Vabakorpus

Allikas: Metapedia
Kolm kuulsat vabakorpuslast 1815. aastal: Heinrich Hartmann, Theodor Körner ja Friedrich Friesen

Vabakorpus (saksa keeles Freikorps) oli saksa vabatahtlik poolsõjaväeline organisatsioon. Esimese vabakorpuse moodustas Friedrich II 18. sajandil Seitsmeaastase sõja ajal. Need olid üksused, mis koosnesid vastaspoolelt ülejooksnutest ja kurjategijatest ning leidsid enamjaolt kasutust jala- ja ratsaväe osadena. Vabakorpused said kuulsaks Napoleoni vastu peetud sõdades 19. sajandi alguses.

Alates Esimese maailmasõja lõpust olid vabakorpused poolsõjaväelised üksused, mis võitlesid Weimari vabariigi ajal kommunistide vastu. Stabiliseerinud aastatel 1919–1920 siseriikliku olukorra Saksamaal, liitusid paljud vabakorpuslased pärast seda natsionaalsotsialistidega.

Esimesed vabakorpused

Esimesed vabakorpused moodustas Friedrich II Seitsmeaastase sõja ajal. 15. juulil 1759 moodustati tema käsul 1. husaarirügemendi juures vabatahtlike ratsanike salk. Selle juhtimise usaldas kuningas ooberst von Kleisti hooleks. Salk, kuhu kuulus 80 meest, loodi Dresdenis ja sinna kuulusid peamiselt Preisimaa poole üle tulnud ungarlased. Aasta lõpuks oli loodud juba neli sellist üksust. Regulaarsõjaväe jaoks ei olnud vabakorpuste usaldusväärsus kõrge, niisiis kasutati neid peamiselt teisejärguliste ülesannete täitmiseks.

Napoleoni sõdade ajal loodi vabakorpused võitluseks Prantsuse ülemvõimu vastu Saksamaal. Ferdinand von Schilli juhitud vabakorpused kandsid raskeid kaotusi Stralsundi lahingus 1809. aastal. Lahingus ellu jäänud Ludwig Adolf Wilhelm von Lützow moodustas hiljem Lützowi vabakorpuse, mis pidas Prantsuse vägede vastu edukat sissisõda.

Vabakorpused pärast Esimest maailmasõda

Taust ja vabakorpuste moodustamine

Mall:Põhiartikkel

Hülseni vabakorpuse värbamisplakat

1918. aasta novembris sattus Saksamaa pärast laevastiku mässu Kielis revolutsioonikeerisesse. Novembri keskpaigaks oli terve riik rahutustest haaratud, olukord oli keskvalitsuse kontrolli alt väljas. Välja kuulutatud vabariigi vastu tõusid kommunistid, kes nõudsid samal ajal kogu võimu andmist nõukogudele ning ülesaksamaalise nõukogu moodustamist. Vasakradikaalide sooviks oli „proletariaadi diktatuur”. Valitsuse sotsiaalpoliitiliste sammude ning Compiègne'i vaherahu sõlmimise tagajärjel olukord riigis siiski esialgu mõnevõrra rahunes. Sotsiaaldemokraadid pakkusid kommunistidele rahvamasside mõjutamisel tugevat konkurentsi – enamikes nõukogudes domineerisidki sotsialistide pooldajad.[1]

Kohe pärast ametisseastumist kindlustas kantsler Ebert endale Saksa armee ülemjuhatuse toetuse, andes lubaduse astuda välja kommunistide vastu ning aidata säilitada distsipliini sõjaväes. Ülemjuhatus lubas selleks anda valitsusele appi sõjaväeüksused. Plaan rindevägedega Saksamaa maha rahustada kukkus aga läbi. Läänerindelt kodumaale jõudnud väeosad läksid suuresti omavoliliselt laiali. Detsembri lõpus andis valitsus käsu armee ja laevastiku üldiseks demobilisatsiooniks.[2][3]

Selles olukorras otsustas Saksa väejuhatus panuse teha vaid vabatahtlikest koosnevatele väeosadele, mida hakati nimetama vabakorpusteks. Tegelikult asuti neid moodustama juba novembris – seoses idarinde vägede kiire lagunemisega pärast vaherahu sõlmimist pidi seal vabatahtlikest sõjaväelastest loodud üksuste ülesanne olema vägede taandumise katmine ja enamlaste edasitungi takistamine Saksamaa suunas. Samas formeeris Kieli kuberner Gustav Noske juba novembris üht vabakorpust – 1. mereväebrigaadi – võitluseks sisemaal. Detsembris loodi lisaks olemasolevale kuuele vabatahtlike väeosale veel 12. Vabatahtlikud pidid nüüd minema sõdima ka Poola üksuste vastu Posenisse.[4]

