Taarausk

Allikas: Metapedia

Taarausk (ka: Taara usk) on Eesti uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine 1930. aastail.

Taarausuliste liikumine Eestis algas Eesti Vabariigi algaastatel. Algatajaks peetakse psühhiaatrit Juhan Luigat, kes huvitus soome-ugri rahvaste ja idamaade usunditest. Koos käima hakati 1925, taarausu peaideoloogiks kujunes major Kustas Utuste ja tema abikaasa Marta Utuste.

1926. aastal teatas Tallinnas Väike-Pärnu maanteel elav mehaanik Kullama, et ta jõudnud juba umbes kakskümmend aastat tagasi selgusele, et ainsam õndsakstegev usk on lootus Taara, Kalevipoja ja Linda sisse. Samast ajast lasknud ta oma juustele ilmunud prohvetlikud pildid inimsoo saatusest paberile joonistada. Ennustuste järgi pidi Taara viimsepäeva pasunat puhuma, mille järel kaljud lõhkevad, hauad lahti lähevad ning Kalevipoeg ja Linda ärkavad Tallinna läheduses aastasadade pikkusest unest ja vaatavad kõikvõimsa valitseja pilguga inimsoo peale. Seejärel hakkavad Kalevipoeg ja Linda ühendatud soome-ugri rahvaste valitsejateks, millele järgneb 1000-aastane rahuriik. Kalevipoja kuningatrooni ette pidid kummardama kõigi rahvaste saadikud, nende hulgas jaapanlased ja araablased. Paljud ettekuulutused olid 1926. aastal juba täide läinud, nagu ennustus septembrist 1910, mille järgi Kalevipoja vaim Vene kuberneri ametist ära tõukab. Prohvet Kullama pidi oma ettekuulutuste pärast isegi Vene kriminaalpolitseis aru andma. Samuti oli tal korduvalt kokkupuuteid eri kuju võtnud kuradiga, kelle meelitused ja äraostmiskatsed ta tagasi lükkas ja usule kindlaks jäi. Taara vaim sugereeris Kullamale ka vägeva mõtte perpetuum mobile konstrueerida. Prohvet Kullama tellis perpetuum mobilele ka vasksildi, millel oli kujutatud tema enda büst saksakeelse pealkirjaga "Mit Naturkraft betriebene Organismus Lokomobile". Perpetuum mobile valmimisele pidi järgnema Kalevipoja tagasitulek ja 1000-aastane üleilmline rahu[1].

1930 ilmus taarausuliste ajakirja Hiis esimene number, kus esitleti taarausu aluseid. 1931 kinnitati usuühingu "Hiis" põhikiri ametlikult, asutamiskoosolek toimus mais 1932, esimeheks valiti major Jaan Org. Ühingul oli juhatus ja Tarkade Koda, kuhu kuulus 9 eluks ajaks valitavat askot.

1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 171 taaralast, nende arv suurenes järk-järgult; arhiivides on kokku andmeid umbes 600–700 liikme kohta. Taaralaste hulka kuulusid helilooja Adolf Vedro, eesti keele õpetaja ja õpikute autor Ants Selmet, kunstnik Esko Lepp, ajaloolane Järvo Tandre, luuletaja Enn Uibo. Taaralastega olid "mingil määral" seotud kirjanikud Hugo Raudsepp, Henrik Visnapuu, Juhan Jaik ja Aino Kallas, publitsist Eduard Laaman, kunstikriitik Hanno Kompus, näitlejad Ants Lauter ja Toomas Tondu ning helilooja Juhan Aavik. Hengo Tulnola väitis, et tegelikult kuulus sisuliselt Hiie vaimu kandjate hulka enamik eesti rahvast (sama väitsid enda kohta ka vapsid).

Taarausuliste eesmärgiks oli luua võõrmõjudest vaba eesti rahvuslik religioon. Samas ei püüdnud nad muinasusundit taaselustada ega jäljendada, vaid kaasajastada. Leiti, et arenenud usk peab olema kooskõlas teadusliku maailmapildiga ning põhijoontes monoteistlik (või pigem deistlik): "Taara ei ole määratav ega kujutatav. Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav. Taara on elusaladuse sygavaim aime – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus."

Taarausulised kasutasid igal võimalust rõhutada "700-aastast orjapõlve" ja kristluse "võõrast" ja "pealesunnitud" iseloomu. Kristlusest kui "juudiusu orjusest" vabanemiseks tuli leiutada eesti oma usk.

