Argentina
Argentina Vabariik (ka Argentiina) on hispaaniakeelne riik Lõuna-Ameerika lõunaosas Andide ja Atlandi ookeani vahel. Ta piirneb Uruguay, Brasiilia, Paraguay, Boliivia ja Tšiiliga.
Sisukord
Ajalugu
Esiajalugu
Enne koloniseerimist eurooplaste poolt olid Argentina alad suhteliselt hõredalt asustatud rändrahvaste poolt. Loode-Argentinas elanud Diaguitá-indiaanlased olid laienevale inkade riigile vastupanu osutanud. Nad tegelesid põlluharimise, metallitöötlemise ja kudumisega. Guaraniid elasid rohkem ida pool. Teiste rahvaste seas olid Tapes, Chanás, Charrúas, Querandí, araukaanid ja patagoonlased. Maa keskosa indiaanlased alistati lõplikult alles 19. sajandi lõpus.
Koloniaalaeg
Eurooplased saabusid Argentiina piirkonda 1502 Amerigo Vespucci reisiga. Esimesena maabus Argentina alal veebruaris 1516 Hispaania meresõitja Juan Díaz de Solís, kes oli otsimas Lääne-mereteed, pärast Lõuna-Ameerika ranniku läbisõitmist. Ta leidis La Plata lahe ja sõitis sinna sisse.
1520/1521 avastas Fernão de Magalhães Magalhãesi väina.
1526 võttis Sebastiano Caboto väärismetalle otsides ette teise ekspeditsioon mööda de Solise avastatud teed ning jõudis toitu otsides La Plata lahe kaudu Uruguay ja Paraná jõeni praeguse Rosario kohale. Ta rajas Sancti Spiritu fordi, millest sai esimene koloonia piirkonnas ning jõudsid praeguse Paraguayni. Caboto jäi sellele territooriumile neljaks aastaks ning sai pärismaalastelt suurel hulgal hõbedat (hispaania keeles la plata), mis andis piirkonnale nime.
Tegelik koloniseerimine algas veebruaris 1536, mil saabus esimene Hispaania sõjaväeline kuberner piirkonnas Pedro de Mendoza, kes samal aastal rajas Santa María del Buen Aire sadama, millest hiljem sai Buenos Aires. 1541 tegid sõjakad indiaanlased selle maatasa.
Hispaanlased, kes olid end juna sisse seadnud Paraguays ja Peruus, hakkasid asustama Paraná ja Paraguay jõe vahelist piirkonda. Samal ajal hakkas levima karjakasvatus, mis pani aluse stabiilsele põllumajandusele.
1537. aastal rajasid hispaanlased Asuncióni linna (praegune Paraguay pealinn), millest sai baas edasiseks ekspansiooniks La Plata piirkonnas.
Koloniseerimine lähtus ka Boliiviast (Ülem-Peruu) ja Tšiilist. Rajati Mendoza (1560, Tucumán (1565), Córdoba, Santa Fé (1775) ja Salta (1585).
Juan de Garay rajas alalise Hispaania koloonia Buenos Airese ümbrusse 1580. aastal, kuigi algsed asukad olid tulnud maitsi Peruust. Sellega rajati Buenos Aires uuesti.
1613. aastal asutati Córdoba ülikool.
Kui Hispaania oli umbes 1540. aastal oma mõjuvõimu Ameerikas kindlustanud, haldas ta endale kuuluvat Ladina-Ameerikat kahe asekuningriigi kaudu. Need olid Uus-Hispaania asekuningriik, mis hõlmas USA alasid, Kesk-Ameerika ja Lääne-India, ning Peruu asekuningriik, mis hõlmas Lõuna-Ameerika, välja arvatud Portugali mõjusfäär.
