Idel Jakobson
Idel Jakobson (
- suuna Mall:Sündinud 1904;
12. september 1997 Tallinn) oli juudi rahvusest Eestis tegutsenud kommunistlik kurjategija.
Ta oli NKVD, ENSV SARK, ENSV NKGB ja ENSV MGB ametnik. Kaitsepolitseiameti kogutud materjalide järgi oli ta osaline umbes 1200 inimese surmamõistmisel ja vähemalt 1800 isiku represseerimises[1][2][3].
Sisukord
Elulugu
Sünnist 1940. aasta juunipöördeni
Idel Jakobson oli Läti kodanik. Noorena tegutses ta rätsepana, asus Lätist Eestisse. Ta kuulus ka juudi kultuuriseltsi Licht. 1931. aastal vahistati Jakobson Tallinnas, süüdistatuna Eesti Vabariigi vastases tegevuses.[2] 1938. aastal vabastati ta amnestia alusel ja saadeti välja Lätti.
Tegevus pärast 1940. aastat Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadis
Jakobson naasis Eestisse kohe pärast juunipööret. Juulis 1940 sai temast nõukogude kontrolli all olevas Poliitilises Politseis uurija Tallinnas. Pärast Eesti Vabariigi politseiorganisatsiooni likvideerimist ja siseasjade rahvakomissariaadi loomist, sai ta septembris 1940 NKVD uurimisosakonna ülema asetäitjaks. Selle osakonna uurijad harrastasid muuseas ülekuulatavate jõhkrat peksmist ning piinamist.[2]
Kosel pankur Klaus Scheeli suvilas tapsid NKVDlased 1941. aastal 78 inimest. Isiklikku eeskuju näitas Jakobsoni otsene ülemus Sergei Kingissepp, kes maksis kätte oma isa Viktori eest. Hukati ka kaitsepolitsei vanemassistent Pipar, kes oli Jakobsoni aastate eest arreteerinud.[2]
Tegevus Teise maailmasõja ajal
Enne Teise maailmasõja algust lahkus Jakobson juulis 1941. aastal Eestist. Temast sai NSV Liidu Siseasjade rahvakomissariaadi Ukraina NSV Siseasjade valitsuse Starobelski siseasjade osakonna riikliku julgeoleku juurdlusosakonna ülem (Starobelski piirkonda toimetati ka osa 1941. aasta juunikuus Juuniküüditamise käigus küüditatud eestlasi), hiljem oli Jakobson juurdlusosakonna ülem Sverdlovski oblasti SAV-is Sverdlovskis. Jakobsoni «uurimistegevus» toimus kehaliste ja psüühiliste piinamiste saatel ja Võšinski doktriini ehk süüdioleku presumptsiooni alusel.[4][5]
Sõja ajal kinnitas Jakobson ilma mingi kohtupidamiseta surmaotsuse Sosvas Vostok-Uralski vangilaagris 621 inimesele.[4] Põhiliselt olid ohvrid juuniküüditamise ajal Siberisse viidud eesti mehed. Ülekuulamised olid pealiskaudsed – pärast esimest vestlust valmis süüdistuskokkuvõte ja ettepanek karistuseks. Jakobsoni ohvrite hulgas oli ka tuntud ühiskonnategelasi, nagu Ado Birk ja Jaan Hünerson.[2]
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna uurijana, pärast ülemana pani alampolkovnik Idel Jakobson toime nende vangide «ülekuulamise», kes Eestist juuniküüditamise käigus 14. juunil 1941 viidi Sverdlovski oblasti vangilaagritesse. Jakobsoni ohvritest jõudsid Eestisse vaid üksikud.[4]
Tegevus pärast Teist maailmasõda
Pärast Teise maailmasõja lõppu tuli Jakobson Eestisse uuesti 1944. aastal ja jätkas tööd Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna ülemana kuni 1950. aastani. Teadaolevalt osales ta tollal 540 inimese represseerimises. Kuna Eesti ohvitserid ja politseinikud olid enamuses tapetud juba sõja ajal, andsid nüüd uut tööd teiste hulgas Omakaitse liikmed. Tänu leebemaks muutunud seadustele ootas neid hukkamiskomando asemel pikaajaline vangistus Siberis.[2]
1953. aastal heideti Jakobson NLKP-st välja, sest ta oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eest varjanud ning ka ise külastanud kinnist juudi erasööklat. Pärast partei ridadest kustutamist töötas Jakobson trükikojas Kommunist korrektorina. 1958 sai temast Eesti NSV riikliku plaanikomitee esimehe Gustav Tõnspoja abi.
1990ndate algul alustas Kaitsepolitsei Jakobsoni vastu süüdistusmaterjalide kogumist, kuid tema surma tõttu jäi ta kohtu alla andmata.
Ta on maetud 15. septembril 1997 Tallinnasse Rahumäe Juudikalmistule.[6]
Ohvrite arv
1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juulini arreteeriti Jakobsoni ettepanekul 31 isikut Eesti erinevaist piirkonnist, 1941. aasta juulist kuni juunini 1942 kinnitas Jakobson ettepanekud kohaldada 799 Eesti kodaniku suhtes karistusi, neist 621 osas surmanuhtlust. Aprillist 1944 jaanuarini 1950 kinnitas Jakobson ettepanekud küüditada Eestist 174 isikut.[7]