Detsembri lõpus pingestus olukord Berliinis. Vasaksotsialistid lahkusid valitsusest ja sisuliselt asusid kommunistidega koostööle. Valitsuse katsele tagandada vasaksotsialistist Berliini politseipresident Emil Eichhorn vastasid vasakradikaalid kuni 150 000-pealise meeleavalduse kokkukutsumisega 5. jaanuaril. Õhtul võeti üle Berliini tähtsamad ajalehetoimetused. 6. jaanuaril kuulutati Berliinis välja üldstreik. Töölised relvastusid.[5][6] Paremsotsialistid asusid samal ajal oma pooldajatest väeosi moodustama (Republikanische Schutztruppe) – kokku kogunes neisse umbes 4 000 inimest. Detsembri lõpus sõjaministri ametikohale astunud Noske nimetati Berliinis ja ümbruses olevate vägede ülemjuhatajaks.[7] Linnas puhkesid relvastatud kokkupõrked, kui kommunistid ründasid üht Berliinis formeeritavat vabakorpust – Reinhardi vabatahtlike rügementi. Samas mitmed Berliini garnisoni osad ning ka Rahvamereväediviis kõhklesid ega läinudki vasakradikaalidega kaasa. Valdav osa ülesõhutatud rahvamassist jäi samuti passiivseks, kuna ei saanud mässu juhtidelt tegelikult mingeid juhiseid – viimastel puudus kindel tegevusplaan võimu ülevõtmiseks, ehkki seda teha tõepoolest sooviti.[8]

Noske korraldusel sisenes 11. jaanuaril Berliini Potsdami vabakorpus, mis koos Reinhardi rügemendi ja mõnede väiksemate osadega (kokku kuni 6 000 meest) vallutas 12. jaanuariks küllaltki vihase võitluse järel kõik vastase tähtsamad kindlustatud punktid, ning kui seejärel jõudsid eesotsas Noskega Berliini ülejäänud linna ümbrusse koondatud vabatahtlike üksused, ei kohanud need enam erilist vastupanu. 15. jaanuariks oli Berliin täielikult valitsusvägede käes. Mõlema poole kaotused ei olnud tegelikult kuigi suured ja ka „valge terror” jäi küllaltki tagasihoidlikuks. Küll lasti 15. jaanuaril vabakorpuslaste poolt maha kommunistide juhid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. 19. jaanuaril võidi suhteliselt rahulikult läbi viia põhiseadusliku kogu valimised. Kuu lõpus tõmmati vabakorpused Berliinist välja.[9][10] Seega oli keskvalitsus vabakorpuste abiga suutnud likvideerida oma poliitiliste vastaste tõsise võimuhaaramiskatse.

Vabakorpuste olemus

MÜNCHEN, MAI 1919
1: Von Eppi vabakorpuse allohvitser
2: Bayreuthi vabakorpuse vabatahtlik
3: Werdenfelsi vabakorpuse vabatahtlik

Ei ole täpseid andmeid, kui palju vabatahtlike üksusi aastail 1918–1920 kogu Saksamaal moodustati. Tihti loodi vabakorpus vaid lühikeseks ajaks, mingi kindla ülesande täitmiseks, ja saadeti seejärel laiali. Saksa ajaloolane H. Schulze räägib 103 tähtsamast vabakorpusest.[11] On arvatud, et vabakorpustes teenis kokku umbes 200 000 – 400 000 meest.[12][13] Vabatahtlike üksused said sageli oma nime kas loomiskoha või ülema järgi. Vahel oli nime aluseks endise keiserliku armee väeosa, mille põhjal vabakorpus moodustatud oli, kuid mitte ainult – esines ka nimesid nagu Rauddiviis. Tihti ei pruukinud sõna „vabakorpus” väeosa nimetuses esinedagi. Ülemjuhatus oli vabakorpuse moodustajale, kelleks sagedamini oli endine rindeohvitser, andnud oma väeosa organiseerimisel ja juhtimisel suure tegevusvabaduse. Seega ei kujunenud neil ka ühtset sisemist organisatsiooni. Vabakorpustes olid esindatud reeglina suurtükivägi, ratsaüksused, miinipildujad; vajadusel liideti nendega ka lennuväge, tanke ja inseneriväeosi. Ühes suurimas vabakorpuses – admiral Wilfried von Loewenfeldi poolt Kielis moodustatud 3. mereväebrigaadis – teenis umbes 8000 meest koos suurtükiväe, lennukite, tankide, leegiheitjate, transpordiüksustega jne.[14][15]

Suurema osa vabatahtlikest moodustasid endised sõdurid ja ohvitserid, sealjuures paistis silma allohvitseride ja nooremohvitseride kõrge esindatus. Mõnikord koosnesid neist terved allüksused.[16] Palju oli vabakorpustes ka õppivat noorsugu. Sotsiaalselt päritolult oli enamik vabatahtlikke alamkeskklassist ja talupoegade hulgast. Vähem oli aadlikke ning veelgi vähem töölisi.[17] Vabatahtlikke kannustasid erinevad motiivid. Ajal, kui Saksamaa majanduslik olukord ei olnud kiita, maksti vabakorpustes head palka ning toit oli tasuta. Rohkesti liitus vabakorpustega ka kriminaalset elementi. Kuid loomulikult astus neisse palju patriotismist ajendatud inimesi, kes soovisid kaitsta isamaad enamliku hädaohu või poolakate sissetungi eest. Patriotismivaimus kasvatatud õppiv noorsugu oli ihanud sõtta minna, kuid oma nooruse tõttu ei olnud paljudel neist selleks võimalust. Vabakorpustes oli nüüd võimalus elada idealiseeritud sõdurielu.[18][19]