Peruu asekuningriigist eraldusid 1717. aastal Uus-Grenada asekuningriik Lõuna-Ameerika põhjaosas ja 1776. aastal Río de la Plata asekuningriik Lõuna-Ameerika lõunaosas. Río de la Plata asekuningriigi eraldumise tingis piirkonna kasvav majanduslik osatähtsus ning vajadus sõjaliseks kaitseks Portugalile kuuluva Brasiilia vastu. Asekuningriik hõlmas peale Argentina veel praeguse Boliivia (Ülem-Peruu), Paraguay ja Uruguay (Banda Oriental) alad. Asekuningriigi pealinnaks sai majanduslikult ja sadamana aktiivne Buenos Aires, millest sai õitsev sadamalinn. Linn oli saanud õitsvaks salakaubanduse keskuseks ning 18. sajandi keskpaigaks oli selle rahvaarv ulatunud 20 000-ni. Esimene asekuningas oli Pedro de Cevallos.
1726. aastal asutati praegune Uruguay pealinn Montevideo, mis pidi Uruguayd (Banda Oriental) portugallaste eest kaitsma.
1778. aastal toimus Buenos Airese piirkonnas esimene rahvaloendus. 1801. aastal hakkas Buenos Aireses ilmuma esimene ajaleht El Telégrafo Mercantil.
Alates 17. sajandist sai juhtivaks majandusharuks karjakasvatus. Arenesid välja hiiglaslikud mõisad (estanciad). Tihedamalt asustatud, viinamarjakasvatuse, tekstiilitootmise ja muulakasvatusega tegelevates sisemaaprovintsides indiaanlased pärisorjastati (encomienda). Alates 18. sajandi algusest hakati sisse tooma suuremal hulgal neegerorje.
1778. aastal kehtestati vabakaubandus Hispaaniaga.
Vabadusvõitlus
Majanduse pideva tõusuga (nahkade ja soolaliha ekspordi kasv) kasvas kreoolidest suurmaaomanike ja kaupmeeste vastupanu koloniaalrežiimile. Suur Prantsuse revolutsioon ja Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõda tõid liberaalsed ideed ka Ladina-Ameerikasse. Tekkis kolonialismivastane opositsioon (prantslaste vandenõu Buenos Aireses 1795).
Pärast Hispaania-Prantsuse sõjalaevastiku purustamist Trafalgari lahingus 1805 püüdsid britid 1806. aastal hõivata La Plata lahte, ent kreoolidest, mulattidest ja neegritest moodustatud maakaitsevägi Santiago de Liniersi ja Juan Martín de Pueyrredóni juhtimisel kaitsesid 1807. aastaks edukalt Buenos Airest, mida rünnati juunis 1806. Võit Briti ekspeditsioonikorpuse üle tõstis kreoolide eneseteadvust ja nende püüdu nõrgendada Hispaania ülemvõimu.
Pärast Napoleon I kallaletungi Hispaaniale 1808. aastal tekkis avalik iseseisvusliikumine. 25. mail 1810 kukutasid Buenos Airese elanikud asevalitseja (mairevolutsioon) ning võim läks üle huntale. Hispaanlaste vasturünnak nurjus Suipacha lahingus 7. novembril 1810. Sissetungivate rojalistide üle saavutati hiilgavaid võite, eriti 1812. ja 1813. aastal. Aastal 1813 jaotati asekuningriigi alt vabanenud piirkonnad 14 provintsiks. Pärast aastatepikkust võitlust saavutati lõplik võit Hispaania vägede üle Manuel Belgrano ja "Lõuna vabastaja" José de San Martíni juhtimisel. Argentiinlased austavad oma riikliku sõltumatuse kangelasena kindral José de San Martíni, kes tegi sõjakäike Argentinas, Tšiilis ja Peruus. Tema ja Simón de Bolívari võidud 1814–1817 muutsid olukorda. Belgrano ja San Martín esindasid mõõdukaid liberaale, kuid vabadusvõitluse revolutsioonilis-demokraatliku tiiba juhtis Mariano Moreno.
Asutav Kogu otsustas 1813. aastal kaotada encomienda, mita ning peamaksu ning otsustas, et neegerorjade lapsed sünnivad vabadena.
9. juulil 1816 kuulutati Tucamáni kongressil ametlikult välja Lõuna-Ameerika Ühendprovintside (hiljem La Plata Ühendprovintsid) sõltumatus Hispaaniast. Selle deklaratsiooni mõju jäi kohalikuks. Paljud asekuningriigi piirkonnad otsisid oma teid. 1811. aastal eraldus Paraguay.
