Relva-SS
Relva-SS (saksa keeles Waffen-SS) oli Teise maailmasõja ajal Schutzstaffeli sõjaväeline osa. Erinevalt Saksamaa regulaarsõjaväest (Wehrmacht) oli Relva-SS algselt moodustatud vabatahtlikest.
Relva-SS rajati 1939. aastal, kui SS jagunes kaheks. Nimetus Relva-SS sai ametlikuks 2. märtsil 1940. Nimeliselt oli Relva-SS Reichsführer-SS Heinrich Himmleri juhtimise all, kuid lahinguolukorras allutati üksused Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele. Relva-SS suurenes neljast algsest rügemendist algul brigaadideks ja lõpuks 39 diviisiks, moodustades eliitvõitlusüksused regulaarväe kõrval.
Relva-SS moodustati SS-käsundusüksuse ehk SS-vägede (SS-Verfügungstruppe, 1940 nimetati ümber Relva-SSiks) ja nelja SS-surnupealuurügemendi (SS-Totenkopfstandarten) baasil. Mõlemad relvaformeeringud allusid SS-peaametile (SS-Hauptamt), mida juhtis kuni sõjani SS-Obergruppenführer August Heissmeyer ja hiljem SS-Obergruppenführer Gottlob Berger.
SS-Verfügungstruppest kui tõsiseltvõetavatest relvaüksustest võib hakata rääkima pärast seda, kui 1. oktoobril 1936 määrati vägede inspektoriks SS-Gruppenführer Paul Hausser, kes alustas uute üksuste formeerimist.
Kui SS põhiosa (Allgemeine SS – Üld-SS) liikmed kandsid vormi ainult õppustel ja muul ajal tegelesid oma põhitööga, siis Relva-SS näol oli tegu tõeliste sõjaväeüksustega, kes elasid kasarmutes ja kandsid alaliselt relvi. Algselt pidid Relva-SSi võitlejad vastama samadele rassilistele nõuetele nagu Üld-SS liikmed, hiljem hakati vastu võtma ka nn idarasside esindajaid, algul reavõitlejatena ja siis ka ohvitseridena. Regulaarväe ja Relva-SS vahe oligi selles, et regulaarväes võisid teenida ainult Saksa kodanikud või Saksa päritolu isikud, SSis aga seda piirangut ei olnud. Teenistus Relva-SSis ei tähendanud SSi liikmeks olemist ega andnud ka selleks automaatset õigust.
Relva-SS oli tõenäoliselt kõige kirjuma rassilise koostisega erinevate rahvaste sõjaline organisatsioon Teises maailmasõjas. Selle üksuste osavõtt Idarinde lahingutest oli väga laialdane. Eliitüksustena saadeti neid tavaliselt ikka karmimatesse lahingutesse.
Enne sõja lõppu oli Relva-SS üksustes umbes 550 000 võitlejat. 1944. aasta oktoobri lõpuni oli neist umbes 320 000 langenud või raskesti haavatud.
Sisukord
Väejuhid
- Josef Sepp Dietrich oli varasem regulaarsõjaväe seersant. Ta oli diviisi Leibstandarte SS Adolf Hitler ülem. Sõja lõpuks oli ta 6. SS Soomusarmee ülem.
- Paul Hausser oli varasem regulaarväe kindral, kelle Heinrich Himmler valis välja, et muuta SS-VT usaldusväärseks sõjajõuks. Ta oli II SS Soomuskorpuse ja 7. Armee ülem.
- Theodor Eicke formeeris 3. SS-Diviisi "Totenkopf" ja langes Idarindel 26. veebruaril 1943.
- Felix Steiner oli samuti endine regulaarväe ohvitser ja Esimese maailmasõja veteran. Ta määrati SS-rügement Deutschlandi ülemaks. Püsside asemel varustas ta oma mehed püstolkuulipildujate ja granaatidega. Hiljem oli ta SS-diviis Wikingi ja III Germaani Soomuskorpuse ülem.
- Kurt Meyer alustas sõda Leibstandarte tankitõrjekompaniis, teda ülendati ja tema käsutusse anti luurepataljon, mida ta juhtis Balkanil ja Venemaal. 33-aastaselt sai ta Saksamaa noorimaks diviisiülemaks.
Relva-SSi ja Wehrmachti auastmete võrdlus
Diviisid
Tsitaate
“ | „Vaid julgus olla otsustavatel hetkedel valmis vastutust kandma saab rahva päästa ja luua uue inimese.“ See uus inimene, kel on julgus vastutada oma rahva ees, hakkab arenema juba täna. Eriti germaani noortes, kes võitlevad täna idas, relv käes, raskeimais võitlustes, kaitsevad oma rahvaste tulevikku ja kujundavad seda ning seejuures paljudel juhtudel ei leia pereringis ja osades rahva ringkondades mõistmist, vastupidi, nad peavad hoopis taluma irvitamist, mõnitamist ja põlastamist. | ” |
—III Germaani Soomuskorpuse staap: „Die germanische Revolution“ |