Vabatahtlike mentaliteedist rääkides tuleb arvestada, et vabakorpustesse astunud mehed olid valdavalt pärit 1890ndate põlvkonnast, mida olid tugevasti mõjutanud kaks tegurit. Esiteks enne Esimest maailmasõda Saksamaal laialt levinud noorteliikumised, millest enamikule oli ühine rahulolematus liberaalse kodanliku ühiskonna kõigi valdkondadega (poliitika, kultuur, pereelu jne.). Seda suhtumist võib nimetada nihilismiks, kuna liikumistel enestel puudus samas mingi programm. Küll oli neile omane juhikultus ning kollektiivi (Volk) vastandamine üksikisikule. Elati üks päev korraga, ihati seiklusi. Tegutseti tegutsemise enese pärast. Teiseks mõjutas nimetatud põlvkonda muidugi Esimene maailmasõda, mille puhkedes oldi vaimustusega mindud isamaad kaitsma. Sõja kulgedes vaimustus küll kadus, ent samas muutusid mõned – siiski vaid väike vähemus üldisest sõduritemassist – kalkideks meesteks, kes instinktiivselt sõda ihkasid ja nautisid ning hiljem tsiviilellu pöördudes ei osanud seal midagi peale hakata. Naastes koju, uskudes samal ajal, et tagala andis armeele „noahoobi selga,” ning leides eest majandusraskused ja radikaalse vasakpoolse elemendi mõnitava vastuvõtu, kasvas nende põlastus ühiskonna vastu veelgi. Olles harjunud sõdurieluga, astutigi vabakorpustesse. Mingil määral on vabakorpuste eellasteks peetud Saksa löögiväeosi (Stosstruppen). Neis armee eliitüksustes teenisid just kõige vastupidavamad, aga ka kõige karmimad, noored mehed. Löögiväeosades kujunesid ka hiljem vabakorpustele omased lähedased suhted sõdurite ja ohvitseride vahel. Nagu hilisemad vabakorpused olid ka löögiüksused suhteliselt väikesed mitmeid relvaliike sisaldavad mobiilsed üksused. Vabakorpustes laialt kasutatud surnupealuu embleem oli samuti kasutusel olnud juba Stosstruppedes.[20]

Paljud vabakorpuslased vihkasid liberaalset, kodanlikku, lääne demokraatia üle võtnud Weimari vabariiki, mida nad oli kutsutud kaitsma. Aga hetkel näis ainsa teise variandina „punane” anarhia, mis tundus neile veelgi halvem. Samas puudus paljudel vabatahtlikel kindlapiiriline ideoloogia. Üldiselt oodati suurt juhti – Saksamaa vaimse ja füüsilise hiilguse taastajat. Samas oli vabakorpustes enestes laialt levinud juhikultus ka oma väeosa ülema suhtes, kelle iga käsku oldi valmis täitma.[21][22] Kui vabakorpuse mehed üldse poliitikast rääkisid, oligi nende peamiseks kirumisobjektiks Weimari vabariik, mitte bolševikud. Punane oht oli paljudele lihtsalt ettekääne, sest tegelikult neile meeldis lihtsalt võidelda.[23] Pealegi oli vabatahtlike seas kandepinda leidnud „natsionaalbolševism” – soov liidus Nõukogude Venemaaga hävitada Versailles' lepinguga tehtud ülekohus.[24] Rahulepingu allakirjutamine tekitas vabatahtlike seas erilist viha vabariigi valitsuse vastu – paljud vabakorpuslased oleks sellele „häbi lepingule” eelistanud pigem uut sõda Antandiga.[25] Vabatahtlike meelsust näitab ka asjaolu, et kui augustis kinnitati uued Saksamaa lipuvärvid, jätkasid vabakorpused sageli keiserlike värvide kasutamist.[26]

Weimari vabariigi valitsus, kartes, et tema armee on liiga paremradikaalne, asus 1919. aasta jooksul looma vabariigitruumat Einwohnerwehri, ent sellel ettevõtmisel ei olnud suuremat edu.[27] Märtsis 1919 vastu võetud seadusega ajutise Reichswehri kohta liideti vabakorpused Reichswehriga, kuid mingeid olulisi muudatusi see nende olemuses kaasa ei toonud. Vabakorpustele anti küll uus designatsioon (Reichswehri rügement, pataljon jne.), aga nende kõrval kasutasid üksuste juhid tihti edasi vana nimetust.[28]

Vabakorpused Saksamaal 1919. aastal

Pärast Berliini maharahustamist seisid vabakorpustel ees uued ülesanded – allutada valitsusele tähtsad Põhja-Saksamaa sadamalinnad, samuti kaitsta Asutavat Kogu Weimaris. Asutav kogu viidi Weimarisse, kuna kardeti, et vasakradikaalide keskus Berliin ei ole sellele piisavalt turvaline asupaik. Veebruari alul puhastasid vabatahtlikud Weimari sealsetest kommunistidest, misjärel võtsid sisse positsioonid linna ümbruses.[29][30] Samal ajal saatis Noske, hoolimata kogu Saksamaalt saabuvatest nõukogude protestidest ja streigiähvardustest, vabakorpused likvideerima Bremeni Nõukogude Vabariiki, mille sealsed kommunistid ja vasaksotsialistid 10. jaanuaril 1919 välja olid kuulutanud. 4. veebruaril hõivas erinevatest vabatahtlike üksustest moodustatud Gerstenbergi vabakorpus (3500 meest, 24 suurtükki) lahinguga Bremeni. Vastaseid võis siin olla vaid umbes 500–1000 meest. Ülejäänud rannikulinnad langesid valitsusvägede kätte juba praktiliselt vastupanuta.[31][32] Samal ajal puhkesid mitmel pool Kesk- ja Lääne-Saksamaal tööliste streigid ja rahutused, kuid mai keskpaigaks suruti need vabakorpuste poolt maha, kohates vahel relvastatud tööliste vastupanu. Hõivatud linnades asuti vabakorpuste ohvitseride juhtimisel valitsusmeelsetest elanikest moodustama mitmesuguseid omakaitseüksusi. Juunikuuks sõjaseisukord linnades kaotati.[33][34]

