kontrollid tema isiku tuvastamiseks. Reichsführer pidi oma allkirja panema tühjale lehele – tegevus, mis talle üsna vastumeelne oli, kuna ta kartis, et hiljem võib sellest kokku klopsida mingisuguse ülestunnistuse. Himmler otsiti teist korda läbi, temalt võti ära ta riided. Asemele pakuti talle briti vormi, kuid ta ei tahtnud seda vastu võtta, kartes, et pärast võib propaganda väita nagu oleks ta selles vormis kinni võetud. Himmler põlastas inglaste võitlusmeetodeid, olid britid prantsuse Maquis Saksa vormis Inglise langevarjureid kasutanud. Nii jäi Himmlerile ainult särk selga ja tekk ümber. Läbiotsimise käigus leiti metallist kapsel, mille sees oli klaasist ampull. Himmler ütles, et tegu on rohuga tema kõhuprobleemide leevendamiseks. Ampull korjati loomulikult ära. Pärast protseduure otsustati Himmler viia Lüneburgi, Uelzner Strasse 31a, kohta, mis jäi ta viimseks peatuspaigaks. Sõit Westertimke laagrist Lüneburgi (15 km) kestis erinevatel andmetel 45 minutit kuni kolm tundi. Ilmselt tehti vahepeal teadmata kohas peatus, kus viidi läbi „intensiivsem küsitlemine“. Tõenäoline on, et ähvardati ka tema lähedasi nagu seda on teada Rudolf Hössi juhtumist. Himmler jõudis Lüneburgi kohale umbes kell 23 ning 15 minutit pärast seda oli ta surnud.

Pärast surma

RFSS-i elust lahkumise asjaolusid üritasid ja üritavad britid tänaseni hoolega varjata. Heinrich Himmleri surma läbi sai temast teha süüdlase, kes end enam kaitsta ei saanud. Raamatu „The Bormann Brotherhood“ (1973) autor William Stevenson kirjutas oma teoses: „Himmler hakkas rääkima, ning keegi vaigistas ta.“ 18 aastat pärast sündmusi käisid ajaloolased Roger Manvell ja Heinrich Fraenkel ühe Himmleri surma juures olnud osalisega (Thomas Selvester) rääkimas. Selvesterile tehti aga eelnevalt mitmeid hoiatusi ja ähvardusi, et ta teema ametlikust versioonist kinni peaks. Milleks kõik see, kui Himmler sooritas enesetapu?

Himmleri surnukehast tehti seeria pilte, kuid vaid sellistest vaatenurkadest, mis olid heakskiidetud. Kõik pildid, mis pressil õnnestus omavoliliselt teha korjati ära. Pärast pressikonverentsi ametliku osa läbisaamist algas „lõbusam osa“. Kohale ilmunud Kaitsekompanii sõdurid ja Territoriaalse abiteenistuse naised tirisid laibal riided seljast ja viskasid selle põrandale. Siis algas kiiskamine ja naljade heitmine lahkunu üle ning selle saatel tehti siis enda tarbeks meeleolukaid „mälestuspilte“. Laipa said näha ilmselt igaüks, kes parasjagu piirkonnas ringi luusis aga mitte omaksed – Gebhard Himmlerile keelduti sellest.

Huvitav on näiteks, et pole pilte Himmleri pea tagaosast, mis võib viidata vigastustele. Samuti on veider, et „lahkamisel“ (seda saab vaevu lahkamiseks nimetada selle puudulikkuse tõttu) eemaldati peaaju. Ilmselt oli selle tegevus eesmärgiks, millegi varjamine. Milleks oli vaja sellise surma puhul eemaldada peaaju? Samas kui ülejäänud lahkamine oli läbi viidud nii poolikult. Lisaks sellele on isegi olemasolevatelt piltidelt näha rohkeid vigastusi, mis on tekitatud surmaeelselt. Näiteks murtud ranne ja turse kaelal. – Neid ei saa seletada zyaniidimürgitusega. Sellisele arvamusele on jõudnud dr Arnold Giesbret kes tutvus lahkamisaruannete ja piltidega. 1945. aasta lõpus toimus veel üks lahkamine, mille eesmärk pole ametlikult teada. Selle lahkamise aruandes on dr Morris ära märkinud, et laibal puudus enamik hambaid. Ilmselt leidus keegi, kes soovis hammaste kadumist.

Intervjuus Hugh Thomasega mainis endine SIS (Secret Intelligence Service) juht Dick White, et Himmler mõrvati ja kogu see lugu mätsiti lihtsalt kinni. Ka Himmleri usaldusalune SS-Obergruppenführer Karl Wolff, üks väheseid, kes suutis Nürnbergis oma uhkuse säilitada, ei uskunud ametlikku versiooni. Milleks oli vaja RFSS-il läbida selliseid raskuseid brittideni jõudmiseks, et siis enesetapp sooritada?