1817. aastal ületas San Martíni armee Andid (Paso de los Andes) ning aitas otsustavalt kaasa Tšiili ja Peruu vabanemisele.
Iseseisvuse algusajad
Järgnesid tormilised sisepoliitiliste konfliktide (föderalistide ja unitaarriigi pooldajate vahel, konservatiivide ja liberaalide vahel) aastad, mille käigus eraldusid 1825 Boliivia ja 1828 Uruguay.
Buenos Airese elanikud (porteñod, unitaarlased) soovisid põhiliselt kodanluse huvides unitaarriiki. Sisemaalased (caudillod, föderalistid) eelistasid põhiliselt suurmaaomanike huvides föderatsiooni, mille puhul provintsidel oleks laialdane autonoomia. 1819. aastaks kujunes sellest konfliktist kodusõda. 1820 sõlmiti rahu, kuid stabiilne valitsus jäi tekkimata. Järgnes anarhia, mida raskendas sõda Brasiiliaga 1825–1828 Uruguay (Banda Oriental) pärast.
1819 võeti vastu Argentina liitriigi põhiseadus.
1829 sai Buenos Airese provintsi kuberneriks rikas caudillo Juan Manuel de Rosas. Rahva toetusel laiendas ta oma võimu Ühendprovintsidele, mida hakati nimetama Argentina Konföderatsiooniks (1826. aastast Argentina Vabariik). Endiselt föderalismi jutlustades jäi ta diktaatoriks 1852. aastani. Sel ajal sunniti liberaalsed poliitikud (Domingo Sarmiento, Esteban Echeverría) eksiili minema. 1833 hõivas Suurbritannia Argentina sisekriisi ära kasutades Falklandi saared. Rosase ajal anti taas luba tegutseda jesuiitide ordule. Kuigi Rosas oli föderalist, tegi ta oma võimu kindlustamiseks lõpu provintside separatismile. Samal ajal kasvas provintside ühtsus võitluses diktatuuri vastu. 1837 toimus konflikt Peruu ja Boliiviaga ning Suurbritannia ja Prantsusmaaga (Buenos Airese blokaad 1845–1850.
1837 asutati opositsiooniline organisatsioon Noor-Argentina (Asociación de Mayo).
Rosase diktatuurile tegi lõpu riigipööre, mida juhtis endine Entre Ríose provintsi kuberner kindral Justo Urquiza, keda toetasid Uruguay ja Brasiilia. Võit Rosase üle saavutati 3. veebruaril 1852 Monte Caserose lahingus. 1853 võtsid provintsid vastu vabariikliku põhiseaduse, mida Buenos Aires ei tunnistanud. Urquiza sai Argentina Vabariigi esimeseks presidendiks.
Buenos Aires kuulutas 1854 end iseseisvaks. 17. septembril 1861 saavutasid mässajad Pavóni lahingus kindral Bartolomé Mitre juhtimisel võidu riigi vägede üle ning Argentina president astus 5. novembril tagasi. Mais 1862 valis Rahvuskogu presidendiks Mitre. Nii saavutas Buenos Airese linn riigi üle ajutise kontrolli. 1880 lahutati linn Buenos Airese provintsist ning sellest sai föderaaldistrikt ja pealinn.
Areng
Järgmised presidendid olid Domingo Sarmiento (1868–1874) ja Nicolás Avellaneda (1874–1880). Mende reformid soodustasid majanduse ja kultuuri arengut.
Sellesse aega jääb verine Kolmikliidu sõda (1865–1870), milles võidukad Argentina, Brasiilia ja Uruguay sõdisid Paraguayga.
1872 asutati Esimese Internatsionaali Argentina sektsioon. 1878 asutati trükitööliste liit, mis oli esimene ametiühing. 1890 tähistati Buenos Aireses esimest korda esimest maid.
Riigi ühendamisega uuenes majandus. Peale selle hakkas valitsus Kõrbesõjas (1879–1880), mida juhtis kindral Julio Argentino Roca, vallutama indiaanlastelt maid lõuna pool Rio Negrot. Sellega pagendati või hävitati Patagoonia indiaanlased. Kindral Roca valiti 1880 presidendiks.
