Saksa keel
Saksa keel (saksa keeles Deutsch) on indoeuroopa keelkonna germaani rühma kuuluv keel, mida kõneleb umbes 100 miljonit inimest Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Luksemburgis, Liechtensteinis, Belgias ja mujal.
Keskajal oli Põhja-Saksamaal kirjakeeleks alamsaksa keel (praegu regionaalkeel).
Nüüdiskirjakeel põhineb ülemsaksa (endise Saksamaa kesk- ja lõunaosa) murdeil, selle tähtsaimaid arendajaid oli Martin Luther.
Baltimaade sakslaste kõne- ja kirjakeel on mõjustanud eesti keele sõnavara ja lauseehitust.
Saksa keel on ametlikuks keeleks Belgias, Saksamaal, Euroopa Liidus, Liechtensteinis, Luksemburgis, Austrias, Šveitsis jaLõuna-Tiroolis (Itaalia). Lisaks on see vähemuskeelen a tunnustatud Taanis, Itaalias, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Rumeenias, Venemaal, Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris.
Sõnatüvi
- Teut/Deut = rahva ja jumala nimi
- teutsch/deutsch = jumalik
- Deutschaft = jumalus (vanasaksa)
- ergo: Die Deutschen = jumalarahvas
(vgl.: Ernst Jäkel: Der germanische Ursprung der lateinischen Sprache und des römischen Volkes)
Saksa tähestik
Kirjandus
- Joachim Campe: „Wörterbuch zur Erklärung und Verdeutschung der unserer Sprache aufgedrungenen fremden Ausdrücke“ PDF-Datei 117MB
- A. Braun: „Deutscher Sprachschatz für Lehrer und für Freunde unserer Muttersprache“, Leipzig 1898 (PDF-fail)
- Daniel Sanders: „Verdeutschungswörterbuch“, Leipzig 1884 (PDF-fail)
- Oskar Weise: „Unsere Muttersprache: Ihr Werden und ihr Wesen“, Leipzig & Berlin 1907 (PDF-fail)
- Friedrich Rückert: „Synonymisches Handwörterbuch der deutschen Sprache“, Leipzig 1904 (PDF-fail)
