Harald Riipalu

Allikas: Metapedia
Harald Riipalu Relva-SS vormis.[1]

Harald Riipalu (sündinud Harald Reibach,

  1. suuna Mall:Sündinud 13. veebruar 1912 Peterburi, Venemaa; Surmaruun.png 4. aprill 1961 Heckmondwike, Inglismaa) oli Eesti sõjaväelane, kes võttis Teisest maailmasõjast osa Wehrmachti ja Relva-SSi koosseisus. Ta oli üks neljast eestlasest, keda on autasustatud Raudristi Rüütliristiga.

Riipalu alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1930ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1935. Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aastal Eesti, viidi Riipalu üle Punaarmeesse, kust ta Suvesõja alguses põgenes ja jõudis 1942. aastal tagasi Eestisse. Peagi määrati ta 36. Eesti Politseipataljoni ülemaks ja võitles Stalingradi lahingus. 1943. aastal viidi ta üle Eesti Leegionisse.

Teise Vabadussõja alguses oli Riipalu 20. Eesti diviisis pataljoniülem. Tänu temale suudeti veebruaris 1944 tagasi lüüa Punaarmee rünnak üle Peipsi järve. Seejärel osales ta Auvere lahingus ja teistes Narva rinde võitlustes Eestist taganemiseni septembris 1944. Pärast Teist maailmasõda elas Riipalu oma surmani Inglismaal.

Elulugu

Lapsepõlv ja noorus

Riipalu sündis Peterburi kubermangus Volossovo asunduses, kus ta isa August Riipalu oli samanimelise mõisa rentnik. Kui algas Esimene maailmasõda, kolis ta pere Tartumaale Saare valda Kääpa jõe äärde, Küti talusse. Küti talu maad olid 44 hektari suurused, millest enamik oli mets. Talul oli ka saun, kust Harald läks tihti pärast leili Kääpa jõkke suplema.

Kütil sündisid August Riipalul ja ta abikaasal Emiliel kõik tütred: Elma, kes nelja-aastaselt suri, Nelly, Marta ja Vilma.

1920. aastal, pärast Vabadussõja lõppu alustas Harald kooliteed Saare valla Ruskavere külakoolis. Koolimaja asus Küti talust paari kilomeetri kaugusel. Koolis oli vaid üks õpetaja, kes andis kordamööda tunde kolmele klassile. Mälestuste järgi oli Harald hea õpilane.

Pärast Rustakvere kooli lõpetamist läks Harald Torma Kõrgemasse Algkooli.

1926. aastal jätkas Harald õpinguid Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Gümnaasiumis käies elas Harald peamiselt linnas ja oli kodus vaid suvel. Ta tõusis varsti gümnaasiumi õpilaste paremikku. 1930/1931. õppeaastal oli ta õpilaskonna juhatuse liige. 1931. aastal oli ta Tartus peetud koolinoorte kongressi peakorraldaja. Enne kooli lõpetamist käis Harald leeris Tartu Peetri kirikus ja sai leeriõnnistuse 19. märtsil 1932. Ta lõpetas gümnaasiumi 1932. aastal cum laude (kiitusega).

Teenistuskäigu algus

Sügisel 1932 alustas Reibach õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, astus samal aastal ka korp! Sakalasse.

Suvel 1933 kutsuti Harald Reibach ajateenistusse Valka, 3. Üksikusse Jalaväepataljoni. Juba sama aasta sügisel suunati ta Tondi Sõjakooli aspirantide kursusele. Temast sai reservohvitseride klassi kasvandik. Kursused lõpetas ta suuskur-jalgratturi erialal ja vabastati seejärel teenistusest.

Nädal peale reservi arvamist kutsuti ta uuesti teenistusse, aspirant-üleajateenija instruktorina Tondi Sõjakooli. Pärast aastast teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi.

22. detsembril 1935 abiellus H. Reibach Tartus Olvi Hainiga. Nad laulatati Tartus Peetri kirikus. 13. novembril 1936 sündis neile tütar Ede.

Reibach osales mitmel sõjaväes korraldatud erikursusel. 1935. aastal lõpetas ta ka ohvitseride klassi jalaväe erialal ja ülendati lipnikuks. Tema teenistuskohaks sai 1. Jalaväerügement Narvas, kuhu ta perega ka kolis. 1938. aastal eestistas Harald Reibach oma nime Harald Riipaluks.

