20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis
20. Relvagrenaderide SS-diviis (eesti 1.) (algselt 20. Vabatahtlike SS-diviis (eesti 1.), saksa keeles 20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1)) oli Teises maailmasõjas Relva-SSi grenaderide diviis, mis loodi jaanuaris 1944 Neveli rindel. Väeosas võitles kokku umbes 70 000 sõdurit. Diviisi lahingutegevus toimus Idarindel ja lõppes 8. mail 1945.
Sisukord
Ajalugu
Neveli rinne
20. Vabatahtlike SS-diviis moodustati 24. jaanuaril 1944 Venemaal Neveli lähedal rindel olnud 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaadi ümbernimetamise teel. Algselt kuulusid diviisi 45. ja 46. Eesti rügement ning toetusüksused.
Diviis oli Venemaal veebruarini 1944, kuni see pärast eestlaste taotlust paigutati ümber Eestisse.
Narva lahing
8. veebruaril 1944 liideti diviis SS-Gruppenführer Felix Steineri juhitud III Germaani Soomuskorpusega, mis asus Narva rindel. Diviis pidi välja vahetama Narva linnast põhja pool kaevunud 9. ja 10. Luftwaffe välidiviisi riismed.
45. rügemendi 1. pataljon jõudis kapten Harald Riipalu juhtimisel 9. veebruaril 1944 Tartusse. See saadeti kiiresti Peipsi järve läänekallast Punaarmee eest kaitsma. 15. jaanuarini kestnud Meerapalu lahingus hävitati Punaarmee sillapea.
22. veebruariks 1944 oli kogu diviis koondunud Narva rindelõiku ning allutatud III soomuskorpusele. Alustati Punaarmee sillapeade likvideerimist lääne pool Narva jõge. Diviisi staabi asukohaks määrati Sininõmme. Diviisi ülessandeks oli hävitada Punaarmee Riigiküla ja Siivertsi–Vepsküla sillapead. 46. rügemendi rünnakrühm hävitas 24. veebruaril Riigiküla sillapea. 1. märtsil algas rünnak Siivertsi–Vepsküla sillapeale. 1. märtsi õhtuks vallutati tagasi Vepsküla, 2. märtsil Siivertsi osa sillapeast, 3. märtsil Lilienbach–Keldrimäe sillapea osa. 6. märtsi hilisõhtuks purustati Punaarmee Narvast põhja pool asunud viimane tugipunkt ning rindejoon taastati piki Narva jõge. Sillapeade hävitamise käigus näidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi Raudristi Rüütliristiga.
24. juulil peatasid 45. rügement ja 20. SS-füsiljeerpataljon (endine pataljon „Narva“) Punaarmee pealetungi Auveres.
Sinimägede lahing
Kui Felix Steiner andis 25. juulil käsu tagasitõmbumiseks Tannenbergi liinile, asus diviis uutele positsioonidele Sinimägedel. Eesti ajaloo veriseimaks osutunud Sinimägede lahing algas 26. juulil, kui Nõukogude väed olid järele jõudnud taganevatele Saksa väeüksustele. Võitlus jätkus järgnevatel päevadel. Lahingu käigus lõid Eesti üksused koos teiste Relva-SS-i ja Saksa väeosadega tagasi kõik Punaarmee rünnakud.
Tartu lahing
Augusti keskel saadeti diviisist enamik saadaolevaid üksusi Lõuna-Eestisse Tartu kaitsmiseks. Esimesena lahkus Narva rindelt 46. rügement, millest moodustati Alfons Rebase juhtimisel võitlusgrupp „Rebane”. Selle üksuse staabiks toodi senise 46. rügemendi staap ja lahingüksuseks 47. rügemendi 2. pataljon kapten Sepa juhtimisel. Järgmisena lahkus 47. rügement, millest moodustati Paul Venti juhitud võitlusgrupp „Vent”, mille staabiks jäi rügemendi staap ning võitlusüksusteks toodi 46. rügemendi 1. ja 2. pataljon. Võitlusgrupi koosseisu määrati kolme päeva pärast veel 45. rügemendi 1. pataljon Paul Maitla juhtimisel. Lõuna-Eestisse saadetud üksuste asemele sai 45. rügement Sillamäelt vabaks oma 2. pataljoni ning rügemendi käsutusse tulid 20. SS-füsiljeerpataljon ja Kurtnas formeeritav „Sihveri pataljon”.
Rindele jõudmisel paigutati võitlusgrup „Vent” pataljonid major Friedrich Kure, kapten Paul Maitla ja kapten Ranniku juhtimisel vastavalt Nõole, Kambjasse ja Pangodisse ning võitlusgrupp „Rebane” (kapten Sepa pataljoniga) Ahja jõe joonele.
