Johan Laidoner

Allikas: Metapedia

Kindral Johan Laidoner

Johan Laidoner VR I/1[1] ja III/1 (Eluruun.png 12. veebruar 1884; Surmaruun.png 13. märts 1953) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik ning Eesti sõjaväe ülemjuhataja aastail 1918–1920, 1924–1925 ja 1934–1940.

Sisukord

Elulugu

Noorus ja teenistuskäigu algus

Johan Laidoner sündis Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus Jaak Laidoneri (Eluruun.png 1854; Surmaruun.png 1911) ja tema naise Mari Saarseni (Eluruun.png 1851; Surmaruun.png 1938) esimese lapsena. 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse.

1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu. Järgmisel aastal tegi ta uue katse ning tunnistati sõjaväekõlbulikuks.

Septembris 1902 astus ta Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 3. jaanuaril 1903 ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeijunkruks (vanemveebliks) ning ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905 oma kursuse parimana. Teda autasustati sel puhul Venemaa riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ta ülendati nooremleitnandiks.

Aastail 1905–1909 teenis Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. 1908. aastal ülendati ta leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.

17. oktoobril 1909 astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Peterburis. Ta lõpetas selle mais 1912 1. järguga ja teda autasutati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 7. jaanuaril 1913 ülendati ta staabikapteniks.

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja alguses määrati Laidoner III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus ta teenis kuni märtsini 1915. Siis määrati ta 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Novembris 1915 määrati Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks.

15. augustil 1916 ülendati Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks. 11. märtsil 1917 määrati ta Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, misjärel viidi sama aasta oktoobris üle 62. jalaväediviisi staabiülemaks.

Vabadussõda

2. detsembril 1917 kutsuti Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava 1. eesti jalaväediviisi ülemaks. Ta juhtis Eesti rahvusvägesid kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud Eestis võimu haaranud bolševike survel lahkuma.

4. aprillil 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus Laidoneri polkovniku auastmesse. Vabadussõja algul tuli Laidoner Soome kaudu Eestisse, kus ta nimetati 14. detsembril Operatiivstaabi ülemaks.

23. detsembrist 1918 oli Laidoner Sõjavägede ülemjuhataja. 20. jaanuaril 1919 ülendati ta pärast Narva tagasivallutamist kindralmajoriks.

Sõdade vahel

26. märtsil 1920 lahkus Laidoner omal soovil ülemjuhataja kohustest ning ta ülendati kindralleitnandiks[2][3].

1921—1929 oli Laidoner Riigikogu I, II ja III koosseisu liige. Ta kuulus Põllumeestekogude rühma.

1925. aastal vahendas Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.

1929. aastal lahkus Laidoner Põllumeestekogust ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: „Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav.“ Tagasitõmbumine ei kestnud siiski kaua - seoses üha teravneva kriisiga ilmutas Laidoner 1933. aastal soovi poliitikaareenile naasta ja samal sügisel esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava Riigivanema kandidaadiks.

12. märtsil 1934 nimetati Laidoner kolmandat korda Kaitsevägede ülemjuhatajaks ja Sisekaitseülemaks.

1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks.

24. veebruaril 1939 ülendati Laidoner kindraliks.

Nõukogude vangistus

Nõukogude okupatsiooni alguses küüditati Laidoner 19. juulil 1940 koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 viidi Laidonerid kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti nad Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani.

7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel 25-aastane vanglakaristus.[4]

Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Ta maeti Vladimiri linna kalmistule.

Viited

Välja otsitud andmebaasist "http://et.metapedia.org/wiki/Johan_Laidoner"
Personaalsed tööriistad