Nii võitis Argentina põlluharimiseks ja karjakasvatuseks palju uusi maid. Samal ajal soodustati immigratsiooni. Miljonid immigrandid kogu Euroopast, peamiselt itaallased, võimaldasid Argentina loodusvarade, eriti Lääne-Argentina pampasid paremini kasutada. 1857–1939 rändas sisse 6,6 miljonit inimest. Otsustavaks sai ka raudteede areng 19. sajandi lõpus. 19. sajandi lõpus võeti kasutusele moodne põllumajandustehnika ja Argentina integreerus maailmamajandussse, saades üheks maailma tähtsamatest liha ja teravilja eksportijatest. Aastad 1880–1929 tõid Argentinale majandusliku tõusu. Majandusrevolutsioonile aitasid kaasa välisinvesteeringud ja immigratsioon Euroopast. Investeeringud tulid põhiliselt Suurbritanniast ning olid suunatud raudteedesse ja sadamatesse. Majandus oli tugevalt orienteeritud toorainete ekspordile ja tööstustoodete impordile. See periood lõppes ülemaailmse majanduskriisiga 1929.
20. sajandi alguseks oli Argentinast saanud üks Lõuna-Ameerika tähtsamaid riike. Ta hakkas omandama domineerivat asendit ning aitas 1914 lahendada tõsist lahkheli Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko vahel.
Roca valitsus ja järgnevad valitsused olid oligarhilise suunitlusega. Nad olid suurmaaomanike tugeva mõju all. Hoolimata kapitalismi väljakujunemisest, säilis suurmaaomanike hegemoonia, suurmaavaldused laienesid ja tekkis Briti majanduslik ülemvõim.
Alates 1900. aastast said populaarseks natsionalistlikud ideed orientatsiooniga pigem Euroopale kui USA-le.
1891 tekkis immigrantide arvel täienenud kodanlusele tuginev liberaalne partei Radikaalne Kodanikuliit (Unión Cívica Radical; UCR). Saksa emigrantide olulisel osalusel asutati 1896 Argentina Sotsialistlik Partei. Ametiühinguliikumises oli juhtiv koht algul anarhistidel. 1901 asutati anarhistlik ametiühingute liit FORA. 1903 tekkis sotsialistliku suunitlusega UGT (Üldine Töölisliikumine). Venemaa 1905. aasta revolutsiooni mõjul hoogustus töölisliikumine. Aastatel 1905, 1907 ja 1909 ("mainädal") olid üldstreigid.
President Luis Sáenz Peña (1910–1913) ajal said mehed 1912 üldise valimisõiguse. See lõi tingimused liberaalide võimule tulekuks.
Argentina poliitikas domineerisid 1916. aastani konservatiivid. Seejärel tulid võimule nende traditsioonilised rivaalid Radikaalsest Kodanikuliidust (liberaalid) Hipólito Yrigoyeni juhtimisel. Radikaalid panid rõhku õiglastele valimistele ja demokraatlikele institutsioonidele ning avasid oma uksed laienevale keskklassile ning eliidile, millel varem juurdepääs võimule oli puudunud.
Esimese maailmasõja ajal jäi Argentina neutraalseks ning sai suuri kasumeid liha- ja nisutarnetelt liitlasriikidele.
Pärast sõda elavnes sõjajärgse kriisi ja Oktoobrirevolutsiooni mõjul töölisliikumine. Sotsialistidest eraldus 1918 marksistlik Rahvusvaheline Sotsialistlik Partei (Partido Internacional Socialista; 1920. aastast Argentina Kommunistlik Partei). Tööliste massilised streigid suruti vägivallaga maha (Buenos Airese verine nädal jaanuaris 1919). 1929 toimus Buenos Aireses Ladina-Ameerika kommunistlike parteide konverents. 1918. aastal Córdobast alguse saanud üliõpilaste reformiliikumine levis kogu Ladina-Ameerikas. Hipólito Yrigoyen ja järgmine president Marcelo de Alvear (1922–1928) kehtestasid piiratud tööseadusandluse, piirasid meelevaldset rendisüsteemi ning viisid läbi ülikoolireformi.
Pärast sõda kasvasid järsult USA investeeringud (1913 40 miljonit USA dollarit, 1929 332 miljonit dollarit).