Märtsis oli olukord Berliinis aga taas pingestunud. Kommunistide õhutusel 3. märtsil alanud tööliste üldstreigi järel kuulutas valitsus linnas välja sõjaseisukorra ja keelas kõik demonstratsioonid. Spontaanselt puhkesid relvastatud kokkupõrked, kuigi kommunistide juhtkond, mõistes oma allajäämist valitsusvägedele, ei olevat seda soovinud.[35][36] 4. märtsil toodi linna vabakorpused. Vasakradikaalidega liitus Rahvamereväediviis, millele jaanuaris olid relvad kätte jäetud. Puhkesid ägedad võitlused, vabakorpuste käsutuses olid lisaks suurtükiväele ka lennukid, tankid ja leegiheitjad. 8. märtsiks olid punased sunnitud taganema Lichtenbergi äärelinna, mille vabakorpused järgmisel päeval vallutasid. Kommunistid lubasid streigi lõpetada. Noske luba maha lasta igaüks, kes kannab valitsusvägede vastu relva, tõlgendasid mõned vabakorpuste juhid kui võimalust maha lasta iga relva omav isik. Järgnes valitsusvägede ulatuslik terror Berliinis, millele lisasid hoogu juurde ilmselt alusetud kuulujutud kommunistide hirmutegudest vangistatud politseinike kallal. 13. märtsiks oli Berliin täielikult vabakorpuste kontrolli all. On arvatud, et surma sai 1200–1500 punast. Valitsusväed kaotasid surnute ja teadmata kadunutena 113 meest, haavatutena 150.[37][38]

Aprilli lõpus saadeti vabakorpused likvideerima ka Baieri Nõukogude Vabariiki, mille oli 7. aprillil innustatuna Ungari Nõukogude Vabariigi moodustamisest välja kuulutanud Müncheni Kesknõukogu. Kui alguses domineerisid Baieri Nõukogude Vabariigi eesotsas anarhistid, siis 13. aprillil läks võim üle kommunistide kätte. Baieri Sotsialistliku Vabariigi sotsiaaldemokraatlik valitsus eesotsas J. Hoffmaniga oli põgenenud Bambergi.[39] 16. aprillil tegid Hoffmani valitsuse poolt kogutud väesalgad katset Münchenit tagasi vallutada, ent kohtunud Dachau juures vastase jõududega, vahetasid need poolt või jooksid laiali. Hoffman oli enne seda pöördunud abipalvega Berliini. Baierimaa pinnal ei olnud vabakorpusi Baieri sotsialistliku valitsuse otsusel moodustatud. Küll aga formeeriti Tüüringis osaliselt baieri vabatahtlikest von Eppi vabakorpust. Pärast täiendavate vabatahtlike üksuste koondamist Tüüringisse ületasid kindral von Möhli üldjuhtimisele allutatud väed ööl vastu 29. aprilli Baieri piiri. Tungides Müncheni suunas liitus nendega terve hulk kohalikke, baierlaste enda initsiatiivil äsjaformeeritud vabakorpuseid. 2. maiks vallutasid umbes 20 000 vabatahtlikku Müncheni. Kohati olid võitlused üsna ägedad, ent umbes 38000-meheline Baieri Punaarmee oli siiski suuremalt jaolt laiali jooksnud.[40] Võrreldes eelneva punase terroriga oli järgnev „valge terror” ulatuslikum – ilmselt tapeti sadu inimesi, sealhulgas ka kommunistidega mitte kuidagi seotud olnud isikuid. Hoffmani valitsus võis Münchenisse tagasi tulla.[41] 1919. aasta teisel poolel vabakorpustel Saksamaal enam suuremaid lahinguid ette ei tulnud.

Vabakorpused idas

Saksa väejuhatus hakkas idas juba 1919. aasta novembris moodustama vabatahtlike üksusi. Nende ülesandeks siin oli võidelda Nõukogude Vene Punaarmee ja Poola Sõjaväelise Organisatsiooni vastu. Poolakad olid detsembris võtnud enda alla suure osa Poseni provintsist ning selle tagasivõtmiseks asus Saksa väejuhatus formeerima vabatahtlike üksi, mida nimetati piirikaitsepataljonideks. Jaanuaris puhkesidki Posenis ägedad lahingud, poolakad suruti järk-järgult tagasi. Antandi tugeval survel oli Saksa valitsus veebruari keskel aga sunnitud andma käsu võitluse lõpetamiseks, mida vabatahtlikud pidasid valitsuse-poolseks altvedamiseks. Olukord jäi endiselt pingeliseks – kokkupõrked liitlaste poolt tõmmatud demarkatsioonijoonel jätkusid. Saksa väejuhatus hellitas lootusi pealetungi jätkamiseks ning koondas Poola vastu täiendavaid jõude. Kui Saksa valitsus kirjutas juunis alla Versailles’ rahulepingule, millega Posen loovutati Poolale, siis tundsid vabatahtlikud end taas reedetuna ja nende viha „novembrireeturite” vastu üha tõusis.[42] 1919. aasta augustis alustasid poolakad ülestõusu ka Ülem-Sileesias, ent vabakorpused likvideerisid siin selle kiiresti.[43]