Teine maailmasõda

Fail:Riipalu Rüütlirist.jpg
Riipalu Felix Steinerilt Rüütliristi vastu võtmas

Teise maailmasõja alguses tõusid pinged Eesti ja Nõukogude Liidu vahel. Sõjaliselt oli eriti tähtis Narva rinne, kus Harald sel ajal teenis. Just sealt oli oodata Punaarmee rünnakuid. Sillapea positsioonil ja Narva jõe kaldal asunud raudbetoonpunkrid avati ja seati võitlusvalmis, laskeväli puhastati, tankitõrjemiinid pandi oma kohale. Nõukogude Liidu nõudmistele järeleandmine oli löök paljudele sõduritele.

Jaanuaris 1940 viidi n-ltn Riipalu 1. jalaväerügemendist üle Kaitseliidu Tartu Maleva nooreminstruktoriks. 17. juunil 1940 saadeti Kaitseliit okupatsioonivõimude diktaadi põhjal laiali. Riipalu jõudis teenida lühikest aega veel eksisteerivas sõjaministeeriumis ja viidi siis üle 2. jalaväepataljoni Tartus.

2. jalaväepataljoni kasarmute ette Tartus Lembitu tänaval oli istutatud tamm, mis oli toodud Vabadussõja-aegselt Aidu lahinguväljalt. Noorsõdurid olid aastaid selle juures oma vande andnud. Kui pataljon pidi oma kasarmud Punaarmeele loovutama ja kolima saksa teatri ning selle vastas oleva koolimaja ruumidesse, kogunesid pataljoni ohvitserid, nende hulgas Harald Riipalu, tamme juurde ning matsid selle tüve alla plekk-karbi väeosa lipu ja tamme istutamise üriku ärakirjaga. Samas anti tõotus jääda truuks Eesti seaduslikule valitsusele kindlas usus, et riiklik iseseisvus taastatakse nende abiga.

Pataljon viidi Tartust üle Elvas asuvasse kolonel Jaan Lukasele alluvasse 232. laskurpolku, kus Riipalu oli ühe kuulipildujarühma ülem. Mais tuli 232. laskurpolk Värska õppelaagrisse, kus seda täiendati juuni algul venelaste, armeenlaste, tatarlaste ja kasahhidega. Õppuste pidamine oli raske, sest eestlased ei osanud vene keelt, venelased eesti keelt, kasahhid-armeenlased ei eesti ega vene keelt.

10. juunil levisid laagris jutud, et laager on piiratud venelastest paaristunnimeestega ja ärgu keegi kavatsegugi põgeneda. 13. juunil arreteeriti 20 polgu ohvitseri, kes saadeti Norilski koonduslaagrisse, kus nad surid.

22. juunil kell kümme käsutati polk miitingule, kus saadi esimest korda teada, et sõda on alanud. Polgu sõjaaegse koosseisu täiendamiseks inimeste, relvade ja hobustega pidi polk tulema tagasi Elva, kuhu jõuti 25. juunil. Väeosa täiendamiseks oli sinna toodud Tartust veel venelasi, kes tulnud Tartu lennuväljale varjatud mobilisatsiooni käigus. Mõni päev hiljem algas rännak, Võru ja Vastseliina kaudu Venemaale.

Riipalu viidi 1941. a.-l 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpusega Venemaale, kuid põgenes Punaarmeest ja jõudis 1942. a.-l Eestisse tagasi. 1. aprillil 1942 sai leitnant Harald Riipalu Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburgi 3. kompanii ülemaks, pataljoniülemaks Eesti Kaitseväe major Julius Renter.

36. Eesti Politseipataljon lahkus Tartust 53 vagunist koosneva ešelonina 2. augustil 1942 ning jõudis 5. augustil Poola Nowojelniasse.

