Jõululühter
Jõululühter (saksa keeles Julleuchter) on muinasaega tagasiulatuva tavaga seotud põhjamaine kultusese, mis seostub eelkõige talvise pööripäevaga.
Ajalugu
Jõululühtri eeskuju pärineb muistsetest aegadest. Esmakordselt mainiti jõululühtrit 1888. aastal rootsi ajakirjas Runa.[1] Seal kirjeldati ühte originaali, mis pärines arvatavasti 16. sajandist Edela-Rootsist Veddinge Hallandist. Tegu oli pisikese tornikujulise küünlaalusega, mis on tänapäeval kohalikus muuseumis eksponeeritud.[2] Samuti võib leida selliseid tornikujulisi "küünlajalgu" paljudest Norra muuseumidest.
Saksa professor Herman Wirth oli teadlane, kes seda esimesena oma teoses "Die Ura Linda Chronik" tutvustas.
Jõululühter jõulutavades
"Jõuluõhtule (21.12.(!)) järgnevad "kaheteistkümned" oma kaheteistkümne püha ööga. Vanasti ei tehtud sel ajal tööd. Need päevad olid esivanematele pühad. Vanaaastaõhtul saavad need pidustused oma kõrghetke. Lapsed on endale muretsenud paugutajad ja tähistavad seda nii.
Keskööl aga, kui jõulupuu on kustunud, siis asetatakse jõululühter lauale. See on kustumatu päiksevalguse sümbol. Tõsiseks ja järelmõtlikuks muutub igaüks aasta viimasel ööl, kui ratasaknakese taga on kustumas küünal ja kui sellest süüdatuna asetatakse uus tuluke lühtri peale."
Sümboolika
Lühtrisümboolika kohta on mitmeid allikaid. Paljudel jõululühtritel esinev süda esindab pulseerivat elu, Hagalli ruun kujutab jääd ja rahet, sügavamas tähenduses aga mineviku jõudu kaasaja kujunemisel. Minevikus tekkinud kaasajas mõjuvaid energiaid. Lühtri nelja nurka on seostatud ka ilmakaartega. Mall:Kas.
Jõululühter tänapäeval
Paljud perekonnad on tänaseni säilitanud jõululühtri tava. Lühter on populaarne paljude noorte rahvusmeelsete inimeste seas ning on rahvalikes ringkondades läbinud taassünni. See on saanud kultuseks ja osaks jõulupidustuste kujundamisel.
Teatav sarnasus jõululühtriga on ka tänapäevastel elektriküünaldega valguspüramiididel.
