Wilhelm Bittrich

Allikas: Metapedia
Wilhelm Bittrich Relva-SS vrormis.

Wilhelm Bittrich (

  1. suuna Mall:Sündinud 26. veebruar 1894 Wernigerode; Surmaruun.png 19. aprill 1979 Wolfratshausen) oli Teise maailmasõja ajal SS-Obergruppenführer ja Relva-SS kindral.

Elukäik

Bittrich läks 1914. aastal vabatahtlikuna teenistusse. 15. septembril 1915 ülendati ta reservi nooremleitnandiks. 1916. aastal astus ta äsjaloodud lennuväkke ja sai esimese piloodina II. ja I. klassi Raudristi. Vahetult pärast Esimest maailmasõda liitus ta vabakorpusega „Hülsner“. 1922. aastal abiellus ta Käte Blumega ja järgneval aastal võeti ta 100 000 mehelisse Reichswehri. Alates 1925. aastast töötas ta lennuõpetajana salajase Saksa lennuväe ülesehitamise juures.

Kolmas Riik

1934. aastal astus ta SS-Untersturmführerina SS-i liikmeks. SS-i juhtkond töötas sel ajal juba kasarmutes olevate üksuste (SS-Verfügungstruppe) loomise plaani kallal ja vajas seega sõjaväelisi eksperte. Bittrich aitas kaasa SS-Standarte „Germania“ (I./SS-Germania) I pataljoni ülesseadmisele ja tegi juba enne Teise maailmasõja puhkemist muljetavaldava karjääritõusu. 1. oktoobril 1936 ülendati ta SS-Sturmbannführeriks ja 30. jaanuaril 1938 SS-Obersturmbannführeriks ning võttis samal aastal veel üle I./SS-„Deutschland“ juhtimise. 1. juunil 1939 järgnes ülendamine SS-Standartenführeriks.

Komandör Teises maailmasõjas

Poola sõjakäigust võttis Bittrich osa „Leibstandarte Adolf Hitler“ staabis, kus ta toetas üksuse juhtimisel rügemendikomandöri Sepp Dietrichi. 1. veebruaril 1940 viidi ta üle SS-Führungshauptamti, kus ta pidi looma ühtsed väljaõppeeeskirjad Relva-SS-iks ümbernimetatud SS-Verfügungstruppe jaoks.

1. septembril 1940 sai ta ülenduse SS-Oberführeriks ja juba 1. detsembril läks ta SS-Standarte „Deutschland“ komandörina rindele. Seda üksust juhtis ta idarindel kuni 1941. aasta oktoobrini, kui ta pidi Moskva lähistel haavata saanud Paul Hausseri asemel üle võtma SS-diviisi „Das Reich“ juhtimise. 19. oktoobril 1941 järgnes ülendamine SS-Brigadeführeriks ja Relva-SS kindralmajoriks. Iseseisva otsuse eest murda läbi Moskva kaitsest anti talle 14. detsembril 1941 Raudristi Rüütlirist.

1. mail 1942 sai ta ülesandeks SS-ratsabrigaadi 8. SS-Kavallerie-Division „Florian Geyer“ ülesseadmise, mille koosseisus ta siis 1943. aasta alguseni idarindel võitles. Veebruarist 1943 seadis ta üles diviisi 9. SS-Panzer-Division „Hohenstaufen“ ning 1. mail 1943 ülendati ta SS-Gruppenführeriks ja Relva-SS kindralleitnandiks. Tema diviis jäi esialgu Belgiasse ja Prantsusmaale, kus see oktoobris 1943 tankidiviisiks muudeti. Alates märtsist 1944 võitles üksus II. SS-tankikorpuse raames taas Tarnopoli piirkonnas idarindel.

Pärast lääneliitlaste maabumist 6. juunil 1944 viidi II. SS-tankikorpus koos 9. SS-Panzer-Division „Hohenstaufen“ ja 10. SS-Panzer-Division „Frundsberg“ Prantsusmaale, kus Bittrich nimetati 29. juunil 1944 korpuse komandandiks. Seal võitles üksus Caeni piirkonnas, hiljem 20./21. augustil murdis see raskete kaotustega Falaise piiramisrõngast välja ning vabastas 7. armee ja 5. tankiarmee. Oma juhtimissaavutuste eest sai Bittrich 28. augustil 1944 Rüütliristi juurde Tammelehed, pärast seda kui ta oli 1. augustil 1944 ülendatud SS-Obergruppenführeriks ja Relva-SS kindraliks.

Septembris 1944 läks II. SS-tankikorpus täiendamisele Madalmaadesse Arnheimi. 17. septembril algas seal liitlaste õhudessant, mis ei olnud arvestanud tankikorpuse kohalolekuga. Bittrichil õnnestus 1st Airborne diviis sisse piirata ja sellele suuri kaotusi tekitada. Ta lasi 24. septembril 1944 välja kuulutada ajutise relvarahu, et lasta haavatud britid piiramisrõngast välja viia.

16. detsembril 1944 võttis II. SS-tankikorpus 6. tankiarmee raames Sepp Dietrichi juhtimise alla osa Ardennide ofensiivist. Bittrichile allusid 9. SS-Panzerdivision „Hohenstaufen“ ja 2. SS-Panzerdivision „Das Reich“ kui ka „Führer-Begleit-Brigade“. Pärast algset edu said korpuse rünnakkiilud õhurünnakutes üha suuremaid kaotusi.

Ardennide pealetungi läbikukkumise ja lõunas algava nõukogude ofensiivi tõttu viidi Bittrichi korpus veebruaris 1945 Ungarisse, kuid sellel ei õnnestunud ära hoida Punaarmee läbimurdmist. Pärast seda anti II. SS-tankikorpusele Viini kaitsmine ülesandeks. Pärast seda, kui 2. aprillil 1945 algas Punaarmee pealetung Viinile, sai Bittrich OKW-lt käsu „linna kuni viimase hingetõmbeni kaitsta“. Bittrich ei täitnud seda käsku ja asus taanduma. 8. mail 1945 andis ta end ameeriklastele vangi.

Pärast sõda

1948. aastal anti Bittrich Prantsusmaale välja, kes süüdistas teda sõjakuritegudes. Protsess algas 16. juunil 1953, kui tema sõjavangi staatus kadus. Talle esitati süüdistus, mille kohaselt lasi ta Nîmes maha lasta 17 partisani. Tuli välja, et Bittrich sai toimunust alles tagantjärgi teada. Talle määrati viis aastat vanglat, kuna kohus leidis, et ta vastutab oma diviisi meeste käitumise eest. Karistus oli eeluurimise aegse vangistuse ajaga kantud. Vastutav rühmaülem sai seevastu 20 aastat sunnitööd. Pärast vabanemist asus Bittrich Starnberger See lähistele pensionipõlve pidama. Ta suri 19. aprillil 1979 Wolfratshausenis.

Autasud


Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Veit Scherzer: Die Ritterkreuzträger 1939-1945, Scherzers Militaer-Verlag, Ranis/Jena 2007, ISBN 978-3-938845-17-2, S.121
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Wilhelm_Bittrich&oldid=6667"