Isiklik elu

Himmler tütre Gudruniga.

Kahtlemata oli Heinrich Himmler idealist, oma ideaalidele allutas ta kõik. Ta olid tagasihoidlik ja sõbralik. Himmler oli range enda vastu ja veelgi rangem teiste vastu. Olenemata Himmleri kõigist okultistlikest kalduvustest kehtis talle alati üks: primaarseim on poliitika.

1926 tutvus Heinrich Himmler oma hilisema naisega Margarete Siegroth (sündinud Boden), kes pärines Ida-Preisimaalt ja oli väljaõppinud medõde. Ta oli Heinrichist seitse aastat vanem ja lahutatud, millega Himmleri vanemad sugugi rahul polnud. Heinrich ja Margarete abiellusid 3. juulil 1928 Münchenis ja perre sündis üks tütar Gudrun (8. august 1929). Koos oma Margaretega pidas Heinrich Waldtruderingis (Müncheni lähistel) linnufarmi. Pärast seda, kui ta aga asus täiskohaga SS-i tööle, tegeles naine talupidamisega üksi edasi.

1940. aastal läks Himmler mitteametlikult oma naisest lahku, üks peamisi põhjusi oli siinjuures laste saamise küsimus. Pärast seda sai Heinrich Himmler oma sekretäriga Hedwig Potthastega veel kaks last (1942 Helge ja 1944 Nanette Dorothea). RFSS oli ka tuntud polügaamia propageerija – nii sai kiiresti taastada saksa rahva sõjas toodud ohvrid. Himmler pidi seega korraga kahte majapidamist ülal pidama. See viis ta aga kesisesse majanduslikku olukorda, kuid olenemata oma suurest võimust ja sihikindlusest pidas ta kinni oma põhimõttelisest nõudmisest – majanduslikult mitte rikastuda. Erinevat teistest vanadest parteikaaslastest (näiteks Göring või Goebbels) jäi ta sellele põhimõttele lõpuni truuks. Ta palgast SS-Riigijuhina ei piisanud, et ülal pidada kahte peret. Riiklik juht (Reichsleiter) ja „Juhi sekretär“ Martin Bormann aitas Himmleril, NSDAP laenu abil, majanduslikust raskustest välja. SS-Standartenführer Léon Degrelle on Himmleri kohta öelnud, et vaevalt saab endale lihtsamat st tagasihoidlikumat meest ette kujutada kui oli SS-i Riiklik Juht.

„Ta on lihtsa väljanägemisega, ta ei kanna uhket vormi. Tal pole sellest sõjast ühtegi autasu, kuigi ta oleks ära teeninud Rüütliristi, Tammelehed, Briljandid, Marssalikepi. Ta on nii lihtsalt riides nagu üks Untersturmführer.“

23. mail 1945 andsid ameeriklased välja arreteerimiskäsu Margarete Himmleri kohta. Käsus oli märgitud, et isik tuleb vahistada tema mehe asukoha väljaselgitamiseks. Kuid Heinrich Himmler oli sama päeva õhtul juba surnud. Margaretel ja 15-aastasel Gudrunil tuli läbida väga paljusid katsumusi. Genfi konventsiooni vastaselt arreteeriti mõlemad ja neid represseeriti veel pikalt. 14. juulil interneeriti nad Itaalias. Itaalia tänavapildis oli tavaline, kui kommunistid pildusid sakslasi ja fašiste kividega, õnnejuhus oli, kui sülitati vaid näkku. Seal korraldati neile arvukaid üleluukamisi. Teemad olid enamjaolt mõttetud. Näiteks Gudruni käest uuriti, mitu korda ta koonduslaagreid külastanud on jne. Pidevalt tuli sõita ühest vangilaagrist teise. Alles juuli alguses said nad toorel viisil ajakirjaniku Ann Stingeri käest teada, millistel asjaoludel oli surnud abikaasa ja isa. Ametlikult kinnitati Heinrich Himmleri surm kohtu poolt alles 1947. aastal. Lõpuks olid ema ja tütar veel Nürnbergi vanglas koos peamiste „sõjakurjategijatega“. Pärast seda saadeti nad laagrisse Hersbruck. Novembris asusid nad protestantlikku hooldekodusse, kuna neil polnud lubatud oma kodu tagasi pöörduda, pidid nad seal elama vaimuhaigete seltsis. Sellise poliitika taga olid Roosevelt/Rosenfelti nõunikud nagu juut Morgethau, kes tõsimeeli arutas selle üle, kas SS-meeste 6-aastased lapsed tuleks interneerida koos isadega.

