Hans Kammler

Allikas: Metapedia
Hans Kammler Relva-SS kindrali vormis

Dr Ing. Hans „Heinz“ Friedrich Karl Franz Kammler (

  1. suuna Mall:Sündinud 26. august 1901; Surmaruun.png teadmata) oli saksa arhitekt ja kõrge SS ohvitser (SS-Obergruppenführer). Kammler juhtis mitmeid ülisalajasi SS-i teadus- ja ehitusprojekte.

Elulugu

Poja Hansu sündides oli tema isa Franz Kammler saksa jalaväe leitnant, kes hiljem sai jalaväe ja sõjaväepolitsei ooberstiks. Aastatel 1908–1918 õppis Hans Kammler Brombergi, Ulmi ja Danzigi humanitaargümnaasiumis. Viimase lõpetas ta 1919. aastal. Kammler oli väga rahvuskonservatiivse kasvatusega, ta liitus 1919. aastal vabatahtlikuna ratsarügemendiga 2. Leib-Husaren-Regiment „Königin Viktoria von Preußen“ Nr. 2. Eesseisva demobiliseerimise tõttu läks ta sama aasta lõpus üle Roßbachi vabakorpusesse. Oktoobris 1919 alustas Kammler arhitektuurialaseid õpinguid Danzigi Tehnilises Kõrgkoolis. Ühe semestri õppis ta ka Müncheni Tehnilises Kõrgkoolis. Õpingud lõpetas ta 25. oktoobril 1923.[1]
Aastatel 1924–1925 töötas ta Baierimaal ehitusalase ametnikuna.

14. juunil 1930 abiellus Kammler Jutta Horniga, kellega tal oli mitu last.

1. aprillist 1931 kuni 1. septembrini 1933 töötas ta Ehitusuuringute soodustamise sihtasutuses Berliinis, mis allus riigitööministeeriumile. 29. novembril 1932 sai Kammler Hannoveri Tehnilises Kõrgkoolis doktorikraadi.

Natsionaalsotsialistlik tegevus

Kammler liitus 1932. aasta märtsi alguses NSDAP-ga (liikmenumber 1 011 855) ning 20. mail 1933 SS-iga (SS-nr 113 619).[2]

Aastatel 1931–1933 oli Kammler tegev Suur-Berliini gaujuhatuses. 1933–1936 oli ta NSDAP Suur-Berliini Gau elamis- ja asundusasjade küsimustega tegev. aastas juhtis Kammler ka väikeaednike ja –asunike riiklikku liitu, millel oli miljoneid liikmeid. 10. oktoobril 1933 asus Kammler tööle toitlustamis- ja maamajanduse riigiministeeriumisse. Temast sai talunike asundusasjade referent. 1937. aastal hakkas ta Berliini politseile koolitusi pidama. 1933.

1. augustil 1940 viidi Kammler üle Halduse ja majanduse SS-Peaametisse. 1. juunil 1941 asus ta ametisse Relva-SS-i, kus ta sai Majapidamise ja ehitiste peaameti juhiks. Pärast SS-Majandus- ja Halduspeaameti loomist veebruaris 1942 juhtis Kammler kuni sõja lõpuni ametigruppi C (ehitus).[3]

Selles ametis juhtis ta kõigi koonduslaagrite ehitamist. Mõne aja pärast sai ta dr Robert Ley staabis Juhi ehitusprogrammi kindralreerendiks.

Alates augustist 1943 oli Kammler vastutav A4 raketiprogrammi maaaluste raketitehaste väljaehitamise eest. 1. septembril 1943 nimetas Reichsführer-SS Heinrich Himmler ta „SS-i riikliku juhi A 4-programmi erivolinikuks“, hakates alluma Oswald Pohlile. Kammleri juhtimisel alustati raketiehitusprogrammi üleviimist maaalusesse kompleksi Kohnsteinis. Albert Speer nimetas hiljem seda ettevõtmist ainukordseks Euroopas, mis ületas isegi ameeriklaste võimeid.

Projekti B8 Bergkristall raames lõi Kammler 1944. aastal ka maaaluse vabriku Me-262 rektiivhävitajate tootmiseks Sankt Georgen an der Gusenis.

1944. aasta augustis anti Kammlerile üle vastutus V2 rakettide kasutamise eest. Alates septembrist 1944 toimusid raketirünnakud Londonile, Pariisile, Antwerpenile ja Brüsselile. Selleks oli Kammleri alluvusse antud 11 000 mehega SS-diviis. Raketibaasid asusid 1944. aasta lõpuni Madalmaades, Belgias ja Lääne-Saksamaal.

Surm

3. aprillil 1945 oli Kammleril viimane kohtumine Adolf Hitleriga. Dr Joseph Goebbels kirjutas oma päevikusse: „Kammler on eeskujulik ning temale pannakse suuri lootuseid.“[4]

23. aprillil sõitis Kammler Austriasse Ebenseesse, kus ta kohtas mitmeid SS-juhte.4. mai hommikul sõitis ta Prahasse. Gunter d’Alquenile olevat Kammler sõnanud, et „Prahas saab veel midagi nägema“. [5] Pärast Prahasse sõitu kadusid Kammleri jäljed. On väiteid, et ta sooritas 9. mail 1945 enesetapu, selle päeva määras ka Berlin-Charlottenburgi ametikohus ta surmakuupäevaks.

Pärast sõda

Raamatuautor Nick Cook on seostanud Hans Kammlerit oma raamatus „The Hunt for Zero Point“ projektiga „Die Glocke“. Cook on väitnud, et Kammler toodi Operation Paperclip raames koos teiste saksa teadlastega USA-sse. Ka Joseph P. Farrell seab oma teoses „Reich of the Black Sun“ kahtluse alla Kammleri surma asjaolud.

Autasud

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Rainer Fröbe: Hans Kammler, Technokrat der Vernichtung, in: Robert Smelser; Enrico Syring (Hg.): Die SS. Elite unterm Totenkopf. 30 Lebensläufe, Paderborn 2000, lk 306
  2. ↑ Walter Naasner (Hrsg.): SS-Wirtschaft und SS-Verwaltung, Düsseldorf 1998, lk 338
  3. ↑ Walter Naasner (Hrsg.): SS-Wirtschaft und SS-Verwaltung, Düsseldorf 1998, S. 340f.
  4. ↑ Goebbelsi päevik 4. aprill 1945
  5. ↑ Jürgen Thorwald intervjuu Gunter d’Alqueniga 13./14. märts 1951, IfZ München, ZS 2/I, Bl. 71
  6. ↑ SS-Ogruf.u.Gen.d.W-SS Dr.-Ing. Hans Kammler
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Hans_Kammler&oldid=10684"