Harald Riipalu (mais 1943 kirja pandud 36. politseipataljoni ajalugu): "Edasi suundub jalarännak 28 km idapool asetsevasse Novogrodeki. Pataljon paikneb endistesse Poola ratsaväe kasarmutesse. Kohalejõudnud, on paar päeva puhkust ning pataljon rakendub partisanide vastasesse võitlusse. Sõit välja ülesande täitmisele toimub autodel - peale ülesande täitmist siirdutakse tagasi jälle alalisse asupaika. Pataljoni poolt ettevõetud aktsioonid Novogrodeki Gebietskomissari [piirkonnakomissari] ülesandel on küllaltki edukad."

Riipalu tankirusikaga

Harald Riipalu andmeil lahkus pataljon 25. augustil Nowojelniasse, kust 28. augustil sõideti rongiga Ukrainasse. 19. novembril saadeti pataljon Stalingradi rindele Tširi. Enne väljasõitu sai pataljon täieliku Saksa rindevarustuse, kaasa arvatud relvastus. 23. novembril 1942 sai seni üksuse 3. kompaniid juhtinud Riipalu 36. politseipataljoni ülemaks.

1943. a.-st oli Riipalu kompaniiülem ja pataljonikomandör Eesti Leegionis, järgmisest aastast 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi 45. Eesti Vabatahtlike Rügement "Estland"i pataljoni- ja rügemendiülem.

3. augustil 1944 andis III Germaani Soomuskorpuse ülem Felix Steiner korralduse moodustada löögiüksus Putkis Punaarmee poolt läbimurtud rinde sulgemiseks. Lahingugrupi juhiks määras ta kolonelleitnant Harald Riipalu. Lahinggrupi moodustasid 45. rügemendi I pataljon, 113. julgestusrügemendi ning 20. Eesti diviisi rünnakkahurid. Lisaks anti veel 47. rügemendi osad. Saksa dokumentides kannab nimetatud löögiüksus nime Lahinggrupp "Reymann" 11. Ida-Preisi Jalaväediviisi ülema Helmut Reymanni järgi. Riipalu lahinggrupp jäi pärast läbimurde likvideerimist Kurtna ja Konsu ümbrusesse.

23. augustil 1944 pälvis kolonelleitnant Riipalu, kolmanda eestlasena, Raudristi Rüütliristi osalemise eest Auvere lahingus, kus ta lõi oma rügemendiga tagasi venelaste massiivse rünnaku, mille õnnestumise korral oleks kogu Armeegrupp "Narva" kotti haaratud.

Pärast Teist maailmasõda

Aastatel 1945–1948 oli Riipalu Taanis. Tema väidetava vangistuse kohta taanlaste käes on vastuolulisi andmeid. Hiljem elas ta Inglismaal, algul perega Manchesteri lähedal, töötades vabrikus, hiljem kolis aga Heckmondwike'i. Inglismaal tegeles ta aktiivselt väliseestlaste seltsielu edendamisega, olles mitmete traditsioonide ja organisatsioonide ellukutsumise peaorganisaatoreid.

Riipalu suri 49-aastasena 4. aprillil 1961 Heckmondwike's südamerikke tagajärjel. Matused toimusid 7. aprillil. Harald Riipalu põrm tuhastati Dewsbury krematooriumis ja tuhk heideti Dewsbury kalmistu mälestusmurule, kus on ka vastav mälestusplaat.

100. sünniaastapäev

2012. aastal oli harald Riipalu 100. sünniaastapäev, selle puhul kavatses Eesti Leegioni Sõprade Klubi välja anda tähtpäevale pühendatud postmargi, kuid Eesti Post keeldus tellimuse täitmisest täitmast. Ettevõte põhjendas oma otsust valituse poolse survega.[2]

11. veebruaril 2012 toimus Jõgemamaal Kuremaa lossis Rauno Võsaste eestvedamisel Harald Riipalu 100. sünniaastapäevale pühendatud sõjaajaloo konverents.

Autasud

EK2.png EK1.png EKRK.png IS.png

Kirjandus

  • Voldemar Pinn: Auvere sangar: Raamat mehest, kelle sõjatee ulatus Stalingradi alla. Haapsalu 1999.
  • Harald Riipalu: Kui võideldi kodupinna eest. Olion 2004. ISBN 9789985663806
  • Rauno Võsaste: Harald Riipalu lugu. Grenader 2011. ISBN 9789949448517 (link raamatule internetis)

Välislingid

Viited

  1. suuna Mall:Raudristi Rüütliristiga autasustatud eestlased