Kaitseseisukord

Allikas: Metapedia

Kaitseseisukord (varem ka sõjaseadus) on riigipea või valitsuse poolt riiki ähvardava ohu puhul väljakuulutatav erakorraline seisund, mille jooksul võidakse valitsemise efektiivsuse huvides kitsendada kodanike põhiseaduslikke õigusi.

Kaitseseisukord kuulutatakse välja sõja ajal või sisemiste rahutuste või nende ohu korral.

Kaitseseisukord Eestis enne Eesti Vabariigi tekkimist

Pidades silmas raudteeühenduste katkestamist ja segamist posti-telegraafi ühenduste loomisel, pandi korra jaluleseadmise otstarbel 9/22. detsembril 1905 Tallinnas ja Harjumaal, hiljem kogu Eestimaal sõjaseadus maksma. Keelati koosolekud ja rongkäigud (turu pidamine oli lubatud), relvade ja lõhkeaine kandmine ja hoidmine[1]. Liivimaal oli sõjaseadus kehtestatud juba novembris 1905, kuigi Liivimaa rüütelkond selle vastu protesteeris.

26. augustil/8. septembril 1908 sõjaseadus kaotati, kehtima jäi kõvendatud kaitseseisukord; välikohtud kaotati[2].

4/17. septembril 1911 kaotati kõvendatud kaitseseisukord Baltimaades, peale Riia ja Tartu. Kubernerile jäid erivolitused korra alalhoidmiseks, nii et tegelikult ei muutunud midagi[3].

18/31. juulil 1914 kehtestati seoses Esimese maailmasõja algusega taas sõjaseadus ja ka alkoholimüügi keeld, eraautod võisid liikuda ainult päevaajal, sõdurite perekondi keelati korterist välja tõsta, raudteel kehtestati sõiduload. Keelati kividega aknaid ja autosid pilduda ja tänaval naisterahvaid tülitada[4]. Sõjaseadust ei kaotanud ka revolutsioon, 27. jaanuaril 1918 kehtestasid enamlased piiramisseisukorra[5].

Saksa okupatsioonivõim ei kaotanud ega kinnitanud vene sõjaseadust, sisuliselt kehtis see edasi[6].

Kaitseseisukord Eesti Vabariigis

Eestis kuulutati sõjaseadus Virumaal ja Narvas välja Konstantin Pätsi kolmanda ajutise valitsuse poolt Eesti Vabadussõja alguse päeval, 28. novembril 1918[7] ja kogu riigis päev hiljem, 29. novembril 1918[8].

Pärast Vabadussõda kokku tulnud I Riigikogu iseseisvate sotsialistide ja kommunistide rühmad tegid 18. jaanuaril 1921 Riigikogule ettepaneku sõjaseaduse kehtivus lõpetada. Riigivolikogu liige Jüri Uluots nimetas sellist nõudmist Riigikogu volituste ületamisena ebaseaduslikuks, kuna Riigikogu oleks võinud ainult Vabariigi Valitsusele kaitseseisukorra kaotamiseks soovi avaldada.

Konstantin Pätsi esimene valitsus kaotas järk-järgult sõjaseaduse kehtivuse eri maakondades. Siiski jäi see kuni 1940. aastani katkematult jõusse järgmistel maa-aladel:

Sõjaseaduse edasikehtimise põhjuseks oli 1920. aastate algul aktiivselt tegutsenud Eestimaa Kommunistlik Partei.

Uuesti kuulutati sõjaseadus kogu riigis välja seoses 1. detsembri 1924 mässukatsega; selle kinnitas samal päeval Riigikogu.[9] Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks, kuid seda nimetamist Riigikogu ei kinnitanud.

Johan Laidoneri nimetamist kaitsevägede ülemjuhatajaks rahuajal on peetud ebaseaduslikuks. Siiski on see otsus sisuliselt kooskõlas siis kehtinud Vene seadustega, mille järgi võis rahu ajal määrata kindralkubernere ülemjuhataja õigustega. Vabariigi Valitsuse otsusega 7. jaanuarist 1925 pandi kindralkuberneri kohuste täitmine Siseministri peale.