Omaette peatüki moodustab Saksa vabakorpuste tegevus Baltimaades. Vastavalt Compiègne'i vaherahule pidid Saksa väed itta jääma niikauaks, kui Antant seda heaks arvas. Ent tegelikkuses hakkasid saksa sõdurid pärast vaherahu omavoliliselt kodu poole voorima. Takistamaks enamlaste tungimist Saksa piiridele asuti Baltimaadel looma vabatahtlike üksusi, milledel oli 1918. aasta lõpus – 1919. aasta alguses tähtis roll Punaarmee pealetungi peatamisel Leedus ja Lätis, aga ka Valgevenes. Teine oluline sõjaline jõud sel hetkel regioonis oli Eesti armee. Kui jaanuari alguseks oli Lätis võitlusvõimelisi Saksa vabatahtlike väeosi (sealhulgas Landeswehr) kokku 2000–3000 meest[44], siis eestlastel oli samas rindel juba 4800 tääki ja mõõka.[45] Leedu ja Läti valitsuste sõjajõud olid samas väga väikesed. Läti valitsus oligi seetõttu olnud detsembris sunnitud oma sõjaväeks tunnistama baltisakslastest formeeritud Balti Landeswehri. Samuti kirjutasid Läti ja Saksa valitsuse esindajad 29. detsembril alla lepingule, millega iga saksa vabatahtlik, kes oli 4 nädalat Läti pinnal enamlaste vastu võidelnud, pidi saama Läti kodakondsuse. See aga tähendas ka võimalust pärast Lätis maad saada, millisele asjaolule eriti rõhusidki vabakorpustesse värbajad Saksamaal.[46]

Lätis Kuramaa rindel tegutsenud vabakorpused ühendati VI reservkorpuse staabi alla, eesotsas kindralmajor Rüdiger von der Goltziga. Viimasel olid kaugeleulatuvad plaanid – ta unistas Baltikumis luua baasi, mille abil ükskord kukutada Berliinis pesitsev „reeturite” valitsus. Samas tuli enamlastele Venemaal anda surmahoop ning koos seal võimulesaanud saksasõbralike jõududega tulnuks vastu astuda Antandile ja Versailles’ rahu tagajärgedele. Tõrjunud märtsis Punaarmeed Riia suunal mõnevõrra tagasi, pani von der Goltz aprillis Lätis võimule Niedra nukuvalitsuse (on siiski jäänud selgusetuks, kas riigipöördeni viinud von Pfefferi vabakorpuse ja Landeswehri löögigrupi tegevus toimus otseselt von der Goltzi käsul, või kasutas ta juhtunut lihtsalt ära) ning 22. mail vallutas ta ka Riia.[47] Seejärel kavatses von der Goltz hõivata ühtlasi Põhja-Läti, ehkki Antandi survel oli Saksa ülemjuhatus talle andnud käsu Riiast itta mitte liikuda. Kuid see ettevõtmine ebaõnnestus kui vormiliselt Niedra Läti valitsuse vägedena tegutsenud Landeswehr ja Rauddiviis said juuni lõpus Võnnu piirkonnas lüüa Eesti-Läti vägedelt, mis toetasid sakslaste poolt kukutatud Läti valitsust. Kindral von der Goltz siiski oma plaanidest loobuda ei soovinud. Hoolimata liitlaste nõudmisest Saksa väed Kuramaalt evakueerida, venitas ta seda protsessi igati ja aitas seal samal ajal organiseerida saksasõbraliku vene valgekaartlase polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi armeed. Samal ajal tundsid saksa vabatahtlikud end petetuna, sest nende poolt kukutatud ja nüüd taas võimule saanud Läti valitsus loomulikult keeldus neile Läti kodakondsust andmast. Kui Rauddiviis sai 1919. aasta augusti lõpus käsu Saksamaale evakueeruda, siis hakkas selle isikkoosseis mässama ja keeldus lahkumast. Septembri lõpus von der Goltz küll tagandati VI reservkorpuse ülema kohalt, kuid enne Saksamaale lahkumist jõudis ta asjad korraldada nii, et tema väed astusid Bermondt-Avalovi teenistusse. Viimase Läänearmee sisaldas nüüd eri andmeil kokku umbes 40 000 – 50 000 meest, neist ligi 80 protsenti sakslased. Alustades 8. oktoobril sõda Lätiga, sai Bermondt-Avalov aga lüüa ning 15. novembril andis ta oma väed taas Saksa ülemjuhatuse alla. Viimane evakuueris vabakorpused detsembri keskpaigaks lõplikult Saksamaale, kus need pidid laiali saadetama.[48] Kuid tegelikult seda ei tehtud – ehkki paljud mehed läksid tõepoolest laiali, asusid vabakorpuste juhid ülejäänutega moodustama tööühinguid (Arbeitsgemainschaft), ettevõtteid, spordiseltse jne., millede raames tegutsemist jätkati. Kõik need organisatsioonid olid vabariigi valitsuse vastu eriti vaenulikult meelestatud ja haudusid putšiplaane.[49]

