4. SS-politseidiviis
Ka see diviis moodustati üheaegselt esimeste relva SS-diviisidega 1939.a lõpus. Diviisi kummalisevõitu nime seletab see, et ta formeeriti politseiteenistuses olevatest reservistidest ja oli mõeldud okupeeritud alade kontrollimiseks. Algselt sai diviis teisejärgulise Tšehhi trofeerelvastuse, kandis välipolitseivormi ning erinevalt teistest relva SS-diviisidest ei olnud motoriseeritud. Ka diviisi nimi oli kuni 1943.a SS-Polizeidivision. Diviis osales Prantsusmaa kampaania mõnedes lahingutes, kuid tulenevalt kehvapoolsest relvastusest ja väljaõppest mitte eriti edukalt ja sai suuri kaotusi.
1941.a suvel sõdis SS-Polizeidivision Idarinde põhjasektoris. 1941/42.a talvekampaania käigus paistis diviis silma kaitselahingutes Volhovi all. Siis viidigi diviis lõplikult üle relva SS-i – välipolitseivorm vahetati relva SS-i oma vastu ning diviis motoriseeriti. Kuni suveni 1943 viibis diviis okupatsiooniväeosana Tšehhis ja Poolas. Siis teostus ka diviisi ümberformeerimine tankigrenaderidiviisiks. Suvest 1943 kuni kevadeni 1944 sõditi juba Jugoslaavias Tito partisanidega. Alates kevadest 1944 sõdis diviis Kreekas partisanidega, seejärel uuesti Jugoslaavias Tito armeega ning sügisel 1944 Slovakkias ülestõusnutega.
Talvel 1944/45 oli “SS-Polizei” taas vahetult Idarindel ning kaitses Stettinit ja Danzigit. Sõja lõpus võitles diviis põhja pool Berliini, kust diviisi põhiosa murdis läbi demarkatsioonijoonele ja kapituleerus inglastele Parchimi juures.
Diviis omas relva SS-tankigrenaderidiviisi tüüpstruktuuri. Vaid tulenevalt diviisi sünniloost olid tema rügementidel pisut omapärased nimetused: • SS-Polizei Panzergrenadier Regiment 7 • SS-Polizei Panzergrenadier Regiment 8 • SS-Artillerie Regiment 4 Veel kuulusid diviisi järgmised üksikpataljonid: tanki-, soomusluure, õhutõrje-, tankitõrje-, pioneeri- ja sidepataljon ning diviisi tagalateenistused. Diviisialluvusega üksused kandsid järjekorranumbrit 4.
Diviisil oli kokku 15 ülemat. Esimene diviisiülem oli siis veel politsei kindralleitnant Karl von Pfeffer-Wildenbruch, pärast obergruppenführer ning mitme SS-korpuse ülem. Teised väljapaistvamad diviisiülemad olid brigadeführer Walter Krüger (sõja lõpus VI SS läti korpuse ülem), obergruppenführer Alfred Wünnenberg (hiljem kogu Reich´i politseiülem), brigadeführer Fritz Schmedes ja standartenführer(kolonel) Karl Schümers (sai surma Kreekas). Viimane diviisiülem oli standartenführer Walter Harzer.
SS-Polizeidivision ei olnud kunagi eliitdiviis. See oli tavaline rindeväekoondis, mida tema politseilise päritolu tõttu tihti partisanide vastu rakendati. Diviisi mehed teenisid välja 19 Rüütliristi.
