Ain Mere
Ain Mere (kuni 22. veebruruarini 1936 Ervin Martson; 22. veebruar 1903 Vändra; 5. aprill 1969 Leicester, Inglismaa) oli Eesti sõjaväelane (major), Teise maailmasõja ajal Saksamaa sõjaväes kolonelleitnant (
-Obersturmbannführer).
Sisukord
Elu
Ain Mere sündis Vändras, ta õppis Tallinna II Reaalkoolis. Vabadussõja puhkedes astus Mere vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste Roodu, mis hiljem nimetati ümber Tallinna Kooliõpilaste Pataljoniks.
Vabadussõda
Tallinna Kooliõpilaste Pataljon saadeti 30. detsembril 1918 rindele. 1919. aasta kevadel sai soomusrongi vagun, kus viibis Mere, punaste patareist tulistatud granaadist täistabamuse. Selle tulemusena sai ta raskelt haavata. Pärast paranemist saabus Mere tagasi Tallinna, kus jätkas teenistust Kooliõpilaste pataljonis ja õpinguid koolis.
Eesti Vabariik
1921. aastal lõpetas Mere Tallinna II Reaalkooli ja astus samal aastal Sõjaväe Tehnikakooli. Lennukooli asutamisel läks ta sinna üle ning oli selle õppeasutuse üks esimesi lõpetajaid ja esimene Eestis korraldatud lennuvõistluse võitjaid. Vabadussõjas saadud raske peahaava tõttu pidi Mere loobuma lendurikutsest. Ta asus täitma Lennurügemendis eriülesandeid, misjärel siirdus sealt Kõrgemasse Sõjakooli. Selle lõpetamisel määrati ta Sõjavägede Staapi, kus oli 5. osakonna B-jaoskonna ülem majori auastmes. Meret autasustati Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga. Kõrgema Sõjakooli lõpetamisel tunnistati Mere diplomitöö kursuse parimaks.
Tallinna linna perekonnaseisuametniku otsustega 22. veebruarist 1936 määrati Ervin Martsoni uueks nimeks Ain Mere. Ain Mere pole kunagi kandnud "Ain-Ervin Mere" nime. Selle vigase nimekuju käibeletuleku aeg ja asjaolud on teadmata[1].
1940. aasta riigipööre
Eesti okupeerimisel Nõukogude liidu poolt 1940. aastal ja järgnenud Eesti regulaararmee üksuste liitmisel Punaarmeega määrati Mere 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpuse 180. Eesti laskurdiviisi Staabi 1. osakonna ülema asetäitjaks. 10. oktoobril 1940 värvati Mere Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi andmetel 180. Eesti Laskurdiviisi eriosakonna agendiks agendinimega Müller.
Teine maailmasõda
Peale Teise maailmasõja algust taandus 180. Laskurdiviis, Venemaale, kus 28. juulil 1941 Porhovi rindelõigus Mere deserteeris Punaarmeest ja läks sakslaste poole üle, võttes kaasa kogu staabi kirjavahetuse ja kaardimaterjali. Tema poolt kaasatoodud kaardid põhjustasid punaste lennuväele raskeid kaotusi, kuna sakslaste Luftwaffe ründas kaasatoodud kaartide baasil Tuleblja lennuvälja, mille olemasolust neil enne aimugi polnud. Luftwaffe rünnaku tulemusel hävis üle 60 Punaarmee lennuki.
1. augustiks 1941 saadeti ta tagasi Eestisse, kus astus Omakaitse teenistusse, 28. augustist 1941 oli ta Omakaitse Staabi Üldosakonna ülem.
Pärast Eesti alade vallutamist hakkas 15. septembril 1941 tööle Eesti Omavalitsus ja 18. septembril 1941 määras selle sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta ennem Eestis kehtinud struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941 ja sinna kuulusid ka Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse. 8. oktoobril 1941 asus ta tööle Tallinn-Harju Poliitilisse Politseisse. 8. detsembril 1941 määrati ta Poliitilise Politsei ülemaks.
