Tartu piiskopkond

Tartu piiskopkond (Ecclesia seu Dioecesis Tarbatensis) oli Põha Rooma kesririigi vürstiriik ja Rooma-katoliku kiriku piiskopkond praeguses Lõuna-Eestis aastail 1124–1558. Piiskopkonna koosseisu kuulusid asutamisel Ugandi, Sakala, Soopoolitse, Sakala, Mõigu, Alempois ja Nurmekund (Ugenois cum Waigel, Sobolitz, Saccala cum Moicke, Alumbus et Nurmegunde), kuid selle lääneosa läänistas piiskop edasi Mõõgavendade ordule ja nii jäi talle oma valduse lääneosa üle ainult kiriklik ja suverääniõigus. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi. 1255. aastast kuulus piiskopkond Riia kirikuprovintsi. Liivi sõja alguses 1558. aastal vallutati Tartu Venemaa poolt ja piiskopkond lakkas olemast.

Ajalugu

Roomlaste kuningas Heinrich VII läänistas Tartu piiskopkonna senisele Lihula piiskopile Hermannile 6. novembril 1225, 1234. aastal nimetas Hermanni Tartu piiskopiks ka paavst.

16. sajandi keskel tekkis piiskopkonnal konflikt Moskva suurvürstiriigiga Tartu maksu pärast. Ivan IV nõudis maksu tasumist, mida Tartu olevat Jaroslav Targale lubanud, aga mida polnud teadaolevalt kordagi makstud. Ivan nõudis kõigi vahepealsete aastate maksu tasumist, mis sai Liivi sõja ajendiks.

Valitsemine

Piiskopkonna vaimulikuks ja ilmalikuks juhiks oli Tartu piiskop. Tartu stiftis teostas võimu ilmikust stiftifoogt. Stifti ainus linn oli Tartu, Liivimaa ordule läänistatud alal veel Uus-Pärnu ja Viljandi.

Piiskopkonna maavaldused olid enamjaolt läänistatud piiskopi vasallidele, kelle olulisim kohustus oli teenistus piiskopi sõjaväes. Ajapikku vasallide poliitiline tähtsus kasvas ja nad saavutasid üha suurema iseseisvuse piiskopi suhtes.

15. sajandil jaotati piiskopkond Ugandi ja Vaiga haagikohtunikuringkonnaks.