Omakaitse
Omakaitse oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Eestis aastatel 1917–1918 ning 1941–1944.
Sisukord
Omakaitse 1917–1918
Kui aastal 1917 pärast Venemaa Veebruarirevolutsiooni riiklikud korrakaitsestruktuurid lakkasid toimimast, moodustati kohalike omavalitsuste alluvuses toimiv Omakaitse (mõnes kohas nimetati seda ka reservmiilitsaks).
Omakaitsel oli 1917. aasta lõpus umbes 10 000 liiget (neist 3200 Tallinnas ja 1400 Tartus). Tallinna 3200 liikme hulgas oli umbes 1500 töölist, 300 kaupmeest, 600 majaperemeest ja 800 äriteenijat. Tallinna elanike Omakaitse seltsi ruumid asusid Brokusmäel (Olevimägi) maja nr. 10, täidesaatva komitee esimeheks oli Eduard Saarepera ja sekretäriks Leonhard Saar-Keerd.
11. novembril 1917 saadeti Tallinna elanike Omakaitse kommunistliku Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel laiali.[1]
Saksa okupatsiooni ajal moodustati Omakaitsest põranda all tegutsev Eesti Kaitseliit. Ainult Tallinnas jätkas Omakaitse avalikku tegevust 3000-liikmeline Tallinna Omakaitsena.
11. novembril 1918 tuli Eesti Kaitseliit põranda alt välja ning Tallinna Omakaitse ühines sellega.
Omakaitse 1941–1944
Suvesõda
Suvel 1941 moodustati Omakaitse metsavendadest. Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Tartu lõunapoolne osa. Omakaitse liikmed võtsid kinni nõukogude võimuorganite liikmeid, nõukogude aktiviste ja Nõukogude okupatsiooni ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone läbiviinud kommunistlikke tegelasi, neid kohati omakohtu korras hukates.
Pärast 29. juulil 1941 Tartu vabastamise auks toimunud paraadi pidi Tartu Omakaitse sakslaste korraldusel ära anda saagirelvad, omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.
29. juulil avaldati Friedrich Kure käskkiri: „Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures.“
Maakondades formeeriti igas omavalitsusühikus (linn, alev, vald) abipolitsei salk, kelle suurus ei tohtinud ületada 1 % rahvaarvust. Komplekteerimisel tuli koos töötada kohapealsete politseijuhtidega. Abipolitsei salgad määrati kohalike politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine pidi olema lõpetatud 1. augustil kell 18.
2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.
Juhtimine ja ülesehitus
- Major Friedrich Kurg, Eesti omakaitseüksuste üldjuht.
- Kapten Richard Tammemägi, staabiülem.
15. septembril 1941 nimetas Väegrupp Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt.
22. septembril 1941 nimetas Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus Johannes Soodla politsei ja Omakaitse juhatajaks. Alates 28. septembrist juhtis ta nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd. Hiljem nimetati see Eesti Omavalitsuse Politseivalitsuseks ja lõpuks Omakaitse Peavalitsuseks. Selle juht oli Arnold Sinka. 1944. aastast allus Omakaitse kindralinspektor Johannes Soodlale. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning Omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja.
Piirkondlikud üksused:
- Omakaitse Tallinna malev, ülem: Alfred Luts
- Omakaitse Petseri Malev, ülem: Mart Kaerma (12. juuli 1941–1942); Jaan Tamm (1941–1942; hilisem 5. Eesti Piirikaitse Rügemendi ülem)
- Omakaitse Läänemaa Malev, ülem: Ago Talvar
- Omakaitse Sakalamaa Malev, ülem Anton Pori (1941-1944) (
- suuna Mall:Sündinud 10. juuni 1895;
13.01.1973 Baltimores Ameerika Ühendriikides)[2]
- Omakaitse Pärnumaa Malev,
- Omakaitse Võrumaa Malev, ülem kapten Ernst Lübek[3]
- Omakaitse Narva Malev, ülem Meret, (1941–)[4]
- Omakaitse Tartu Malev, ülem kolonel Jaanson.
- Omakaitse Saaremaa Malev, mida juhtisid endine Eesti mereväe kaptenmajor Karl Sääsk ja Eesti armee vanemleitnant Verner Väli.
23. juulil 1942 oli Omakaitsel 43 347 liiget, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38 000 liiget (282 kompaniid).[5][6]
Eesti kaitsmine 1944. aastal
Juunist septembrini 1944 moodustati Omakaitse rügemendid ja pataljonid, mis võitlesid Punaarmee vastu.
