Iraan

Iraani lipp

Iraan (pärsia keeles ایران), ametlikult Iraani Islamivabariik ja varem tuntud kui Pärsia, on riik Lähis-Idas. See piirneb Aserbaidžaani, Armeenia, Türgi, Iraagi, Türkmenistani, Afganistani ja Pakistaniga. Põhjast on Iraanil ligipääs Kaspia merele, lõunast Pärsia lahele ja India ookeanile.

Nimi „Iraan“ tähendab „aarialaste maa“.

Ajalugu

Tänapäeva Iraani territooriumil moodustus vanim Pärsia impeerium juba 6 sajandit E.m.a., riigi piirid laiusid Vahemerest kuni Induse jõeni, kuhu kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast.

Rahvastik

2005. aastal elas Iraanis 68 miljonit inimest. Neist 51 % on pärslased ehk farsid, umbes 24 % aserid, 8 % gilakid, 7 % kurdid ja 3 % araablased, turkmeenid.

Keskmine oodatav eluiga on 70,56 aastat, keskmine vanus 25,8 aastat.

Kõige tihedamini on asustatud pealinna Teherani ümbrus ja riigi loodeosa.

Religioon

Rahvastikust 89% on šiiidid. Sunniite on 9%, zoroastristid, kristlased (põhiliselt armeenlased), juudid (pärast islamirevolutsiooni ja enamasti maalt lahkunud).

Riik

Iraan oli kuni 1979. aastal revolutsioonini monarhlistliku riigikorraga riik, siis aga muudeti pärast islami fundamentalistide poolt šahh Reza Pahlavi kukutamist Iraan teokraatlikuks islamivabariigiks ning alates sellest ajast on võimul islamiäärmuslased. Revolutsiooni juht oli Ayatollah Khomeini, praeguse Iraani usujuht on Ayatollah Ali Khamenei ja Iraani president on 2005. aastast, konservatiivsete vaadetega Mahmoud Ahmadinejad.

1882 asutas Nasir al-Din šahh Pärsia kasakabrigaadi.

Majandus

Energeetika

Iraanis on maagaasivarudelt teine ning naftavarudelt kolmas riik maailmas. 2005. aastal tootis Iraan 4 miljonit barrelit naftat päevas, 1974. aastal oli see arv aga koguni 6 miljonit.

Suur osa gaasivarudest on tarvitusele võtmata. Tõestatud reservide suuruseks hinnatakse 28 triljonit kuupmeetrit. 2006. aastal toodeti Iraanis 105 miljardit kuupmeetrit, umbes sama suur oli ka tarbimine. Hoolimata rikkalikest gaasivarudest importis Iraan 2007. aastal Türkmenistanist umbes 23 miljonit kuupmeetrit gaasi päevas.

Välispoliitika

Iraani tuumaprogramm

Alates 2006. aastast Lääneriigid soovinud ja nõudnud, et Iraan loobuks oma tuumaprogrammi laiendamisest ja uraani rikastamisest. Iraani kinnitusel on tuumaprogrammi arendamise eesmärk elektrienergia tootmine, kuid lääneriigid kahtlustavad, et selle varjus töötatakse välja tuumarelva. Vaatamata ÜRO Julgeolekunõukogu on viimase 4 aasta jooksul korduvalt (,11.06.2010) võtnud vastu Iraani suhtes rahvusvahelisi sanktsioone (finantssanktsioone, relvamüügiembargo, Iraani suunduvate laevade inspekteerimist), kuid vaatamata neile resolutsioonidele on riik jätkanud ka uraani rikastamist.

• Rahvusvaheliste sanktsioonide ja investeeringute vähesusele tõttu on Iraani naftatoodangu maht langenud vähemalt 300 000 barreli võrra päevas, võrreldes 2005. aastaga, kui Iraani naftatööstuse tootmisvõimsus oli ligikaudu 4,2 miljonit barrelit päevas, tänaseks (2010. aastaks) on sellest alles jäänud 3,8-3,9 miljonit. Iraani on nafta- ja gaasivarudelt maailmas teisel kohal, kuid vajab toodangu tõstmiseks välisinvesteeringuid, mis on aga rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu pidurdunud. Iraan peaks igal aastal investeerima energiasektorisse vähemalt 25 miljardit dollarit. Vastaselt korral valitseb oht, et riigil tuleb lõpuks ise naftat importima hakata. Tuumaambitsioonide tõttu kehtestatud sanktsioonide tõttu on välisinvesteeringud aga kokku kuivanud, samuti on Iraanil raskusi Lääne naftatehnoloogia hankimisega. Suured Lääne naftafirmad nagu näiteks Total (Prantsusmaa) ja Royal Dutch Shell on USA trahvide tõttu Iraani energiasektori arendamisest keeldunud.

• 11. juuni 2010, kehtestati Iraanile täiendavad sanktsioonid: Iraanile on nüüd keelatud müüa raskerelvastust ja riiki siirduvaid laevu võib inspekteerida, Iraan ei tohi katsetada ballistilise rakette ja ka riigi pankadel on maailmaturul nüüd raskem tehinguid sooritada. Sanktsioonide juures on must nimekiri firmadest ja üksikisikutest, kelle tegevust ja liikumist rahvusvahelisel areenil oluliselt piiratakse.