Kappi putš ja Ruhri ülestõusu mahasurumine

Mall:Põhiartikkel

Erhardti brigaad Kappi putši ajal

1920. aasta märtsis üritas grupp paremradikaalseid tegelasi Saksamaal kehtestada diktatuuri. See sündmus on ajalukku läinud Kappi putšina. Selles ettevõtmises mängis silmapaistvat rolli ka vabakorpus 2. mereväebrigaad (Erhardti brigaad). Korvetikapten Hermann Erhardti üksus oli tuntud kui eriti nihilistlik. Pealegi pidi brigaad varsti laiali saadetama, kuna Saksamaal tuli vastavalt Versailles’ lepingule oma armeed vähendada 100 000 meheni. Ühel vandenõulastest – kindral Walther von Lüttwitzil – ei olnud raske Erhardti oma nõusse meelitada. 13. novembril sisenes viimase väeosa Berliini, mille ilma vastupanu leidmata enda alla võttis – Berliini garnison suuresti ühines putšiga. Valitsus oli mässuplaanidest küll eelnevalt teada saanud, kuid võimalused seda relva jõul maha suruda praktiliselt puudusid, sest sõjaväe juhtkond vastas abipalvele, et Reichswehr ei tulista Reichswehri. Putš kukkus siiski läbi ja 17. märtsil lahkusid mässulised Berliinist.

Ebaõnnestumise põhjusi oli mitu: kogu ettevõtmine oli halvasti ette valmistatud ja asjaosaliste vahel tegelikult koordineerimata – näiteks valitsusjuhiks saama pidanud Wolfgang Kappi tabas von Lüttwitzi ja Erhardti ettevõtmine 13. märtsil üllatusena. Vandenõulased ei olnud suutnud enda poole meelitada ei tähtsamaid parempoolseid poliitikuid ega Reichswehri juhtkonda. Suur osa riigibürokraatiast ei löönud nendega kaasa. Samuti puhkes sotsiaaldemokraatide üleskutsel tööliste üldstreik.[50] Kui mõnedes allikates märgitakse streiki putši ebaõnnestumise peapõhjusena, siis H. Schulze väitel see nõnda polnud. Nimelt streik algas esmaspäeval, 15. märtsil, aga siis olid putšistid juba jõudnud arusaamisele, et ollakse ebaõnnestunud. H. Schulze hinnangul oli otsustav hoopis bürokraatia ja Reichswehri juhtkonna mässust kõrvalejäämine.[51] Vabakorpustele üle Saksamaa tuli putš samuti ootamatusena. Enamus neist kuulutasid end järgnevalt Kappi pooldajaiks, kuid nende väeosade keskne juhtimine puudus. Pealegi puhkesid reaktsioonina putšile vasakpoolsete rahutused ning mitmel pool tuli Kappi vabakorpustel hoopis tõrjuda tööliste rünnakuid.[52]

Ehkki Kappi putš oli selgelt näidanud, et vabakorpused võivad Weimari vabariigile saatuslikuks osutuda, tuli valitsusel kohe pärast putši jällegi nende teeneid kasutada. Putši ajal olid üle kogu Saksamaa puhkenud tööliste rahutused. Samas kasutasid vasakradikaalid oma eesmärkide saavutamiseks ära väjakuulutatud üldstreiki. Eriti pingeliseks muutus olukord Ruhri piirkonnas, kus vasakradikaalid olid varakult mässuks valmistunud. Töölised siin relvastusid ning mõne päeva jooksul oli Ruhri Punaarmees juba 50 000 – 80 000 meest, mis piirkonnas asuvate valitsusvägedega lahinguid lüües võttis enda alla mitu linna. Saksa väejuhatus koondas samal ajal Ruhri ümbrusesse lisavägesid, nende hulgas ka vabakorpusi, mis putši ajal end Kappi pooldajateks kuulutasid. Kriitilise olukorra tõttu riigis ei saadetud laiali isegi Erhardti brigaadi. Pärast tulutuid katseid verevalamist läbirääkimiste teel ära hoida anti sõjaväele luba Ruhri ründamiseks. Selle aja jooksul olid punaväed oma positsioone kindlustanud ning vabatahtlikud pidasid valitsuse läbirääkimiskatseid järjekordseks reetmiseks. 3.–8. aprillini kestnud ägedates lahingutes vallutasid vabakorpused Ruhri linnad. Vastaspooled teineteisele armu ei heitnud. Valitsusvägede kogukaotused olid 1077 meest, vastasel ilmselt veelgi suuremad.[53]

Vabakorpuste laialisaatmine ja vabatahtlike edasine saatus

Pärast vasakpoolsete ülestõusude mahasurumist saadeti vabakorpused mais 1920 laiali. Uues, vaid 100 000-mehelises Reichswehris, ei olnud poliitiliselt ebastabiilsetele ja riigipöördeplaane pidavatele vabakorpustele kohta, pealegi ei vastanud vabatahtlike üksuste sisemine organisatsioon tihti uue armee nõudmistele. Reichswehri juhatajale kindral Hans von Seecktile vabariik küll ei meeldinud, aga ometi toetas ta seda, loomaks poliitilist stabiilsust, mille varjus saanuks armee ümber korraldada. Osa vabatahtlikke astus pärast vabakorpuste laialisaatmist Reichswehri, kuid suurem osa siiski mitte. Viimastest leidis terve hulk tegevust erinevates tööühingutes ja -laagrites, äriettevõtetes ning seltsides, mida paljud vabakorpuste juhid olid asutanud oma meeskonna kooshoidmiseks. Nii loodeti olla valmis järgmiseks putšiks. Organisatsioone abistasid materiaalselt parempoolsed ringkonnad, näiteks suurmaaomanikud, kes lubasid neil tegutseda oma maal. Aga toetas ka Reichswehr, nimelt tugevdasid „tööühingud” idapiiri kaitset ja valvasid salajasi relvaladusid, mida varjati Antandi eest. Kui 1921. aasta lõpul kuulutati tööühingud illegaalseks, jätkasid need tegevust mõne teise organisatsioonina.