18. juunil 1926 kitsendati sõjaseisukorra kehtivus enne 1. detsembrit 1924 kehtinud piiridesse. Seni oli sõjaseisukord määratud tähtaega nimetamata. Kui Riigikohus tähelepanu sellele juhtis, muutis Vabariigi Valitsus 17. novembril 1926[10] sõjaseisukorra tähtajaliseks ja seda pikendati regulaarselt igal aastal, kuigi sotsialistid selle vastu hääletasid. 21. oktoobril 1930 väitis Aleksander Jõeäär, et kaitseseisukorra kehtestamise otsus tuleb seaduse järgi Riigikogule esitada viivitamatult, aga valitsus on selle Riigikogule esitanud alles pooleteise kuu pärast; üleüldse ei olevat sõjaseadus vajalik, sest sõda pole karta ja sisemised õõnestajad pole hädaohtlikud[11].

Aja jooksul muutus Eesti poliitilise eliidi ja avalikkuse silmis enesestmõistetavaks, et suurel osal riigi maa-alast (sealhulgas pealinnas) kehtib pidevalt kaitseseisukord, mis oma iseloomult peaks olema erandlik. Sellega võeti ühtlasi omaks, et põhiseaduses ettenähtud vahendid on riigi vaenlaste vastu võitlemisel ebaefektiivsed. Kaitseseisukorraga harjuti ära ja ühtlasi peeti loomulikuks, et selles olukorras teostab valitsus demokraatlikke põhimõtteid täies ulatuses, millist praktikat järgisid ka valitsus ja kohtud oma tegevuses. Kolonel Konstantin Trakmann märkis sel puhul 1931. aastal, et erakorralise ohu puhul tuleks rakendada mingeid veel erakorralisemaid abinõusid, mis ei ole seadusega ette nähtud.[12]

Otsus kaitseseisukorra väljakuulutamiseks ja pikendamiseks oli enam poliitilist kui juriidilist laadi, kuna seadus kui üldakt ei saa piisava täpsusega ette näha kõiki mõeldavaid olukordi.

10. juulil 1930 võttis Riigikogu vastu Kaitseseisukorra seaduse. Selle alusel otsustas Vabariigi Valitsus 14/15. augusil 1930 jätta senine kaitseseisukord kehtima uue seaduse alusel ja nimetada sisekaitse ülemaks kohtu- ja siseminister, vabastades teda kindralkuberneri õigustest ja kohustest (RT 1930, 65, 457).

25. märtsil 1931 kaotas Vabariigi Valitsus kaitseseisukorra kehtivuse kitsaroopaliste raudteede piirkonnas[13].

2. juunil 1933 kehtestas Jaan Tõnissoni valitsus kaitseseisukorra Eesti territoriaalvetes ja riigi piiriga poolitatud sisevetes.[14] 11. augustil 1933 kuulutas valitsus kogu riigis välja kaitseseisukorra.[15] Kuna augustis ei olnud Riigikogu koos, ei kinnitanud Riigikogu Vabariigi Valitsuse otsust, ka mitte tagantjärele[16]. 24. augustil 1933 esitasid Artur Sirk, Johannes Holland ja Arnold Jaks Riigikogu juhatusele rahvaalgatuse korras Kaitseseisukorra seaduse muutmise seaduse, mille järgi kaitseseisukorda oleks võidud välja kuulutada ainult sõja korral ja sõja hädaohu puhul[17]. Riigikogu korraline istungjärk algas 1933. aasta oktoobris. Pärast kaotust rahvahääletusel valitsus tühistas kaitseseisukorra kogu riigis 19. oktoobril 1933,[18] mille järel kaitseseisukord jäi kehtima enne 2. juunit 1933 kehtinud piirides.

12. märtsil 1934 kuulutas Riigivanem Konstantin Päts oma otsusega nr. 173 (RT 1934, 22, 156) kuueks kuuks välja kaitseseisukorra kogu riigis[19], mille V Riigikogu ka kinnitas (RT 1934, 23, 169). Hiljem kaitseseisukorda pikendati regulaarselt riigivanema otsustega.