Germaani müstik

Olenemata oma tagasihoidlikkusest ja lembusest germaani-müstika ideede vastu, sai Himmlerist NS-hierarhia üks olulisemaid jõudusid. Eesmärgiga, näidata SS-i pikka ajaloolist traditsiooni, üüris ta 1934. aastal Wewelsburgi linnuse Westfaalis. Reichsführeri huvid müstika ja mütoloogia vastu väljendusid selgelt ka Wewelsburgi linnuse väljaehitamisel, mida ta ise kutsus graalilinnuseks. Linnuse ruumid olid sisustatud ja pühendatud sangaritele läbi kogu saksa ajaloo. Eriti tähelepanuväärselt oli kujundatud linnuse põhjatorn. Selle alumisel korrusel oli krüpt (Krypta), mida kutsuti Wallhallaks või ka maailma keskmeks. Teisel korrusel asus Gruppenführersaal, kus oli kuulus Musta Päikse ornament. Wewelsburgi linnuse ümbrusesse oli pärast sõda ette nähtud püstitada SS-i koolituskeskus. Heinrich Himmler: "Ma imetlen india religiooniloojate tarkust, kes oma kuningatelt ja kõrgematelt valitsejatelt nõudsid, et nad läheksid iga aasta kaheks kuni kolmeks kuuks kloostrisse mediteerima. Sellised kohad loome ka meie hiljem." Sellised esoteerilised istungid ja kokkusaamised olevat ka Wewelsburgi linnuses toimunud.

Eriline suhe oli Heinrich Himmleril saksa kuningaga Heinrich I (919–936). Himmler nägi olulist sarnasust Heinrich I ja tema enda poolt peetava võitluse vahel – mõlemad võitlesid slaavlaste vastu idas. Nii kutsuti teda sõprade ringis „kuningas Heinrichiks“. Hedwig Potthast olevat ka veel peale sõda teda „kuningas Heinrichiks“ kutsunud. Himmler lõi ka Quedlinburgis Heinrich I auks mälestuspaiga ja osales ise öistel auvalvetel krüptis. Himmleri tutvusringkonnast on ka teada, et ta pidas ennast kuningas Heinrich I reinkarnatsiooniks. Samuti oli tal Wewelsburgis oma ruum, mis kandis nime „Kuningas Heinrich“.

Himmler kuningas Heinrichi 1000. surma-aastapäeva pidustustel:

„Tahame selles pühas kohas mälestust temast vaikses harduses kõrgel hoida. Joondume tema inimlike ja juhivooruste järgi, millega ta meie rahvast tuhande aasta eest Õnnistas. Peame endale selgeks tegema, et suurim austus saab talle osaks meie poolt kõrgelt hinnatud mehe läbi, kes tuhande aasta möödudes kuningas Heinrichi inimliku ja poliitilise päranduse selle enneolematus suuruses kõigile kättesaadavaks tegi. See on meie Saksamaa, meie Germaania Füürer Adolf Hitler, keda me vanas vaimus ja truuduses nii mõtete, sõnade kui tegudega teenida tahame.“

Heinrich Himmler Hitleri kohta:

"Ta tekkis meile suurimast hädast, kui saksa rahvaga ei läinud enam edasi. Ta kuulub nende suurte valguslike olevuste sekka, kes germaanlusel alati siis tekivad, kui see on suurimas kehalises, hingelises ja vaimses hädaolus. Ta on maailma germaanluse karma poolt määratud pidama sõda Ida vastu ning päästma maailma germaanlust. Üks suurematest valgusolevustest on temas inkarneerunud."

Gottgläubig

Himmler oli pärit kristlikust perest, kuid sellegipoolest oli temast aastatega saanud tõsine kristluse põlgaja. Taktikalistel põhjustel ei saanud ta avalikult oma vaateid propageerida. Himmler: „Kristlusest, sellest suurimast katkust, mis me rahvast ta ajaloo jooksul tabanud on, peame me jagu saama. Kui seda ei tee meie põlvkond siis, leian ma, kestab see võitlus veel kaua. Me peame sellest eelkõige sisuliselt jagu saama.“

Nagu paljud Kolmandas Riigis, oli Himmler usutunnistuse poolest „jumalausklik“ (gottgläubig).

