Otto Skorzeny

Otto Skorzeny

Otto Skorzeny (

1. suuna Mall:Sündinud 12. juuni 1908 Viin; 6. juuli 1975 Madrid) oli Relva-SS-i ohvitser, kelle viimane auaste oli SS-Obersturmbannführer.

Elulugu

Otto Skorzeny sündis 12. juunil 1908 Viinis.

Õpingud

Pärast abituuriumi õppis ta Viini Tehnilises Kõrgkoolis (Technische Universität Wien) masinaehitust ja sai 1931. aastal diplomiinseneriks. 1927. aastal oli ta liitunud korporatsiooniga Markomannia. Korporatsiooni liikmena peetud mensuuridest pärinesid ka tema armid näol. Samal aastal määrati ta antimarksistliku üliõpilaste vabakorpuse Akademische Legion lipukandjaks.

Poliitiline võitlus Austrias

Esimesed poliitilised kogemused omandas Skorzeny tegevuses Saksamaa ja Austria ühendamise nimel ning marksismivastases võitluses. 1932. aastal liitus ta NSDAP-ga, mis keelustati Austrias järgnenud aastal. Pärast Austria liitumist Saksa Riigiga astus Skorzeny 1938. aastal SS-i liikmeks (liikmenumber 295 979).

Teise maailmasõja algus

Otto Skorzeny ja Adolf Hitler.

Alates 1939. aasta septembrist asus Skorzeny Berliini, kus ta sai sõjaväelise väljaõppe Leibstandarte SS Adolf Hitler koosseisus. Eelnevalt oli Skorzeny avaldanud soovi asuda teenistusse Saksa õhujõududesse, kuid tema vanuse tõttu teda vastu ei võetud. 1940. aastal sündis Skorzeny abikaasal tütar, kes jäi pere ainsaks lapseks.

Tuleristsed sai Skorzeny rügemendi „Germania“ koosseisus, millega ta läbis lahingud Hollandis ja Prantsusmaal. Võimu ülevõtmise aastapäeval 30. jaanuaril 1941 edutati ta SS-Untersturmführeriks (nooremleitnant). 1941. aastal võitles ta diviisi „Das Reich“ koosseisus Balkanil. Skorzeny võttis osa ka lahingutest Nõukogude Liidu vastu. Teda autasustati Raudristiga ja ta võitles Kiievist idas sissepiiratud Nõukogude vägede vastu. Seejärel liikus ta oma diviisiga Moskvani välja.

Relva-SS-i eriüksuse moodustamine

Tervislike probleemide tõttu viidi Skorzeny 1943. aasta aprillis üle Berliinis asuva Riigi Julgeoleku Peaameti ametkond VI (välisluure) koosseisu. Adolf Hitleri sünnipäeval 20. aprillil 1943 ülendati Skorzeny reservis SS-Hauptsturmführeriks. Samal ajal tehti SS-is plaane uue erioperatsioonide üksuse loomiseks, mis pidi hakkama konkureerima admiral Wilhelm Canarise rügemendiga „Brandenburg“. SS-i kavad tulenesid usaldamatusest admiral Canarise suhtes, kahtlustati, et ta võib oma eriüksust kasutada valitsuse vastu. SS-Hauptsturmführer Skorzenyle tehti ülesandeks moodustada SS-Sonderverband z.b.V. „Friedental“. Järgnevalt sai üksus oma alluvusse ka õhuväe eskaadri, mida kasutati muu hulgas langevarjudessantideks.

Komandoüksuste ülesannete hulka kuulusid jalaväe- ja pioneeriväljaõpe, granaadiheitja, kergete haubitsate ja soomukite kasutamine, mootorratta-, auto-, mootorpaadi- ja vedurijuhi väljaõpe ning spordi- ja ratsutamisõpetus.