1935. aastal põhjendas õigusteadlane Artur-Tõeleid Kliimann kaitseseisukorra kehtestamist järgmiselt: „Riigivanem on see, kes faktiliste andmete hinnangul ohu olemasolu ja suuruse määritleb. Järelikult juriidiliselt oht on siis olemas, kui Riigivanem isiklikul vääritlusel on leidnud selle olevat, olgugi et oht faktiliselt täiesti puudub.”[20]

1930. aastail peeti kaitseseisukorda avalikkuse ja kohtute poolt seaduslikuks valitsemisabinõuks[21]. Alles hiljem on just 12. märtsil 1934 kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda (aga mitte varem Eestis kehtinud kaitseseisukorda) poliitilise propaganda tulemusel pidama ebaseaduslikuks ja seda kasutama Eesti tolleaegse valitsuse demoniseerimiseks ja halvustamiseks. Nii nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 tänapäeval üldiselt riigipöördeks, mis peab näitama selle akti ebaseaduslikkust.

11. aprillil 1938 andis Riigihoidja dekreedina uue Kaitseseisukorra seaduse.[22] Selle alusel pikendati kaitseseisukorda edasi, viimati Vabariigi Presidendi otsusega 12. septembrist 1939 nr. 188.[23]

4. aprillil 1939 esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule riigi julgeoleku ja avaliku korra seaduse eelnõu, mille vastuvõtmine oleks andnud Vabariigi Valitsusele senisest avaramad varuvolitused riigi sisemise korra alalhoiuks, muutes kaitseseisukorra ainult erakorralisel ajal kehtestatavaks erakorraliseks vahendiks[24].

Viited

  1. ↑ Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 38
  2. ↑ Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 40
  3. ↑ Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 40
  4. ↑ Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 40
  5. ↑ Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 41
  6. ↑ Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 41
  7. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700200555&img=era0031_001_0000008_00084_t.jpg&tbn=1&pgn=5&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=7d2dcb7ecdee256c6fb7e5b2320014d5 Ajutise Valitsuse otsus 28. novembrist 1918 nr. II
  8. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700200555&img=era0031_001_0000008_00087_t.jpg&tbn=1&pgn=5&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=974e2840c0eb066ad8e3af54df80b547 Ajutise Valitsuse otsus 29. novembrist 1918 nr. II
  9. ↑ RT 1924, 145.
  10. ↑ RT 1926, 89, 066
  11. ↑ Pisteid ja purelusi riigikogust. Rahvaleht, 23. oktoober 1930, nr. 125, lk. 1.
  12. ↑ Konstantin Trakmann. Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest. Õigus, 1931, nr. 1, lk. 29-37, nr. 2, lk. 77-83.
  13. ↑ Vabariigi Valitsuse otsus 25. märtsist 1931 nr. V
  14. ↑ RT 1933, 2, 18.
  15. ↑ RT 1933, 69, 531.
  16. ↑ Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 26
  17. ↑ Uus seaduseelnõu rahvaalgatuse korras. Vaba Maa, 25. august 1933, nr. 198, lk. 1.
  18. ↑ RT 1933, 83, 610
  19. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242289&img=era0031_005_0000332_00176_t.jpg&tbn=1&pgn=9&prc=20&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=e013faf0d916591f97be0cd46a51e8b5
  20. ↑ Artur-Tõeleid Kliimann. Sisekaitse. Õigus, 1935, nr. 3, lk. 97–117. Lk. 99.
  21. ↑ http://et.wikisource.org/wiki/Riigikohus_%C3%BCtleb:_Kaitseseisukord_ja_1934_a._valimiste_edasil%C3%BCkkamine_on_koosk%C3%B5las_p%C3%B5hiseadusega
  22. ↑ RT 1938, 40, 365.
  23. ↑ RT 1939, 74, 586.
  24. ↑ Suuremad volitused riigivõimule. Rahvaleht, 5. aprill 1939, nr. 81, lk. 5.

Välislingid

Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Kaitseseisukord&oldid=13296"