Uusparempoolsed

Uusparempoolsed või uued parempoolsed (prantsuse keeles Nouvelle Droite, saksa keeles Neue Rechte, inglise keeles New Right) on poliitiline suund, mis tekkis 1960ndatel aastatel „vastasmudelina“ uutele vasakpoolsetele. Selle nimi ja sius tugineb prantsuse Nouvelle Droitele, mille asutajaks ja juhtivaks teoreetikuks on prantsuse filosoof Alain de Benoist.

Ajalooline toetuspind: konservatiivne revolutsioon

Uusparempoolsete eelkäijate sekka võib lugeda ka Joseph de Maistrei, Walter Scotti, Friedrich Nietzsche, Oswald Spengleri, Giovanni Gentile.

Uusparempoolsete esindajad toetuvad enamasti niinimetatud „konservatiivsele revolutsioonile“, sellesse ebaühtsesse Weimari vabariigi aegsesse liikumisse arvatakse muuhulgas kuuluvat:

• Arthur Moeller van den Bruck
• Carl Schmitt
• Edgar Julius Jung
• Ernst Jünger
• Ernst von Salomon
• Oswald Spengler

Uusparempoolsetel ei ole ühtset keskust – nad on koondunud erinevatesse klubidesse ja väljaannete ümber. Kõige vanem uusparempoolsete ühingutest on 1968. aastal tekkinud Euroopa tsivilisatsiooni uurimis- ja õppegrupp (lühend GRECE), kelle asutajaks oli kirjanik ja ideoloog Alain de Benoist.

Nouvelle Droite tõusis esmakordselt esile 1979. aastal. Organisatsiooni GRECE liige Louis Pauwels kirjutas 29. märtsil 1979:

„Minu seisukohad on „uute parempoolsete“ omad, millel pole seost kodanliku, konservatiivse ja tagurliku parempoolusega.“

Vastavalt Tamir Bar-Oni argumentidele ja seisukohtadele ei saa Nouvelle Droite niisama lihtsalt paigaldada traditsioonilisel vasak- ja paremskaalal, see on süntees Weimari revolutsiooniliste parempoolse (nagu Carl Schmitt, Oswald Spengler ja Ernst Jünger) ja Uute vasakpoolsete ideoloogiast.

Suhe „vanaparempoolsetega“

Selliste eeskujudega hoidsid uusparempoolsed distantsi tagurlike ja teooriavaenulike „vanade parempoolstega“ ja nõudsid radikaalset „rahvuse uuendamist“. Lisaks nõudsid nad olulist vahet tegemist rahvalikul rahvuslusel ja rahvussotsialismil. Sellega distantseerusid ta esindajad selgelt „neonatsismist“.

Sellisele distantseerumisele vaidlevad vastu aga saksa ja prantsuse riigipoolsed politoloogid. Nende jaoks on uusparempoolsed lihtsalt „paremäärmusluse“ intellektuaalne suund, mis väidetavalt üritab leida pooldajaid konservatiivide seas.

Suunitlus

Uusparempoolsete mõttevara on üpris kriitiline valgustuse suhtes, poliitilises mõttes see tähendab vastuseisu individualismile,liberalismile, universalismile, parlamentarismile ja multikultuursusele. Siinujuures respekteeritakse teisi rahvaid, kuid samas peab riik olema etniliselt samasugune (homogeene). Seda ideed täiendab ettekujutlus hierarhiliselt ja elitaarselt juhitud – kui demokraatlikel sammastel seisvast – riigist. Niisamuti on määrava tähtsusega ka rahvuslus, see tähendab „rahvusliku identiteedi“ ja „rahvusliku enesehinnangu“ tugevdamist, seejuures alavääristamata teisi rahvaid. Samas revideeritakse pidevalt ajalugu ja ollakse vastu igasugustele võõrriikide poolt sisendatavatele süükompleksidele.

Ainult rahvuse ja rahva – st ühiskonna „juurte“ – orgaaniliste sidemete taastamise läbi on võimalik tuua pööre ja saab luua terve ühiskonna. See põhimõte eristab uusparempoolseid konservatiividest, kes tahavad selle sihini jõuda läbi „väärtuste“ restaureerimise.

Kuna sellise pöörde jaoks ei eksisteeri kaasajal massiliikumist, siis on uusparempoolsete olulisim taktikaline tegevus ühiskondlikes debattides „kaasarääkimine“ ja nii kultuurilise hegemoonia saavutamine. Sellist strateegiat kirjeldas esimesena Itaalia kommunistliku partei teoreetik Antonio Gramsci. Tema jõudis oma analüüsis selleni, et olemasolevas süsteemis töötab ühiskondlik ülemvõim järgnevalt: Kui soovitakse hegemooniat saavutada, tuleb üritada, läbi kirjategevuse infiltreerida eliidikurssi. Tuleb osaleda ühingutes, seltsides ja kultuuriasutustes ja selle baasil ühiskondlikku debatti ideoloogilisi kontseptsioone viia sisse, luua lõpuks nende omaksvõtt ning edasi avalikku arvamuse pikaajaline domineerimine. Kui see siht on saavutatud, nii on ühiskond pöördeks „küps“ ning läbi üha suureneva valimisedu jõutakse valituse ülevõtmiseni.

Sihid

Uusparempoolset debattide sihiks on lahtiütlemine 68ndate liikumisest, kui ka multikultuurist, kuid samas esile tuua vabad voorused nagu töökus, ja patriotism. Ühiskonnas peavad moodustuma eliidid ja seda juhtima. Natsionalistlikud kontseptsioonid laiendatakse kogu Euroopale.

Vaata ka

• Metapoliitika
• Rahvuslik revolutsioon

Välislingid

• http://en.wikipedia.org/wiki/New_Right
• http://en.wikipedia.org/wiki/Nouvelle_Droite
• http://de.metapedia.org/wiki/Neue_Rechte