1928 sai uuesti presidendiks Hipólito Yrigoyen.
Kriis
Rahvusvahelise kaubanduse kokkuvarisemine 1929 kutsus esile nn. impordiasendusindustrialiseerimise. Ülemaailmse majanduskriisi mõju raskendasid majanduse ühekülgne orienteeritus liha ja nisu tootmisele ning majanduslik sõltuvus Suurbritanniast ja USA-st. Ehitati üles tööstus ja majanduslik sõltumatus kasvas. Samal ajal kestis konflikt parempoolsete, fašistlike ja vasakpoolsete, radikaalsete parteide vahel. Kasvasid töötus ja elukallidus. Vaesunud inimesed hakkasid maalt linna valguma.
1929 natsionaliseeriti naftamaardlad.
1930 sundisid sõjaväelased kindral José Uriburu juhtimisel eaka radikaalist presidendi Hipólito Yrigoyeni võimult lahkuma. Sellest sai alguse pikk sõjaväeliste riigipöörete seeria.
1932 sai presidendiks Agustín Justo. Tema ajal tugevnes Saksamaa mõju Argentinas.
1938. aasta presidendivalimiste lävel muutusid fašistlikud organisatsioonid üha aktiivsemaks. 1936. aasta mais ühinesid parempoolsed parteid vasakpoolse Rahvaliidu eeskujul parempoolseks Rahvusliiduks. See organisatsioon nõudis avalikult diktatuuri ning toetas edukalt rahandusministrit ja tulevast presidenti Roberto Ortizi. Ent oma toetajate ootuste kiuste astus 1938 presidendiks valitud Ortiz jõulisi samme demokraatia tugevdamiseks.
1930. aastate valitsused püüdsid majanduslikke ja poliitilisi muutusi ohjeldada, kasutades ka pettust ja jõudu. See viis lõpuks Juan Domingo Peróni võimuletulekuni. Poliitilist võimu taotlesid uued sotsiaalsed ja poliitilised jõud, sealhulgas moodne sõjavägi ning kasvavast linnatöölisklassist võrsunud ametiühinguliikumised.
Argentina poliitika Teise maailmasõja ajal provotseeris otseselt sõjaväe naasmise võimule. Argentina oli küll ametlikult neutraalne, kuid varustas mõlemaid sõdivaid pooli toiduainetega. Algul toetas Argentina rohkem teljeriike, sõja lõpu poole liitlasriike.
Ameerika välisministrite konverentsil Rio de Janeiros 1942 kuulus Argentina vähemuse hulka, keeldudes katkestamast diplomaatilisi suhteid teljeriikidega.
Peróni tõus ja valitsemine
President Ramón Castillo (1942–1943) kõrvaldati sõjaväelise riigipöördega võimult. Riigipööret juhtis kindral Arturo Rawson. Kolonel Juan Perón kuulus riigipöörde juhtide hulka. Varsti sai temast tööministrina valitsuse juhttegelane.
Kartes vältimatut sõda Saksamaaga, asus Perón 24. veebruaril 1944 sõjaväehunta etteotsa, et kukutada president Pedro Ramírez. Valitsus, mis ametlikult toetas Liitlasriike, jätkas demokraatia jalge alla tallamist ja pakkus Saksa agentidele varjupaika. 26. jaanuaril katkestas Argentina suhted Saksamaaga. 27. märtsil 1945, kui liitlasriikide võit Euroopas oli ilmne, kuulutas Argentina Saksamaale ja Jaapanile sõja. Aprillis 1945 kirjutas valitsus alla Chapultepeci aktile, mis nägi ette Ameerika riikide vastastikuse abi agressiooni korral. Juunis 1945 kirjutas Argentina alla ÜRO põhikirjale.
Massilised protestid 1945 viisid vabade valimisteni 24. veebruaril 1946. Juan Perón tegi kampaaniat kõige õigusematuma kihi descamisadode 'särgitute' seas. Ta lubas maa jagamist, kõrgemat palka ja sotsiaalkindlustuse kehtestamist. Juan Perón võitis valimised 56% häältega ja domineeris koos oma abikaasa María Eva Peróniga, keda hüüti Evitaks (oli töö- ja sotsiaalminister), poliitilises elus kuni 1955. aastani (Evita suri 1952).
