Carl Schmitt

Ernst Jünger (vasakul) ja Carl Schmitt 1941. aastal.

Dr Carl Schmitt (

1. suuna Mall:Sündinud 11. juuli 1888; 7. aprill 1985) oli saksa õigusteadlane ja poliitiline filosoof.

Ta oli üks konservatiivse revolutsiooni mõttevoolu toetajaid ja arendajaid. 1933. aastal astus Schmitt natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) liikmeks. Ta jäi selle liikmeks sõja lõpuni ega pidanud sinna kuulumist valeks.

Looming

„Die Diktatur“

1921. aastal sai Schmitt Greifswaldi ülikooli professuuri ning avaldas seal essee „Die Diktatur“ („Diktatuur“), milles analüüsis äsja rajatud Weimari vabariigi aluseid ning rõhutas presidendi ametit. Schmitti arvates suudab diktatuur väljendada rahva tahet seadusandlikust organist paremini. Diktatuur võib tegutseda otsustavalt, samas kui parlamendis esinevad paratamatult arutelud ja kompromissid.

Schmitt oli arvamusel, et kiireks ja otsustavaks tegevuseks võimeline valitsus sisaldab paratamatult diktatuuri elemente. Eriolukord (Ausnahmezustand) vabastab täidesaatva võimu seda tavaliselt siduvatest õiguslikest piirangutest. Suveräänsust määratleski Schmitt kui eriolukorra kehtestamise pädevust.

„Der Begriff des Politischen“

Kölnis kirjutas Schmitt oma kuulsaima teose „Der Begriff des Politischen“ („Poliitilise mõiste“), milles arendas välja teooria poliitikast kui erilisest huvisfäärist.

„Die Nomos der Erde“

1950. aastas esitas Schmitt oma käsitluse rahvusvahelistest suhetest. Ta lõi omapärase mõiste nomos, mis olevat rahvuse poliitilist ja sotsiaalset korda ruumiliselt nähtavaks tegev vahetu vorm. Nomos olevat mõõt, mille järgi maad jaotatakse ja ümber paigutatakse; samuti poliitiline, sotsiaalne ja religioosne kord, mille see protsess määrab. Schmitt rõhutas nomose vägivaldset iseloomu. Nomose vorm ei olevat mitte riigi territoorium, vaid „suurruum“ (Grossraum). Suurruum hõlmas Schmitti järgi lisaks territooriumile õiguslikult sõltuvaid kolooniaid, aga ka mitteformaalseid impeeriume ja riikide konglomeraate.

Preislased Reichi vastu

Akadeemiliste ülesannete täitmise kõrval oli Schmitt 1932. aastal Reichi (eesti keeles Riik) valitsuse esindaja kohtuasjas, millele viidatakse sageli kui „Preislased Riigi vastu.“ Selles vaidlustas sotsiaaldemokraatliku partei moodustatud Preisi valitsus oma laialisaatmise parempoolse von Papeni valitsuse poolt. Papenit kannustas parteid laiali saatma, kuna Preisi liidumaa oli kaugelt suurim ning moodustas vasakpoolsete võimubaasi. Saksa ajaloos kasutatakse selle vaidluse, mis viis Weimari vabariigi föderalismi faktilise lõpuni, kohta mõistet Preußenschlag.

Natsionaalsotsialistlik ajastu

Schmitt oli Natsionaalsotsialistlike Juristide Seltsi juht ja õigusteaduse professor Berliini ülikoolis. Akadeemilisel õigusõpetlaste kongressil Berliinis 1936. aastal nõudis ta saksa õiguse puhastamist juutlikust vaimust. Oma referaadis kirjutas ta:

„Juudil on meie vaimse tööga parasiteeriv, taktikaline ja kaubitsejalik suhe.“

Pärast sõja lõppu

Saksamaa „vabastamine“ tõi Schmittile kaasa ametikeelu ja aastatepikkuse koonduslaagrites viibimise. 1950. aastast isoleerita ta ja arvati välja poliitilistest aruteludest. Schmitt pühendus seepeale rahvusvahelise õiguse uurimisele ja memoaaride kirjutamisele.

Carl Schmitt suri 1985. aastal oma sünnilinnas Plettenbergis.

Tsitaate

• „Kes on kehtiva õiguse õigustühiseks muutunud, on suverään.“

Mõju

Carl Schmitti ideed on mõjutanud näiteks Giorgio Agambeni ja Jacques Derridad.

Bibliograafia

• Carl Schmitt. „Poliitilise mõiste.“ Väljaandes Jüri Lipping (toim). „Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid.“ (EYS Veljesto Kirjastus: Tartu 2002), lk 54-62 ISBN 9985-78-551-7
• Carl Schmitt. „Legaalne maailmarevolutsioon: Poliitiline lisaväärtus eelisena legaalsuse ja superlegaalsuse korral.“ Akadeemia nr. 2 - 2003, lk. 321-346. Tõlk. Andro Kitus.

Sekundaarne kirjandus

• Claus Heimes. „Antimodernistlik tegutseja modernismis Sissejuhatus Carl Schmitti riigifilosoofilisse õpetusse.“ Akadeemia nr. 6 – 2004, lk. 1324–1354.