Himmler:

„Ma ei talu SS-is kedagi, kes jumalasse ei usu.“ Viiekümnest küsimusest teine, millele tuli Musta Ordusse astudes vastata: „Usud sa Jumalat?“ Oodatav vastus oli „Jah, ma usun Jumalasse.“ Kolmas küsimus kõlas järgnevalt: „Mida arvad sa inimesest, kes ei usu Jumalasse?“ Vastus: „Ma leian, et ta on ülbe, suurushull ja rumal; ta ei ole meile sobilik.“

Himmleri tugevat huvi okultismi ja esoteerika vastu tõestab ka tema lugemisnimekiri aastatest 1919–1926. Sellest nähtub, et ta põhihuvideks olid pendlid, muinasjutud ja mütoloogia. Samuti tegeles ta astroloogiaga. Nii näiteks lasi Himmler enne Mussolini vabastamise aktsiooni kokku kutsuda grupi okultiste, kes pidid Duce asukoha kindlaks määrama. Samuti on väidetud, et Himmler olevat tegelenud surnute väljakutsumisega. Näiteks olevat ta krüptis kõnelnud Heinrich I-ga.

Himmler:„Me elame ajastul, mil toimub lõppheitlus kristlusega. See on SS-i eesmärk anda saksa rahvale lähima poole sajandi jooksul, mittekristlikud, tõupärased põhimõtted elupidamiseks ja elukujunduseks.“ Selle all ei pidanud Himmler silmas mitte ainult germaani tavade taastõstmist nende õigele kohale vaid aaria pärandit üldiselt st ka budismi ja hinduismi, kui aaria õpetuste levitamist. Himmler oli tuttav enamiku India piirkonna pühakirjadega nagu on dr Rudolf Brandt Himmleri massöörile Felix Kerstenile teada andnud. Näiteks oli Bhagvadgita üks nendest teostest, mida RFSS endaga pidevalt endaga kaasas kandis. Kas sümpaatiast budismi vastu või natsionaalsotsialismist endast lähtuvalt oli Himmler, nagu Hitlergi, väga suur loomade armastaja ja taimetoitlane.

Kokkuvõte

Liitlaste psühholoogilise sõjapidamise black propaganda mõju kestab tänase päevani. Himmlerist on tehtud monstrum, kes ta kunagi polnud, sest surnud ei saa end kaitsta. Himmler tehti selleks lääne ajakirjanduses juba enne oma surma, enne kui üldse liitlased koonduslaagritesse jõudsid.

Ameerika jurist ja Nürnbergi kohtuprotsessi nõunik Telford Taylor: „Välisministeerium on ettevalmistanud memorandumi, milles ollakse kohtuprotsesside vastu selliste kurjategijate üle nagu Heinrich Himmler, põhjendusega, et nende süü on niivõrd suur, et seda ei saa mõõta ühe õigusliku kohtuprotsessiga.“ See tsitaat kõneleb enda eest. Millist tähtsust omab Nürnbergi protsess selliste juriidiliste arusaamade järgi? Juba Teherani konverentsil esitas Jossif Stalin kindla nõudmise, et tuleb hukata 50 000 saksa ohvitseri ja Winston Churchill tõstis toosti selle nõudmise auks.

Seoses raamatu „Das Himmler Komplott“ väljaandmisega tuli avalikuks, et arhiividest on eemaldatud originaaldokumendid ja need on asendatud võltsingutega. Huvitav, et need võltsingud olid silmatorkavalt halvasti tehtud. Täna veel on kellelgi elav huvi selle vastu, et tõde Heinrich Himmleri surma kohta ei näeks kunagi päevavalgust. Jääb oodata, kuni kunagi, kui üldse avanevad arhiivid, mis varjavad endas tõde ning Heinrich Himmleri, Teise maailmasõja kui holokausti kohta.

Autasud

Natsionaalsotsialistlikud autasid

• NSDAP Kuldne Aumärk (1934)
• 9. novembri 1923 mälestumedal (nr 3, 1934)
• SS Ausõrmus (24. detsember 1933)
• Vanade Võitlejate Auvinkel (1934)
• NSDAP I järgu teenistusautasu (10 aastat pronks, 1935)
• SS-Tsiviilmärk (nr 2)
• Reichsführer-SS Aukortik (1935)
• Reichsführer-SS Aumõõk (1935)
• Reichsführer-SS jõululühter (1935)
• Pronks Spordimärk (1936)
• 13. märtsi 1938 mälestusmedal
• 1. oktoobri 1938 mälestusmedal koos Praha lossi pandlaga
• Meemelimaa kojusaabumise mälestusmedal
• Hitlerinoorte Kuldne Aumärk Tammelehtedega
• SS-i teenistusautasu II järk (12-aastane teenistus SS-is, 1939)
• NSDAP teenistusautasu II järk (15-aastase teenistuse eest hõbedas, 1940)

Teosed

• Heinrich Himmler – Kaitsemalev kui antibolševistlik võitlusorganisatsioon