Peróni doktriin peronism ehk justitsialism (justicialismo) ühendas repressioonid, populismi, katoliikluse, reformismi, neutralismi ja natsionalismi. Peronistlik poliitika nägi muuhulgas ette tähtsate majandusharude natsionaliseerimise. Esimestel aastatel oli Perón väga populaarme. Ta ajas agressiivselt poliitikat, mille eesmärgiks oli anda töölisklassile majanduslik ja poliitiline hääleõigus, ning suurendas oluliselt ametiühingutesse kuuluvate tööliste arvu. 1947 kuulutas Perón välja esimese viie aasta plaani, mis põhines natsionaliseeritud tööstusettevõtete kasvul. Ta aitas rajada võimsat ametiühingut Üldine Töökonföderatsioon (CGT). Eva Perón aitas oma mehel võita populaarsust tööliste ja naiste seas. Naised said valimisõiguse 1947.
Ta surus märtsis 1949 läbi põhiseaduse muudatuse, mis võimaldas talle teise ametiaja presidendina. Valimiskampaania ajal rakendati Peróni-vastaste parteide suhtes suuri kitsendusi. Perón võitis valimised 1951. aasta novembris suure häälteenamusega ja Saadikutekojas said peronistid 135 kohta 149-st.
Opositsioonilised parteid ja ajakirjandus muutusid üha kriitilisemaks, sest valitsus orienteerus üha enam totalitaarsele ja repressiivsele võimule, sedamööda kuidas majanduslik olukord halvenes. Paljud Peróni poliitilised vastased vangistati ning opositsiooniline ajakirjandus keelustati.
1953 sõlmis Argentina majandus- ja kaubanduslepinguid paljude riikidega, sealhulgas Suurbritannia, Nõukogude Liidu ja Tšiiliga. Tänu sellele muutus väliskaubanduse bilanss esimest korda pärast 1950. aastat positiivseks. Poliitiline surve Perónile muutus see-eest üha tugevamaks. Ameerika Ühendriigid ei tunnustanud tema režiimi. Argentina sõjavägi ja kirik (kummmalegi ei meeldinud muuhulgas 1954. aasta abielulahutuse seadus) pöördusid tema vastu.
Peróni-järgne aeg
Sõjaväelased Eduardo Lonardi juhtimisel kõrvaldasid 1955 Peróni võimult. See riigipööre tõi kaasa unbes 4000 inimese hukkumise. Perón läks eksiili algul Paraguaysse ja lõpuks Hispaaniasse. Ka eksiilis jäi Perón masside poolt armastatuks ja säilitas oma mõjuvõimu.
Varsti järgnes Lonardile Pedro Aramburu, kes taastas 1853. aasta põhiseaduse. 1956. aasta valimistel võitis häälteenamusega Ricardo Balbin (Radikaalne Partei). 25% valimissedeleid olid keelatud peronistliku partei üleskutset järgides tühjaks jäetud. Uus parlament kinnitas taasjõustatud 1853. aasta põhiseaduse. Veebruaris 1958 peetud valimised tõid peronistide ja kommunistide toetusel võimule Arturo Frondizi Vasakradikaalsest Parteist.
Frondizi valitsemise lõpetas 1962 sõjavägi, heites talle ette peronistlikke sümpaatiaid. Uueks presidendiks määrati Senati eesistuja Jose Maria Guido. Järgmistel valimistel juulis 1963, millest peronistid ja kommmunistid ei tohtinud osa võtta, võitis Arturo Illia Radikaalsest Rahvaparteist. Peronistide edu regionaalsetel valimistel ja 1965. aasta järelvalimistel ning töölisrajutused viisid uue sõjaväelise riigipöördeni juunis 1966.
Viimane sõjaväelaste poolt nimetatud president Alejandro Lanusse valmistas alates ametisse astumisest 1971 ette demokraatia taastamist. Aastatel 1972 ja 1973 oli palju proteste ja vägivalda.
