Eestimaa
Eestimaa oli ajalooline hertsogiriik praeguses Põhja-Eestis kuni 1918. aastani.
Eestimaa hertsogiriigi legendaarseks alguseks loetakse traditsiooni järgi 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku kuningriigi asemele kristliku hertsogiriigi[1][2]. Kaasaegsetes allikates on Eestimaa hertsogitiitli kasutamine Taani kuningate poolt teada alates 1271. aastast.
Eestimaa hertsogid ei resideerinud Eestis, vaid delegeerisid oma võimu kubernerile, kes valitses hertsogiriiki Toompealt. Kuberneri ametkonda ja võimupiirkonda nimetati Eestimaa kubermanguks.
Eestimaa rüütelkond ja Tallinna raad andsid maa esindajana truudusevande erinevatele välismaistele valitsejatele ja said neilt oma varasemate privileegide kinnituse. Valitsejateks olid pärast hertsogina valitsenud Taani kuningate võimu lõppu Liivimaa ordumeistrid, 1561. aastal Rootsi kuningad ja pärast Uusikaupunki rahu Venemaa keisrid. 1881. aastal Venemaa keisriks saanud Aleksander III Eestimaa privileege enam ei kinnitanud ja alustas venestust, mille eesmärk oli muuta Eestimaa Venemaa osaks. Kaotati Tallinna raad ja mindi üle vene keelele. Eestimaa rüütelkond siiski säilis.
Pärast Nikolai II troonist loobumist kuulutas Eestimaa rüütelkond 30. novembril/13. detsembril Eestimaa Venemaast sõltumatuks. 12. aprillil 1918 ühinesid Eestimaa Liivimaa ja Kuramaaga, tekkis Balti Hertsogiriik.
Viited
- ↑ Moritz Brandis, Chronik, oder, älteste Livländische Geschichte, nebst den ältesten Ritter- oder Lehn-Rechten. Riga, Leipzig 1842, S. 39
- ↑ Landrath Wrangell's Chronik von Ehstland nebst angehängten Ehstländischen Capitulations-Punkten und Nystädter Friedensschluß. In Druck gegeben von Dr. C. J. A. Paucker. Dorpat, Druck und Verlag von Heinrich Laakmann. 1845. S. 18.
