Porkuni lahing

Porkuni lahing oli lahing Punaarmee ja Eesti väeosade vahel vaba läbipääsu pärast Porkunist Tamsallu. See toimus 21. septembril 1944 Porkuni järve ja Tamsalu raudteejaama vahelisel alal, osana Teisest Vabadussõjast.

Eesti poolel oli Porkuni lahingus kõige kõrgema auastmega ohvitser major Valter Pedak. Samuti osalesid oma väeosadega lahingus Juhan Vermet, Erik Kiisk ja Hando Ruus.

Pärast lahingut hukkasid punaarmeelased kümneid eestlastest sõjavange.

Taust

17. septembril 1944 alustas Punaarmee suurpealetungi Emajõel ja liikus kiiresti põhja suunas. Järgmisel päeval alustasid Narva rindel kaitsepositsioonidel asunud Relva-SS ja Wehrmachti väeosad taandumist lääne suunas. Punaarmee eelüksused asusid taandujaid jälitama, misjärel viimasena taanduvad Eesti Relva-SS üksused jäid Narva rindel järk-järgult sulguvate tangide vahele.

300. Eriotstarbeline Jalaväediviis ja 45. Eesti SS-rügement liikusid edasi Iisaku – Tudulinna – Avinurme – Rakke – Koeru suunal. 19. septembri õhtul lõikas Punaarmee Avinurmest kaks kilomeetrit läänes selle tee läbi. Alanud Avinurme lahingus tegid Avinurmest itta jäänud väeosad kolm taandumistee läbimurdmiskatset, mis kõik ebaõnnestusid. Edasiliikumist otsustati jätkata pikemat teed mööda Tudulinna – Viru-Roela – Porkuni kaudu.

21. septembri päikesetõusuks oli enamik piiramisrõngast väljapääsu otsivatest üksustest kogunenud Kullenga metsa, kus nende juurde jõudis Tallinnast saadetud auto kahe Eesti ohvitseriga. Ohvitserid teatasid sõduritele, et võim pealinnas oli Eesti üksuste käes, Pikal Hermannil lehvis Eesti lipp ning tegutses Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi valitsus. Edasi anti Jaan Maide korraldused, mille kohaselt eesti üksused olid nüüdsest peale Eesti Kaitseväe osad, ning Johan Pitka käsk taanduda Kose-Ristil asuva kaitsejooneni. Seejärel andis 2. Piirikaitse Rügemendi 1. pataljoni ülem Meinhard Niinepuu korralduse: „Eesti armee, kuula minu käsku! Eesti armee kõik Tallinna kaitsele, jalavägi ahelikkudes poole kilomeetri laiuselt kahele poole maanteed. Kahurvägi ette. Edasi marss!”

21. septembri hommikul käis 20. SS-füsiljeerpataljoni ülem Hando Ruus koos paari ohvitseriga maastikuautol Rakveres luurel. Avastati, et Punaarmee oli linna juba vallutanud. Veel 21. septembri hommikul läbis osa füsiljeerpataljonist Porkuni probleemideta. Eelmisel päeval oli Punaarmee luurelennuk tiirelnud kogu päeva kolonnide kohal, selgitades välja nende liikumiskiirused ja suunad. Vastavalt neile andmetele seati lõunaks üles varitsus.

Lahingu käik

21. septembri hommikul avati mitmest hoonest läbi Porkuni liikuvate 20. Eesti SS-diviisi osade pihta tuli. Porkuni piiskopilinnuse tornist tulistas eestlasi kuulipildujast vene ohvitser, kelle kohalik 13-aastane poiss sealsamas maha lasi. Küla vallutas tagasi 2. Piirikaitse Rügement, kes hävitas suurtükkidega Porkuni jõujaama ja tungis seejärel jalaväega Porkunisse.

Enamik kolonnist liikus seejärel edasi, Punaarmee teed jäeti tõkestama 100–150-meheline grupp, mida juhtima määrati kapten Ernesaks. Tagantpoolt oli oodata veel suuremat osa 2. Piirikaitse Rügemendist, 4. Piirikaitse Rügemendi osi ja 292. politseipataljoni kolonni. Kahel pool maanteed võeti kaitse sisse ning jäädi punaseid ootama.

Peagi ilmusid nähtavale soomusmasinate toel edasi liikuvad punase 8. Eesti Laskurkorpuse 925. polgu üksused. Neil lasti metsast veidi mööda marssida, siis avati punaste pihta marutuli. Lühikeses tulevahetuses purustati kolm tanki ning hävitati hulk jalaväelasi. Seepeale alustasid punaväelased eestlastega läbirääkimisi, püüdes neid veenda end vangi andma.

Paljud eestlased suutsid Nõmmküla kaudu piiramisrõngast välja murda. Näiteks 20. füsiljeerpataljon jõudis suures enamuses Tapa-Tartu raudteest läände. Mõned üksused, sealhulgas 4. Piirikaitse Rügemendi 3. pataljon, ületasid raudtee alles 22. septembri hommikul.