Viktor Kingissepp

Viktor Kingissepp

Viktor Kingissepp (24. märts 1888 Kaarma-Suure vald; 3. mai 1922 Tallinn, hukatud) oli Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht.

Elulugu

1898–1906 õppis ta Kuressaare Poeglastegümnaasiumis, kus ta oli edukas õpilane.

Koolis kuulus ta põrandaalusesse revolutsioonilisse õpilaste ringi, kus loeti marksistlikku kirjandust. Seal olid enamasti välismaalastest (Leedust, Poolast ja Venemaalt pärit) õpilased, kes oma koolidest olid poliitilise tegevuse tõttu välja arvatud. Kingissepp oli 1906. aasta õpilasstreigi üks algatajatest.

1906. aastal astus ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda. Kingissepp kuulus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööliste Partei (VSDTP) Peterburi Eesti osakonda, mille ülesandel käis 1907–1908 Tallinnas. 1908–1909 elas ja õppis ta Moskvas, 1910 jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani keelte osakonnas, 1911–1917 õppis ja lõpetas õigusteaduskonna.

1912–1914 oli ta bolševistliku lehe „Kiir“ aktiivne kaastööline. 1914–1916 mõisteti ta administratiivkorras asumisele Tveris ja Kaasanis.

1916. aastal Kingissepp mobiliseeriti. Kuni 1917. aastani oli ta sanitaarrongi ülem Taga-Kaukaasia rindel.

Tegevus Eestis 1917

Juunis 1917 tuli Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punakaardi moodustamise kolleegiumi.

26. oktoobril kukutati Venemaa Ajutine Valitsus ja kehtestati nõukogude võim. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee 27. oktoobri 1917 käskkirja alusel andis Eestimaa kubermangukomissar kubermangu asjaajamise üle Sõja-Revolutsioonikomitee esindajale Viktor Kingissepale.

Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4. novembril 1917 ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, selle esimeheks valiti Ivan Rabtšinski ja aseesimeheks Viktor Kingissepp.

8. novembril 1917 valiti enamlastepoolse võimuorgani Täidesaatva nõukogu juht koos Johannes Käspert ning Viktor Kingissepp Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks.

Kingissepp korraldas nii Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu laialiajamist kui ka iseseisvusliikumise mahasurumist Eestis.

Tegevus Nõukogude Venemaal

Sakslaste Eestisse saabumise järel 24. veebruaril 1918 läks ta ristlejal „Rjurik“ läbi kodussõjas oleva Soome ja Helsingi tagasi Venemaale, kus osales 4. Ülevenemaalisel Erakorralisel Nõukogude Kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks.

Ta oli 1918. aasta juunist augustini Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonnas ja augustist novembrini Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurijana, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.

Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna ja Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurijana viis ta läbi eeluurimist:

• Moskvas asunud Suurbritannia MI6 residendi Robert Bruce Lockhardi poolt Moskva Kremli Läti küttidest koosneva valvemeeskonna äraostmise ja riigipöörde katse kohta(nn Saadikute vandenõu);
• 1918. aasta suvel-sügisel, 1911. aasta suvel toimunud nn. vasakesseeride mässu kohta;
• Moskvas, pärast 1918. aasta 30. augustit Vladimir Uljanovile sooritatud atentaadi uurimist, kuulas üle atentaadi sooritajat Fanny Kaplanit;
• Septembrikuus 1918. oli ta Erakorralise komisjoni registratsiooni-teadeteosakonna esimene ülem.
• 1918. aasta oktoobris Petrogradis asunud Suurbritannia sõjaväeatašeele Francis Newton Allan Cromiele luurealast teavet edastanud Sõjamerelaevastiku Rahvakomissariaadi Sõjamerelaevastiku Registrikeskteenistuse juhtkonna ja Ragnar Åkerlundi juhitud luurevõrgu suhtes;

Tegevus Eestis 1918

Pärast Saksa okupatsiooni lõppu novembris 1918 saadeti ta Eestisse illegaalsele parteitööle kuni oma vahistamise ja hukkamiseni.

Hukkamine

Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus Kaitsepolitseil kinni võtta põrandaalune kommunist Johannes Linkhorst (parteiline hüüdnimi Malm), kes teadis, kus varjab end Viktor Kingissepp. Kui ei andnud KAPO-le kedagi üles, andis Kapo asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunniga surma.

Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul Linkhorsti veel kord üle lubades Kingissepa varjupaiga väljaandmise eest tühistada Linkhorsti surmaotsuse. Linkhorst teatas ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänava salakorteris. Kingissepa salakorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust on olemas 2 vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes Kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja kaitse Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Sõjaväelaste raporti järgi Kingissepp ei jõudnud mingit vastupanu osutada.

Kaitsepolitsei versioon oli teistsugune. Selle järgi leiti Kingissepa peidupaik seinu kombates, millega salauks leiti. Ukse taga seisis laskevalmis revolvriga aluspesu väel mees. Järgnevat kirjeldas kaitsepolitseinik Julius Palm nii: "Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa."

Mõlemast raportist on selge, et Kingissepa vahistamine toimus ilma ohvriteta.

Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutit, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti, kuulipilduja Maksim, dünamiiti jm.

Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti seejärel sõjavälikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Välikohtu otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas kaitsepolisteinik Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata.

Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots. Riigikukutaja lasti seejärel Ülemiste metsas maha, tema laip heideti hiljem Läänemerre.

Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVD-ga Eestisse Kingissepa poeg Sergei Kingissepp, kes määrati NKVD eriosakonna ülemaks Eestis, et ta saaks isa surma eest kätte tasuda. Kuigi Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see teda. Mõnedel andmetel hukkas Kingissepp Linkhorsti oma käega Scheeli villa krundil 1941. Samas hukati veel teinegi osaline, poliitilise politsei töötaja Hans Pipar, kes oli 1922. aastal üks Kingissepa arreteerijatest. [[1]]

Kingissepa pärandi propaganda

Kingissepa järgi nimetati 1922 Jamburg Ingerimaal ümber Kingissepaks (vene Кингисепп) ja 1952–1988 kandis ka Kuressaare linn nime Kingissepa.

Viktor Kingissepa saatusele ja eluseikadele on Eestis pühendatud hulk raamatuid, tõsielufilme ja 2 mängufilmi.

Kirjandus

• Viktor Kingissepa ots. Võitleja, jaanuar 1964, nr. 1, lk. 7.