1942. aasta märtsis moodustati Eestis Suursaksa Riigi saksa okupatsioonivõimude repressiivorgan Riigi Julgeoleku Peaameti organisatsiooni eeskujul Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, mis koondas ühisesse organisatsiooni erinevate osakondadena kriminaal- ja ka poliitilise ehk julgeolekupolitsei IV osakonna (Gestapo).
11. mail moodustati tagasiulatuvalt 1. maist 1941 Eesti Politsei (kriminaalpolitsei) ja Poliitilise Politsei ühendamise teel Eesti kindralkomissariaadi kindralkomissari Karl-Siegmund Litzmanni määruse alusel Eesti Omavalitsuse juhile alluv Eesti Julgeolekupolitsei ja SD, mille ülemaks sai Ain Mere. Julgeolekupolitsei ja SD Dienststelle Reval'i eesti ja saksa sektori üldjuht oli Mere otsene ülemus Martin Sandberger.
Ain Merele allusid Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest koosnenud 1942. aastal asutatud erikohtud.
Eesti Leegion
1943. aasta aprillis komandeeriti Mere julgeolekupolitseist erivolinikuks Eesti Leegioni rügemendi "Estland" värbamise alal ja hakkas ühtlasi selle I pataljoni ülemaks. Ta juhtis edukalt oma üksust Rossino partisanide vabariigi purustamisel, samuti hiljem Neveli rindel.
1944. aasta veebruaris Narva rindele siirdunud, määrati Mere 46. Eesti SS-Vabatahtlike rügemendi II pataljoni ülemaks, kellena likvideeris Punaarmeele suuri kaotusi põhjustades 24. veebruaril punaste valduses oleva Riigiküla sillapea.
1944. aasta suvel määrati vahepeal Obersturmbannführeriks ülendatud Mere Eesti väeosade kindralinspektorile Brigadeführer Johannes Soodlale alluvasse Sõjaväe Ringkondade Peastaapi staabiülemaks. Kindralinspektori käsul evakueeriti Sõjaväe Ringkondade Peastaap kogu koosseisuga septembris 1944 Saksamaale, kus see tegutses edasi Ersatzkommando nime all.
5. veebruaril 1945 Berliinis asutas Ain Mere koos SS-Obersturmbannführer Harald Riipaluga SS-i vastastikuse abi organisatsiooni Stille Hilfe für Kriegsgefangene und Internierte eesti osakonnana organisatsiooni Eesti Vabaduse Liit/SS-Ühisabi, mille patroon oli isiklikult Heinrich Himmler, keda kutsuti istungitele aukülalisena.
Lahingutes osutatud juhtimisvõime ja julguse eest autasustati teda I ja II klassi Raudristiga.
Pärast sõda
Pärast Saksamaa kapituleerumist 1945 langes Mere sõjavangi ja viibis mõnda aega Uklei vangilaagris, kust vabanedes sai Displaced Person (ümberasustatud isik) staatuse. Mere siirdus 1947. aastal Inglismaale, kus kuni surmani töötas Leicesteris ühes kohalikus tekstiilitööstuses. Ta osales Inglismaal innukalt eestlaste seltskondlikus tegevuses, olles aastaid Inglismaa Eestlaste Ühingu juhatuse liige. Ta oli surmani korp! Sakala Inglismaa koondise esimees.[2]
KGB hakkas Mere vastu huvi tundma 1956. aastal, kui teda üritati agendiks värvata. Kui need katsed ei andnud tulemusi, mõisteti Mere 1961 Tallinnas toimunud sõjakurjategijate protsessil tagaselja surma. Suurbritannia Meret välja ei andud, kuna pidas Nõukogude Liidu esitatud süütõendeid ebapiisavateks.
Ain-Ervin Mere suri 5. aprillil 1969. Pärast tema surma lahkus tema abikaasa koos tütre Ainoga Leicesterist USA-sse, kus nad elavad New Jerseys Lakewoodis.[3]
Autasud
- II ja I klassi Raudrist
- Kotkaristi IV klassi teenetemärk
Välislingid
Viited
- ↑ Rauno Võsaste. Ain Mere. Ferrirux OÜ, 2014. Lk. 46–47.
- ↑ http://korpsakala.ee/?page=124
- ↑ Eesti Leegion. Ain-Ervin Mere