Paljud endised vabakorpuslased liitusid mitmesuguste paremradikaalsete ja paramilitaarsete organisatsioonidega, mida tollal Saksamaal eksisteeris terve hulk. Vabakorpuste juhid asutasid ka hulganisti populaarseid noortelaagreid, kus peale töö ja sõjalise drilli propageeriti noortele oma vaateid. Oma poliitiliste mõrvadega sai kurikuulsaks Hermann Ehrhardti poolt loodud Organisatsioon Konsul, kuhu kuulusid just endised vabakorpuslased. Konsuli ohvriks langesid muuhulgas ka Matthias Erzberger ja Walther Rathenau. Viimane oli omal ajal vabakorpusi tegelikult finantseerinud. Erinevate paremradikaalsete organisatsioonide vahel valitsesid tihti vastuolud – nende juhid olid auahned ja võideldi liikmeskonna pärast. Kõiki neid ühendas siiski viha Weimari vabariigi vastu ning soov seda kukutada.[54][55]

Viimased lahingud pidasid vabakorpused 1921. aastal. Kui mais tungisid Ülem-Sileesiasse poolakad W. Korfanty juhtimisel, eesmärgiga sealsed alad Poolaga liita, ruttasid oma algatusel sinna ka endised vabakorpuslased. Samamoodi tõttas poolakate vastu võitlema massiliselt õpilasi üle terve Saksamaa. Reichswehri ei olnud võimalik Ülem-Sileesiasse saata, sest Poola liitlane Prantsusmaa ähvardas sel juhul okupeerida Ruhri. Saksa valitsus ja väejuhatus asusid nüüd toetama vabatahtlikke, kes taas vabakorpuste nime all lahingutesse asusid. 23. mail, kui vabatahtlikud olid saavutanud suurema võidu, vallutades Annabergi, andis Saksa valitsus Antandi survel käsu lahingud peatada, kusjuures vabakorpused tuli taas laiali saata – järjekordne „reetmine”. Ilmselt aitas vabatahtlike võitlus Saksamaale säilitada vähemalt ühe osa vaidlusalasest territooriumist. Vabakorpused aga jätkasid taas tegevust mitmesuguste ühingutena. Neis olnud meeste arv kahanes siiski aja jooksul lahkujate arvel.[56][57]

Vabakorpuslastega on seotud ka „Must Reichswehr”. Nimelt muutus välispoliitiline olukord 1923. aasta alguses Saksamaa jaoks pingeliseks. Prantsuse ja Belgia väed olid okupeerinud Ruhri, kuhu vabakorpuslased saatsid järgnevalt võitlusgruppe, samal ajal kui valitsuse poliitikaks oli passiivne vastupanu. Leedu hõivas Memeli ja Poola esitas omalt poolt nõudmisi. Taolises olukorras, kartes sõja puhkemist, sõlmis valitsus 7. veebruaril Reichswehriga kokkuleppe luua salajane reservarmee. Reservarmee aluseks pidid olema vabakorpuste baasil loodud paramilitaarsed formeeringud. Ametlikult hakati tagavaraväge nimetama Töövägedeks (Arbeitstruppen), mitteametlikult aga „Mustaks Reichswehriks”. Septembriks 1923 oli selles juba üle 50 000 mehe, peamiselt endised vabakorpuste mehed, aga liitus ka palju õppureid. Neid treenis ja varustas Reichswehr, finantseerisid ka ettevõtjad ja maavaldajad. Ametlikult oli „Töökomandode” ülesandeks vastavalt Versailles’ rahule relvade kokkukogumine ja hävitamine, tegelikult lootis väejuhatus nendega korraldada idapiiri kaitset. „Musta Reichswehri” mehed ise mõtlesid riigipöördest. Loodeti, et inflatsioonist ja Ruhri okupeerimisest ärritatud rahvamassid soovivad radikaalseid muutusi. Major Buchrucker, kes käsutas „Musta Reichswehri” üksusi Küstrinis, kavatseski oma väeosad Berliini peale suunata. Kuid see riigipöördekatse kukkus oktoobri alguses läbi, enne kui tegelikult alatagi jõudis, kuna sõjaväejuhtkond ei läinud sellega kaasa. Pärast „Küstrini putši” teatati küll „Musta Reichswehri” laialisaatmisest, ent tegelikult jätkas see suures osas tegevust.