1975. aastal, neli päeva enne oma surma rääkis Skorzeny Hans-Ulrich Rudelile ja Waldemar Schützile oma viimasest külaskäigust Adolf Hitleri peakorterisse 1944. aasta sügisel. Kohtumisel Hitleriga olevat too kinnitanud, et ei lasknud ehitada tuumarelva, kuna ta ei tahtnud kanda vastutust inimkonna hävingu eest selle „põrguseadeldise“ tõttu.

Pärast sõda

20. aprillil 1945 edutati Skorzeny SS-Standartenführeriks. Sõja lõpul sattus ta Salzburgi lähedal ühendriiklaste vangistusse.

1947. aastal esitati Skorzenyle Dachau kohtuprotsessil süüdistus. Teda süüdistati sõjakuritegudes, nimelt USA sõjaväe mundrit kandes diversiooniaktide ettevalmistamises. Kohtuprotsess kestis kolm nädalat. Protsessi käigus kutsus kaitse välja mitu tunnistajat liitlasvägedest, kes tunnistasid, et kandsid sõja ajal Saksa mundrit. Seepeale otsustas kohus, et vaenlase mundri kandmine ei ole sõjakuritegu. Süüdistused Punase Risti abipakkide omastamises sõjavangidelt langesid tunnistajate puudumisel ära ja Skorzeny mõisteti õigeks.

1948. aasta juulini ootas Skorzeny Darmstadti vangilaagris denatsifitseerimist, kuid tal õnnestus põgeneda. Pärast seda oli Skorzeny kaks aastat Saksamaal ja Prantsusmaal ning 1951. aastal asus ta Hispaaniasse, kus ta töötas insenerina. Skorzeny aitas moodustada Egiptuse salateenistust Moukhabarat.

Raske ja ravimatu kopsuhaigus viis Skorzeny 1975. aastal arstlikule ravile Heidelbergi. Enne Hispaaniasse naasmist olid teda seal külastanud saksa sõjasangarid Hans-Ulrich Rudel ja Waldemar Schütz.

Otto Skorzeny suri 67-aastaselt 6. juuli 1975 Madridis. Tema urn on maetud Viini.

Skorzeny erioperatsioonid

• Franz – liitlastevastase sissitegevuse õhutamine Iraanis
• Unternehmen Eiche (1943) – Benito Mussolini päästmine vangistusest
• Katse tappa Jossif Stalin, Winston Churchill ja Franklin D. Roosevelt 1943. aasta Teherani konverentsi ajal
• Unternehmen Rösselsprung (1944) – katse tabada Josip Broz Tito elusalt
• Unternehmen Panzerfaust (1944) – admiral Miklós Horthy poja röövimine, et ta tagasi astuks ja Ferenc Szálasi võimule tuleks
• Unternehmen Greif (1944) – lääneliitlaste tagalas liitlasvägede vormiriietust kandes korraldatud diversiooniaktid
• Werwolf – saksa sissiorganisatsioon

Skorzeny aitas maha suruda 20. juuli 1944 vandenõud ja kinni võtta selles osalenuid.

Teosed

• Skorzeny erimissioonid: Euroopa kõige ohtlikuma mehe mälestused. Tallinn 2002. ISBN 9789985665718
  
  
• Geheimkommando Skorzeny: Autobiografie. Hansa Verlag Toth, Hamburg 1950.
• Lebe gefährlich: Deutsche Kommandos im 2. Weltkrieg. Band 1. 2. Auflage. Cramer, Königswinter 1973, ISBN 3-920139-00-3.
• Wir kämpften – wir verloren: Für Deutschland. Band 4. Ring-Verlag, Siegburg-Niederpleis 1962.
• Meine Kommandounternehmen. Klassiker der Zeitgeschichte. Winkelried-Verlag, Dresden 2007, ISBN 978-3-938392-11-9.

Välislingid

• Otto Skorzeny - Ühe kangelase lugu Teise maailmasõja eel, ajal ja pärast seda