1950. ja 1960. aastate valitsused püüdsid vähese eduga kiirendada aeglustunud majanduskasvu ning vastata sotsiaalsetele nõudmistele. Kui sõjaväelistel valitsustel 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses ei õnnestunud majandust elavdada ega jagu saada eskaleeruvast terrorismist (Montoneros), oli tee Peróni tagasitulekuks lahti.
11. märtsil 1973 toimusid Argentinas üldvalimised esimest korda 10 aasta jooksul. Perónil kandideerida ei lastud, kuid presidendiks valiti tema asendaja peronist Héctor Cámpora. Peróni pooldajatel oli ka suur enamus Kongressi mõlemas kojas. Pärast eskaleeruvat terrorit vasakult ja paremalt astus Cámpora juulis 1973 tagasi, sillutades teed uuteks valimisteks. Perón võitis ning sai oktoobris 1973 uuesti presidendiks. Asepresidendiks sai tema kolmas abikaasa Maria Estela Isabel Martínez de Perón. Sel ajal panid vasak- ja paremäärmuslased nii sageli toime terroriakte, et see ohustas avalikku korda. Valitsus andis välja rea erakorralisi dekreete, seades muuhulgas sisse spetsiaalse täidesaatva võimu vägivallaga võitlemiseks. See võimaldas valitsusel inimesi määramata aja ilma süüdistuseta kinni pidada.
1. juulil 1974 Perón suri. Järgmiseks presidendiks sai tema lesk Isabel Perón. Tema valitsemisaega iseloomustasid majandusprobleemid, peronistide partei sisene võimuvõitlus ja kasvav terrorism. 24. märtsil 1976 kõrvaldati ta sõjaväelise riigipöördega ametist. Võimul oli hunta, mida üksteise järel juhtisid Jorge Rafael Videla, Roberto Eduardo Viola (märtsist 1981), Leopoldo Fortunato Galtieri (detsembrist 1981) ja Reynaldo Bignone. Sõjavägi rakendas karme abinõusid terroristide (eriti Montonerose) ning paljude suhtes, keda kahtlustati terroristidele kaasatundmises. Kord taastati, kuid selle nimel peetud "räpane sõda" nõudis palju inimelusid ja tõi kaasa elementaarsete inimõiguste rikkumise. Tagasihoidlikel hinnangutel "kadus" 1976–1983 üle 10 000 inimese. Argentina inimõiguste komisjoni andmetel on tõestatud üle 2300 inimese mõrvamine ja 10 000 arreteerimine. Jäljetult kadunute (desaparecidos) arvuks nimetatakse 20 000 kuni 30 000.
Roberto Viola ja Leopoldo Galtieri ei suutnud Argentinat raskest majanduskriisist välja viia. Katse Argentinat mobiliseeerida Falklandi saarte vallutamisega Suurbritannialt aprillis 1982 (Falklandi sõda) ebaõnnestus. Seepeale sai hunta juhika Galtieri asemel Reynaldo Bignone. Tugeva avaliku surve all tühistas hunta parteide keelustamise ning taastas järkjärgult põhilised poliitilised vabadused.
30. oktoobril 1983 toimusid presidendi-, asepresidendi- ja teiste üleriiklike, provintsi- ja kohalike ametiisikute valimised. Rahvusvaheliste vaatlejate hinnangul olid valimised õiglased ja ausad. Suurtes võlgades ja majanduslikult kurnatud Argentina rahvas valis presidendiks Radikaalse Kodanikuliidu (Radikaalse Partei) kandidaadi Raúl Alfonsíni, kes sai 52% häältest. Tema 6-aastane ametiaeg algas 10. detsembril 1983.
Aastatel 1985 ja 1987 näitas kõrge osalus vahevalimistel rahva jätkuvat toetust tugevale ja jõulisele demokraatlikule süsteemile. Radikaalse Kodanikuliidu valitsus astus samme kõige pakilisemate probleemide lahendamiseks (sõjaväerežiimi ajal kaotsiläinute saatuse väljaselgitamine, tsiviilkontrolli sisseseadmine relvajõudude üle, demokraatlike institutsioonide kindlustamine). Ent pidev hõõrumine sõjaväega ning suutmatus lahendada majandusprobleeme ja säilitada rahva usaldust muutis Alfonsíni valitsemise ebatõhusaks. Alfonsín astus tagasi kuus kuud enne oma ametiaja lõppu. Mais 1989 võitsid valimised peronistid eesotsas Carlos Menemiga.