23. augustil sattusid Nõo kaitsjad sattusid piiramisrõngasse. Nad suutsid välja murda ja Tähtvere lähedal uutele positsioonidele asuda. 25. augustil alustas Punaarmee pealetungi Tartule kolmes suunas. Venti võitlusgrupi kompaniid olid kokku sulanud paarikümnemehelisteks, sest lahingu jooksul ei olnud nad täiendust ega puhkust saanud. Raskete tänavalahingute tulemusena langes enamik Tartust Punaarmee kätte. Punaarmee püüdis Emajõge ületada ka linna idaserval, kus Rebase võitlusgrupp lõi kõik rünnakud tagasi.
28. augustil asusid Eesti Diviisi võitlusgrupid, 46. rügemendi 3. pataljon kapten Voldemar Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja Saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani tagasi vallutatud. Vaatamata edukale rünnakule ning suurtele kaotustele jäi Tartu täielikult tagasi vallutamata.
Lahkumine Eestist
18. septembril 1944 andis Saksa väegrupp Põhi käsu Mandri-Eestist taganemiseks, et takistada armeegrupp „Narva” ümberpiiramist. 19. septembril jäeti maha Sinimäed. Osa diviisi üksustest, mis taandusid Narva rindelt viimastena, võtsid osa Avinurme ja Porkuni lahingutest. Enamik diviisi üksustest ületasid Eesti piiri Pärnumaal 25. septembril.
Diviis viidi puhkusele ja reorganiseerimisele Sileesiasse Neuhammeri õppelaagrisse.
Lahingud Sileesias
12.–15. jaanuaril 1945 murdis Punaarmee Saksa rinde Läänemerest kuni Karpaatideni läbi ning liikus läände. 23. jaanuariks olid Punaarmee üksused ületanud Oderi jõe ja seal sillapead moodustanud, neid ei suudetud likvideerida. Oderi kaitsele suunati kõik väeosad. 21. veebruaril 1945 nõudis väegrupi A ülem Breslau piirkonda ühte võitlusgruppi Eesti Diviisist.
22. jaanuaril paisati diviis võitlusgruppidena Oppelni ja Breslau–Briege rindelõiku Punaarmee pealetungi pidurdama. Võitlusgrupp koosnes diviisi staabist, kahest jalaväerügemendist, tankitõrjeüksusest, kahest suurtükiväe divsjonist ja toitlustusrühmast. 22. jaanuari õhtul lahkus Neuhammerist 45. rügement Harald Riipalu juhtimisel ja 26. jaanuaril 46. rügement Alfons Rebase juhtimisel. Neuhammerisse jäid ainult diviisi staabi osad ja 47. rügemendi koosseisus 20 eestlasest ohvitseri, 260 allohvitseri ja sõdurit ning 8 saksa ohvitseri ja 20 sõdurit. Samuti jäi Neuhammerisse veel 20. SS-väljaõppe- ja tagavararügement umbes 500 mehega.
23. jaanuaril löödi Briege linna saabunud 45. rügemendi võitlejate poolt linna tunginud punaarmeelased tagasi. 46. rügement saabus Briegesse ja asus rindele Dambrau–Karbischau piirkonnas.
1945. aasta alguses oli diviisi suuruseks umbes 11 000 eestlast ja 2500 sakslast. Diviis saadeti rindele tagasi veebruari lõpus, ajaks, kui algas Nõukogude Oder–Visla pealetung, mis sundis Saksa vägesid taganema Oderi ja Neisse jõe joonele. Diviis suruti suurte kaotustega Neisse äärde ja jäi koos Saksa 11. Armeekorpusega piiramisrõngasse Oppelni piirkonnas. 17. märtsil prooviti diviisi eestvedamisel ühiste jõududega piiramisrõngast välja murda, kuid katse ebaõnnestus. 19. märtsil üritati uuesti ja seekord õnnestus varustuse ja raskerelvastuse hülgamise hinnaga piiramisrõngast välja murda.
Aprillis 1945 viidi purustatud diviisi jäänused lõunasse Goldbergi piirkonda.
Tšehhi põrgu
Pärast viimast Nõukogude pealetungi üritas diviis murda läbi läände, et alistuda Briti ja USA vägedele. Pärast marssimist üle Reichenbergi ja Annabergi mägede piirati enamik diviisist Punaarmee poolt sisse. 8. mail 1945 paiknes diviis Prahast kirdes Turnau–Hirschbergi piirkonnas. Saksamaal ja Tšehhis langes lääneliitlaste kätte vangi umbes 5000–6000 ja Punaarmee kätte umbes 2500 eestlast. Mais 1945 mõrvasid tšehhid umbes 1300 leegionäri, kes olid relvad maha pannud ja alistunud.
Ülemad
- SS-Brigadeführer Franz Augsberger (20. oktoober 1942 – 19. märts 1945)
- Kolonel Alfons Rebane (ajutine ülem pärast Augsbergergi langemist)
- SS-Brigadeführer Berthold Maack (20. märts 1945 – 8. mai 1945)