Vabakorpuslased, kes olid juba Kappi putši läbikukkumise järel veendunud, et endised konservatiivsed poliitikud ja vanad kindralid ei suuda midagi korda saata, pettusid nüüd ka Reichswehris. Üha enam vabakorpuslasi liitusid järgnevalt natsionaalsotsialistidega, kelles nähti uuelaadseid revolutsionääre. 1924. aastaks majanduslik ja poliitiline olukord Saksamaal siiski stabiliseerus. Pinnas riigipööreteks ei olnud enam soodne.[58]

Eriti palju endiste vabakorpuslaste ühendusi oli Baierimaal, mille valitsusjuhiks oli Kappi putši ajal saanud Baieri separatist ja monarhist Gustav Ritter von Kahr. Viimane konkureeris Adolf Hitleri organisatsiooniga, mõlemad mehed üritasid enda poole meelitada ka võimalikult palju endiseid vabakorpuslasi. Kui 1923. aastal tulid Tüüringis ja Saksimaal võimule vasakradikaalsed valitsused, koondas von Kahr Baieri piirile umbes 15 000 vabakorpuste meest, et „punane hädaoht” likvideerida. Tegelikult olevat ta kavatsenud hoopis Berliini välja marssida. Enne kui see plaan teoks sai, likvideeris keskvalitsus ise Reichswehri abiga Tüüringi ja Saksi valitsused.[59]

Tähelepanuväärse osa Hitleri pruunsärklastest moodustasid vabakorpuslased ning paljud neist liitusid Sturmabteilungiga juba pärast Hitleri võimuletulekut. Mitmed endised vabakorpuste ülemad nimetati SA piirkonnajuhtideks, kus nad aga tihti kippusid keskvõimu eirama ning soovisid omapäi tegutseda, nagu kunagi oma vabatahtlikke juhtides. Paljuski pidid nad aga Führeris pettuma – nagu näitas pikkade nugade öö, kus leidsid oma lõpu ka paljud vabakorpuslased nagu Ernst Röhm, ei kavatsenud Hitler SAle kuigi suurt võimu anda.[60]

Välislingid

Viited

  1. ↑ Драбкин, Я. Ноябрская революция в Германии. Москва, 1967. Lk. 68–150, 170–177.
  2. ↑ Schulze, H. Freikorps und Republik 1918–1920. Boppard am Rhein, 1969. Lk. 11–12
  3. ↑ Waite, R. Vanguard of Nazism. The Free Corps Movement in Postwar Germany 1918–1923. Cambridge, Massachusets, 1952. Lk. 9–12.
  4. ↑ Schulze, lk. 22 – 29.
  5. ↑ Waite, lk. 59 – 60
  6. ↑ Драбкин, lk. 336 – 340.
  7. ↑ Schulze, lk. 19, 30
  8. ↑ Драбкин, lk. 342–349.
  9. ↑ Schulze, lk. 71–76
  10. ↑ Waite, lk. 60–63.
  11. ↑ Schulze, lk. 26, 35.
  12. ↑ Schulze, lk. 36
  13. ↑ Waite, lk. 40.
  14. ↑ Schulze, lk. 38–41
  15. ↑ Waite, lk. 36–49.
  16. ↑ Schulze, lk. 48–49.
  17. ↑ Waite, lk. 53.
  18. ↑ Schulze, lk. 42–43, 50–51
  19. ↑ Waite, lk. 39 – 42.
  20. ↑ Waite, lk. 17–31.
  21. ↑ Schulze, lk. 68 – 69
  22. ↑ Waite, lk. 34, 50 – 51, 54 – 57.
  23. ↑ Waite, lk. 271 – 272.
  24. ↑ Schulze, lk. 62 – 64.
  25. ↑ Waite, lk. 142–143.
  26. ↑ Schulze, lk. 216 – 217.
  27. ↑ Waite, lk. 53.
  28. ↑ Schulze, lk. 46–47.
  29. ↑ Waite, lk. 65
  30. ↑ Драбкин, Я. Становление Веймарской республики. Москва, 1978. Lk. 7 – 9.
  31. ↑ Schulze, lk. 84 – 86
  32. ↑ Драбкин, Я. Становление, lk. 15–17.
  33. ↑ Schulze, lk. 86–89
  34. ↑ Waite, lk. 67–68.
  35. ↑ Waite, lk. 69–70.
  36. ↑ Драбкин, Я. Становление, lk. 102–104.
  37. ↑ Schulze, lk. 79 – 81
  38. ↑ Waite, lk. 71 – 76.
  39. ↑ Драбкин, Я. Становление, lk. 160 – 169.
  40. ↑ Schulze, lk. 93 – 98.
  41. ↑ Waite, lk. 88 – 93.
  42. ↑ Schulze, lk. 102 – 124.
  43. ↑ Горлов, С. Совершенно секретно: Альянс Москва – Берлин, 1920 – 1933 гг. Москва, 2001. Lk. 31.
  44. ↑ Schulze, lk. 133–134
  45. ↑ Eesti Vabadussõda. 1. köide. Tallinn 1996. Lk. 327.
  46. ↑ Schulze, lk. 125 – 134.
  47. ↑ Waite, lk. 106 – 119.
  48. ↑ Schulze, lk. 154 – 197
  49. ↑ Waite, lk. 137–139.
  50. ↑ Waite, lk. 140–163.
  51. ↑ Schulze, lk. 298–300.
  52. ↑ Schulze, lk. 273, 278–279, 282–283.
  53. ↑ Schulze, lk. 304–318.
  54. ↑ Schulze, lk. 320–323
  55. ↑ Waite, lk. 183–226.
  56. ↑ Waite, lk. 227–232
  57. ↑ Горлов, lk. 50.
  58. ↑ Waite, lk. 235–254.
  59. ↑ Waite, lk. 255–257.
  60. ↑ Waite, lk. 278–279.
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Vabakorpus&oldid=12084"