Henrik Visnapuu

Allikas: Metapedia
Henrik Visnapuu 1930ndatel

Henrik Visnapuu (

  1. suuna Mall:Sündinud 2. jaanuar 1890 [V.K. 21. detsember 1889]; Surmaruun.png 3. aprill 1951) oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik.

Elulugu

Visnapuu sündis Viljandimaal Leebiku vallas Maardina talus sulase pojana. Noorena elas ta paljudes Lõuna-Eesti paikades: Vana-Kongutas, Meeril, Reolas, Tõõrastes, Tammistus, Vasulas, Sarakustes ja Helmes.

Kooliteed alustas Visnapuu Reola vallakoolis, kus ta käis aastail 1899–1902. Hiljem õppis ta Ropka ja Sipe ministeeriumikoolis, Tartu linnakoolis ja Saadjärve koolis. 1907. aastal sooritas ta Narva gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami, töötades 1916. aastani õpetajana Kastre-Peravallas, Koerus, Kavastul ja Tartus.

1917. aastal asus Visnapuu Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteadusharusse. Ta oli Korp! Sakala liige. 1917. aastal töötas Visnapuu Tallinna Teataja toimetuses. Sellega said alguse Visnapuu aastad ajakirjanikuna. Tallinnas ühines Visnapuu Siuru rühmitusega, kuhu ta kuulus aastani 1919. Siuru ajajärgul ilmus ka Visnapuu esimene luulekogu „Amores".

1919–1920 võttis Visnapuu osa Vabadussõjast.

Pärast sõja lõppu jätkas ta õpinguid ülikoolis. Ta tundis huvi peamiselt vanade keelte vastu.

1921. aastal käis Visnapuu huvireisil Nõukogude Venemaal, pikalt oli Moskvas.

1922. aastal läks Visnapuu Berliini ülikooli õppima filosoofiat. Järgmisel aastal naastes tegutses ta kutselise kirjanikuna Tartus. Ta töötas ka Luunjas isa asunikutalus.

1935. aastal kolis ta Tallinna ja töötas Eesti propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna.

1941–1944 töötas Visnapuu Eesti Draamateatri dramaturgina ja toimetas kirjanduslikku almanahhi „Ammukaar“.

1944. aastal põgenes ta Saksamaale, kus põgenikelaagreis sattus raskeisse elu- ja olmetingimustesse. Viibis Swinemünde ja Boosseni põgenikelaagris. Novembris 1944 jõudis ta Alt-Ausseesse, sealt edasi Lääne-Austriasse Feldkirchi ja Bregenzi. Jõudis Geislingeni eesti põgenike laagrisse. Seal olles pani ta aluse Ülemaailmsele Eesti Kirjanduse Seltsile ja käis teistes eesti põgenike laagrites, et tutvustada oma luulet.

Oktoobrist 1949 elas Visnapuu New Yorkis. Elu lõpu veetis ta Long Islandil, elas eesti perekonnas, kes teda majanduslikult aitasid. Visnapuu suri seal 3. aprillil 1951. Tema põrm on säilitatud Fresh Pondi krematooriumis.