Ernst Kaltenbrunner

Ernst Kaltenbrunner

Ernst Kaltenbrunner (

1. suuna Mall:Sündinud 4. oktoober 1903 Ülem-Austria; 16. oktoober 1946 Nürnberg (hukatud)) oli saksa jurist, kes tegi natsionaalsotsialistlikul ajastul silmapaistva tõusu karjääriredelil. Ta oli Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) juht ja 1943–1945 Interpoli president.

Kaltenbrunner kuulus nende 24 mehe sekka, kellele esitati süüdistus Teise maailmasõja võitjariikide rahvusvahelise sõjakohtu poolt ning kes mõisteti surma.

Elulugu

Erst Kaltenbrunner sündis 1903. aastal juristi Hugo Kaltenbrunner ja ta naise Therese pojana. Pärast Raabis ja Linzis veedetuid noorusaastaid, kus ta tutvus oma hilisema alluva Adolf Eichmanniga, alustas Kaltenbrunner Grazis juuraõpinguid, mis ta 1926. aastal lõpetas, omandades teaduskraadi Dr. iur..

Poliitilise tegevuse algus

Pärast õpinguid liitus ta austria paramilitaarse ühinguga Heimatschutz (tõlkes Kodumaakaitse). Kuna see organisatsioon ei vastanud ta ootusele, panustada Saksa Riigiga liitumisele, astus Kaltenbrunner 1930. aastal NSDAP ja aasta hiljem SS-i liikmeks. NSDAP-s sai ta kiiresti tuntuks kui parteiliikmete kaitsja. Austria Anschlussi aegu oli ta tegev Heinrich Himmleri sidemehena, edastades SS-i juhile usutavat teavet Austria sisepoliitilise olukorra kohta. 1935. aastal sai Kaltenbrunner Austria SS-i juhiks. Arthur Seyß-Inquarti abiga õnnestus tal tõusta austria NSDAP juhtivasse ringkonda.

Pärast Austria liitumist Riigiga nimetati Kaltenbrunner „julgeoleku alaseks riigisekretäriks“. 11. septembril 1938 nimetas Himmler ta Donau kõrgemaks SS- ja politseijuhiks.

RSHA juht

30. jaanuaril 1943 alustas Kaltenbrunner Berliinis Julgeolekupolitsei ja Julgeolekuteenistuse juhtimist. Seda kohta oli pärast Reinhard Heydrichi surma täitnud Himmler ise. Veel samal aastal edutati Kaltenbrunner SS-Obergruppenführeriks ja Saksa Politsei kindraliks. Riigi Julgeoleku Peaameti juhina oli ta ka Gestapo, kriminaalpolitsei ja Julgeolekuteenistuse (SD) juhiks.

Pärast 20. juuli atentaati 1944 oli Kaltenbrunner see, kes peatas süüdlaste kohese hukkamise, mida tehti Friedrich Frommi käsul. Seejärel oli ta vastutav vanadenõulaste vahistamise ja ülekuulamise eest.

12. märtsil 1945 andis Kaltenbrunner Rahvusvahelise Punase Risti presidendile Carl Burckhardtile loa, et punase risti saadikutele võimaldatakse juurdepääs koonduslaagritesse. Kuid see kehtis nõudmisega, et delegaadid jäävad laagritesse kuni sõja lõpuni. Kümme saadikut oli sellega päri.

Sõja lõpp

Sõja lõpus asus Kaltenbrunner oma lähikondlastega niinimetatud Alpikindlusesse, kus ta ameeriklaste poolt 11. mail 1945 vahistati.

Kaltenbrunner toimetati ülekuulamiseks esialgu Inglismaale ja seejärel Nürnbergi, kus ta võitjate sõjakohtu alla anti. Kaltenbrunner rääkis talle vangistuses osaks saaud väärkohtlemistest ja eitas kindlalt osalust kuritegudes. Ta mõisteti kahes kolmest süüdistuspunktist süüdi ning hukati 16. oktoobril 1946.

Ernst Kaltenbrunneri viimased sõnad: „Mina teenisin oma rahvast tulise südamega. Ma täitsin oma kohust oma isamaa seaduste järgi. Kahetsen, et mu rahvast ei juhtinud sel ajal ainult sõdurlikud inimesed. Ma kahetsen, et sooritati kuritegusid. Minul ei olnud nendes osa, mina võitlesin auväärselt. Saksamaa, õnne Sulle!“

Autasud

• SS-Aukortik
• Vanade Võitlejate Auvinkel
• SS-Ausõrmus
• Jõululühter
• Reichsführers-SS Aumõõk
• SS Pikaajalise teenistuse autasu 4, 8, ja 12 aastat
• NSDAP Pikaajalise teenistuse autasu pronks ja hõbe
• Anschlussi medal (1938)
• Sudeedimaa medal (1938) koos Prha linnuse sõlega (1939)
• NSDAP Kuldne Aumärk (1939)
• Vereorden (1942)
• Sõjateenete Rist II (1942) ja I (1943) klass koos mõõkadega
• Saksa Rist hõbedas (1943)
• Mõõkadega Sõjateenete Risti Rüütlirist (1944)

Kirjandus

• Black, Peter. Ernst Kaltenbrunner. Vasall Himmlers: Eine SS-Karriere. Paderborn: Schönigh 1991.