Aleksander Põrk soovitas taarausus kasutusele võtta kolmainsuse printsiip, kus Isa oleks Friedrich Reinhold Kreutzwald, Poeg Carl Robert Jakobson ja Püha Vaim ehk Neitsi Maarja Lydia Koidula[2].

Pühitsetud taaralased kandsid kaelas hõbedast medaljoni tõletit, mis sisaldas mulda taaralaste pühaks peetavatest paikadest. Taaralaste rituaalidel põletati urikivil urituld. Taarausu juhtide (eeskätt Marta Lepp-Utuste) välja töötatud stsenaariumide järgi toimetati abielu pühitsemist, surnu ärasaatmist ning teisi kombetalitusi ja rituaale. Tähistati mitmeid rahvuslikke-usulisi tähtpäevi, millest olulisem oli Jüriöö ülestõusu mälestuspäev. Taaralaste rituaalid meenutasid sageli pigem teatrilavastusi[3]. Jüriöö mälestuseks rajati Sõjamäe hiis. Taaralased võtsid kasutusele ajaarvamise, mis algas Eesti Vabariigi väljakuulutamisest; üksteist kõnetades kasutasid nad "härra" ja "proua" asemel viisakusvormeleid "isand" ja "emand". Aktiivne oli taarausuliste seltsielu ja taidlus.

Sõna "jumalateenistus" asemel võeti kasutusele sõna "hiisimine", millega saavutati side looduse, lõpmatuse ja Taaraga. Taarausuliste laste pühitsemisel lapsele nime ei pandud, erinevalt ristimisest, kuna seda oli juba teinud perekonnaseisuametnik. Teiseks suuremaks usuliseks sündmuseks täisealisuse läve pühitsemine (leeritamine). Selle talituse väljatöötamine oli 1938. aastal veel pooleli. Taaralastel oli väljatöötamisel veel palju rituaale, kuid nendega oleks läinud veel palju aega, kuni kõik korras oleks olnud[4].

Taaralaste laulukooril oli oma vorm rahvariide stiilis, kuid lihtsustatud kujul, nii et vorm oli odav, maksis ainult 20 krooni[5].

1934. aastal algatati rahvusaate päeva pühitsemine 31. oktoobril (luterlik usupuhastuspühal). Taaralaste ajaarvamine algas 24. veebruaril 1918, kasutusele võeti endaleiutatud kuude nimetused.

Konrad Rotschild käsitles Oswald Spengleri Õhtumaa allakäigu põhjal kristliku Õhtumaa kultuuri vältimatut hävingut, mille asemele pidi astuma taarausul põhinev Turaani kultuur. Ta püüdis ka näidata seoseid taarausu ja taoismi vahel. Eesti kohanimed ei olevat olnud tuletatud Thorist, vaid Tao muljelisest kultusest, millega mõnedes soome-ugri hõimkondades oli ühendatud karukultus.

1930. aastate lõpul liikumise aktiivsus mõnevõrra vähenes, tekkisid lahkhelid ja vaikne hääbumine. Liikumise viimaseid aastaid iseloomustas vaimne tardumine tõekspidamistes ning tõeliselt autoriteetsete juhtide puudumine[6]. Marta Lepp-Utuste suri 1940, mitu taarausuliste liikumise juhti langes nõukogude repressioonide ohvriks, Kustas Utuste arreteeriti. Viimane mõjukas taaralane Hengo Tulnola suri 1986.

Paguluses on mõned taarausulised püüdnud liikumist elus hoida; 1990. aastatest alates tegutseb Eestis hiislari tiitlit kasutav Addold Mossin, kes on rajanud Otepää lähedale hiie. Aktiivses kasutuses on ka Pärnamäe hiis Harjumaal.

2011. aasta rahvaloendusel nimetas 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest end taarausuliseks 1047 inimest. [7]

Tuntud taaralasi

Viited

  1. ↑ J. G. Uus Eesti prohvet tõusmas! Rahvaleht, 27. märts 1926, nr. 37, lk. 4.
  2. ↑ http://www.folklore.ee/tagused/nr50/vakker.pdf
  3. ↑ http://www.folklore.ee/tagused/nr50/vakker.pdf
  4. ↑ Meie hiisime... Esmaspäev, 17. september 1938, nr. 38, lk. 5
  5. ↑ Taara rahvas oli koos. Esmaspäev, 23. juuni 1935, nr. 25, lk. 8
  6. ↑ http://www.folklore.ee/tagused/nr50/vakker.pdf
  7. ↑ Statistikaameti andmebaas

Vaata ka

Välislingid

Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Taarausk&oldid=14839"