Alfons Rebane

Allikas: Metapedia
Alfons Rebane Wehrmachti maaväe vormis.

Alfons Vilhelm Robert Rebane (

  1. suuna Mall:Sündinud 24. juuni [V.K. 11. juuni] 1908; Surmaruun.png8. märts 1976) oli Eesti ohvitser. Teise maailmasõja ajal oli ta mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. Rebane osales oma väeosadega enamikes otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni.

Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast.

Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. Peale sõda osales Rebane Inglise luure töös. Tema katsed metsavendade toetamiseks ja varustamiseks Eestis ebaõnnestusid. Pärast surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule.

Perekond

Alfons Vilhelm Robert Rebane (Valga Jaani koguduse sünniregistris Alphons Wilhelm Robert Rebbane) sündis 24. juunil 1908 kell 7 õhtul Valgas Robert Adolf Rebasele ja Helene Agnes Maria Redelile. Rebase isa tegeles koos oma ristiisa Oravaga klaverite valmistamisega.

Rebase suguvõsa pärineb Valga lähedalt Tahevast, kus elas ta vanaisa Hans Rebane, Taheva mõisa peaaednik, koos lätlannast abikaasa Marinaga. Neil oli kuus last – pojad Julius, Richard, Vilhelm ja Robert ning tütred Amanda (kuulus Riia ooperilaulja) ja Laura. Sajandi lõpul kolis Hans perega Valka, kus elas aadressil Mäe 21. Vanaisa kasvatas juurvilja ning müüs seda Valga turul ja linna kauplustes.

Lapsepõlv

Sügisel 1911 suri Alfonsi ema Helene tuberkuloosi. Enne seda oli ta palunud oma õde Olga Veronika Redelit, et see võtaks pärast Helene surma Alfonsi enda kasvatada. Olga tühistas oma kihluse ja abiellus aastal 1912 Robert Rebasega. Neile sündis tütar Astrid Rebane (20. august 1915 – 18. mai 2008). Alfons kutsus Olgat kogu elu kui oma ema ning Astridit kui õde.

Alfons läks esimest korda kooli Valgas.

Aastal 1920 kolis Robert Rebase perekond Narva, kus ehitas omale maja Jaama tänavale. Robert töötas raudteelasena ja sai mõne aastaga Narva raudtee kaubakontori ülemaks. Alfons ja Astrid asusid õppima Narva Vene Gümnaasiumi, et omandada vene keel. Alfons valdas võõrkeeltest juba läti ja saksa keelt. Narva gümnaasiumis kohtas ta esimest korda oma tulevast naist Agnia Sahharovat (eestistatult Soomets) (30. märts 1907 – 3. aprill 1980).

Juba noorena oli Alfons Rebane kindel, et tahab sõjaväelaseks saada. Teismelisena armastas ta väga omatehtud papist sõduritega sõjamänge mängida. Kui kasuema püüdis talle klaverit õpetada, loobus Alfons sellest väitega, et klaverit ei saa lahingusse kaasa võtta.[1]

Teenistus Eesti sõjaväes

29. augustil 1926, pärast Narva gümnaasiumi lõpetamist, asus Rebane õppima Tondi sõjakooli. Seal läbis ta kadettide kolmeaastased kursused. Aastal 1929 lõpetas ta sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks.[2]

Alfons Rebane sai oma esimeseks töökohaks Tapal asuva 1. Soomusrongi Rügemendi, kus teenis kuus aastat soomusrongil Kapten Irv.

26. oktoobril 1931 abiellus Rebane Agnia Soometsaga. Noorpaari laulatus toimus Narvas Peetri kirikus. Järgmisel päeval toimus pulm edasi soomusrongis.

24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks[3].