Menem uuendas Argentina sisepoliitikat oluliselt. Ulatuslike struktuurireformidega vähendati riigi osa majanduses. Kui Kongress ei jõudnud Menemi reformiettepanekute asjus konsensusele, andis president välja presidendidekreete. Opositsioonilise Radikaalse Parteiga sõlmiti Olivose lepe, mille põhjal konstitutsioonireformiga 1994 kärbiti presidendi võimu, lühendati tema ametiaega 6 aastalt 4-le ning lubati teist ametiaega. See andis Menemile võimaluse uuesti kandideerida ning ta võitis 14. mail 1995 valimised 50 protsendiga häältest.
Riigiettevõtete erastamine ja riigivõlgade ümberstruktureerimine tõid kaasa vaid lühikese hingetõmbeaja.
1995. aasta valimistel kerkis esile vasakmõõdukas liit FREPASO. See alternatiiv kahele traditsioonilisele parteile Argentinas on eriti tugev Buenos Aireses, kuid tal ei ole veel üleriigilist infrastruktuuti nagu peronistidel ja radikaalidel. 1999. aasta presidendivalimistel pooldasid kõik kolm suuremat parteid vabaturumajandust.
Oktoobris 1999 võitis radikaalide ja FREPASO liidu presidendikandidaat Fernando de la Rúa peronistide kandidaati Eduardo Duhaldet. De la Rúa astus ametisse detsembris 1999. Ta jätkas eelmise valitsuse vabaturumajanduspoliitikat ning järgis IMF-i programmi föderaaleelarve defitsiidi kontrolli alla saamiseks (riiklike kulutuste vähendamine, tulude suurendamine ja provintside eelarvetulude reform). De la Rúa reformis ka tööseadusandluse ja edendas ettevõtlust, et majandust stimuleerida ja töötust vähendada. Hoolimata sellest jäi Argentina majanduskasv 2000. aastal nulli lähedale ning 14. novembril 2002 jättis Argentina Maailmapangale maksmata 805 miljoni USA dollari suuruse makse.
2001. aasta lõpust on Argentina sügavas deflatsioonilises majanduskriisis vahelduvate presidentidega. Rahulolematus olukorraga on esile kutsunud vähekindlustatud kihtide (töötute) ja keskklassi sagedasi demonstratsioone. Need algasid detsembris 2001 pärast karmide säästumeetmete väljakuulutamist. Vaesemad elanikkonnakihid jäid nälga. Kriis tõi kaasa väliskapitali väljavoolu, mida valitsus pidurdas pangaarvete külmutamise ja hoiuste väljavõtmise piirangutega. See omakorda kutsus esile keskklassi protestidemonstratsioonid. Osale töötajatest ei maksnud enam töötasu, mistõttu tekkisid toimetulekuraskused. Rahutustes sai surma 31 inimest. Rahandusminister tagandati, president De la Rúa astus lõpuks tagasi ning loovutas presidendiameti Eduardo Duhaldele.
6. jaanuaril 2002 devalveeris uus valitsus peesot USA dollari suhtes 28% võrra.
25. mail 2003 astus ametisse president Néstor Kirchner. Tema esimeste reformide seas oli diktatuuriaegsete kurjategijate immuniteedi kaotamine. Majandusraskused jätkusid: 20 miljonit inimest elas allpool vaesusepiiri, riik ägas tohutu välisvõla koorma all.
Tekkis elanikkonna iseorganiseerumine piquetero'de nime all. Nad hankisid riigist sõltumatult ise toitu ning korraldasid haridust, keeldudes riigi abist.
Kirchneri valitsus astus samme välisvõlast vabanemiseks. Saavutati kokkulepe, millega võlga vähendati 70% võrra ning koostati 42 aasta pikkune maksegraafik.
28. oktoobril 2007 toimunud presidendivalimised võitis Néstor Kirchneri abikaasa Cristina Fernández de Kirchner, kes astus ametisse 10. detsembril.