Sakala
Sakala oli Muinas-Eesti üks tugevamaid ja suuremaid maakondi, mis piirnes põhjas Pärnu ja Navesti jõega, idas Võrtsjärve, Väikese Emajõe, lõunas liivlaste ja latgalite asuala ning läänes Liivi lahega. Sakala naabriteks olid põhjas Läänemaa, Alempois ja Nurmekund, idas Ugandi ning lõunas Tolova ja Metsapoole.
Geograafia
Tõenäoliselt jagunes maakond kaheks suuremaks haldusalaks. Maakonna keskus asus Viljandi ümbruses, mis oli asustatud juba vähemalt mesoliitikumis. 13. sajandi algul oli vanal põhja-lõunasuunalisel ühendusteel paiknev Viljandi linnus üks võimsamaid kogu Eestis. Viljandi ümbruses asusid samuti Sinialliku ja Naanu linnus ning idaosas, vastu Ugandit, Vooru ja Tõrva linnus.
Sakala põhjaosa asustati ilmselt südamaalt toimunud väljarände tulemusena ulatuslikumalt alles viikingiajal. 11. sajandil rajati sinna Lõhavere linnus. Väikemaakonnad Nurmekund ja Mõhu olid Sakala põhjaosast poliitilises sõltuvuses.
Lõuna pool ulatus muistne Sakala Asti järve äärse Säde jõeni. Lõuna-Sakala alalt on teada üksnes Ruhja ja Helme kandis paiknenud arvatavate muinaskihelkondade linnused. Muinaslinnus võis olla ka hilisema Karksi linnuse kohal.
Kolmandik Sakala territooriumist, nimelt lääneosa, oli hõreda asustusega.
Asustuskaardi põhjal on Sakala adramaade arvu hinnatud 3000–3600-ni. Seega võis elanikke maakonnas olla umbes 30 000.
Kihelkonnad
Sakala koosnes mitmest kihelkonnast, mille hulgast on teada Alistekund. Ilmselt olid Viljandi ja Lõhavere kumbki omaette kihelkonna keskuseks. Kokku võis Sakalas kihelkondi olla 3–8.
- kihelkond või kihelkondade liit, mille keskus oli Viljandi linnus;
- kihelkond, mida valitseti Lõhaverest;
- Alistekund;
- kihelkond, kus asusid Owele ja Purke linnus;
arvatavasti lisaks neile ka
Ajalugu
Sakala vanematest on teada Lembitu, Maniwalde, Meeme ja Wottele.
Sakala tekkis arvatavasti Mulgi murde alal kujunenud kultuuripiirkonnast esimestel sajanditel pKr. Keskmurdealasse kuuluv Suure-Jaani ümbrus liitus Sakalaga tõenäoliselt hiljem.
1215–1223 vallutati Sakala Mõõgavendade ordu poolt; ordu valdusena aastast 1224 jaotati ta Viljandi komtuurkonnaks (maakonna põhjaosa), Sakala foogtkonnaks (see ühendati 14. sajandi II poolel eelmisega) ja Karksi foogtkonnaks (maakonna lõunaosa). Karksi foogti valitsemise alla kuulusid Karksi-Halliste, Saarde, Ruhja ja Helme piirkond, 15. sajandi teisel poolel liideti kaks viimast Võnnus resideeruva ordumeistri haldusalaga.