Aastal 1935 lähetati Rebane Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks.[4] Rebasele olevat maksnud teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud juhtum. Seda on oma mälestustes kirjeldanud major Johannes Jalaki tütar Inge Kangur:

Ei ütleks, et see oli piinlik juhtum. Tegemist oli haigusliku nähtusega, nimetusega kleptomaania. Olin otsene tunnistaja. Vanuselt umbes 6-aastane tütarlaps. Sündmus toimus minu isa sünnipäeval kellegi aktiivse proua organiseerimisel. Mina pidin olema toas, kuhu kappi kõik prouad oma käekotid panid. Mind juhendati, et oleksin väga tähelepanelik. Sisenes proua Rebane ja küsis, et kuhu teised oma käekotid panid? Nägin teda askeldamas kottidega. Eelpool nimetatud proua tuli tuppa ja küsis minult mida ma nägin? Käekottides olid märgitud rahad ja mõned nendest olid puudu. Tuli leitnant Rebane ja küsitles mind. Rügemendi poolt oli antud valikuvõimalus: kas lahkub abikaasast või rügemendist. Leitnant Rebane lahkus rügemendist Viljandisse.|Inge Kanguri mälestused[5]

Sakala malevas oli instruktorite peamiseks ülesandeks treeningute juhtimine ja võistluste korraldamine. Rebase põhiline tegevusala oli laskealase töö juhendamine. Igal aastal korraldas ta 50–60 võistlust, sealhulgas Kaitseliidu esivõistlusi, kohtumisi malevkondade ja teiste Eesti malevate vahel, sageli ka Läti meeskondadega.

Rebane oli üks maleva parimaid täpsuslaskureid. Ohvitseride võistluses täiskaliibrilisest püssist lastes oli ta 1937. aastal 130 silmaga esimene ja lahinglaskmises 284 silmaga kolmas. 1938. aastal oli ta küttide võistlusel täiskaliibrilisest püssist lastes esimene 514 silmaga.

Rebane oli arvatud laskurmeeskonna koosseisu, kes tuli 1937. aastal Helsingis vabapüssi laskmises maailmameistriks ja võitis Argentina karika. Haigestumise tõttu jäi Rebane võistluselt kõrvale.

1937. aastal avati Rebase eestvedamisel Viljandis üks Eesti eeskujulikumaid, 300-meetrise distantsiga Männimäe lasketiir.

Aastal 1939 määras Sõjaministeerium Rebase Lihula komandandiks ja sideohvitseriks, et pidada sidet ja korraldada suhteid seal asunud Punaarmee osadega. Seal oli Rebasel esimest korda võimalus tutvuda Punaarmee lahingkorra, isikkoosseisu ja relvastusega.

Sideohvitseri töö kõrval andis Rebane Lihula Reaalkoolis riigikaitse tunde, kus pani rõhku relvaõppele ja laskeharjutustele.

Pärast Kaitseliidu likvideerimist juunis 1940 viidi Rebane 1. augustil 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks.

22. Eesti Territoriaalses Laskurkorpuses teenimise ajal olevat Eesti NSV RJK rehabiliteerimisgrupi töötaja Valdur Timuski väitel nõukogude riikliku julgeoleku sõjaväeline vastuluure värvanud Alfons Rebase salajaseks kaastöötajaks[6].(vt. ka Ain Mere)

25. septembril 1940 sündis Rebase ja Agnia ainus laps Tiiu, kuid ta suri järgmisel päeval. Rebane on väitnud, et Tiiu vaim kaitses teda hilisemates lahingutes.

25. oktoobril saadeti Rebane erru. Seejärel töötas ta 1941. aasta maini Lasnamäel ehitustöölisena.

Autasud

Eesti autasud

Läti autasud

Saksamaa autasud

WiO.png TVAO.png KK-S.png IS.png NKS-B.png EK2.png EK1.png EKRK.png EKRKE.png


Viited

  1. ↑ Aavo Savitsch. Kiri: Kolonel Rebane 100.
  2. ↑ Kindral Laidoneri muuseumi ohvitseride andmekogu: Rebane, Alfons
  3. ↑ Kindral Laidoneri muuseumi ohvitseride andmekogu: Rebane, Alfons
  4. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega laidoneri_db tekst puudub.
  5. ↑ www.militaar.net
  6. ↑ Alfons Rebane – ajaloo tahtel võõras mundris, Postimees, 26. juuni 1999

Välislingid

  1. suuna Mall:Raudristi Rüütliristiga autasustatud eestlased
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Alfons_Rebane&oldid=11250"