Stensby leping
Stensby leping on 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi saarel Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel sõlmitud kokkulepe eesmärgiga lõpetada 1225. aastal Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud Mõõgavendade ordu ja Taani konflikt.
Eellugu
1225. aastal alanud konflikti käigus vallutas Mõõgavendade ordu suveks 1227 taanlastelt kogu Põhja-Eesti koos Tallinnaga.
1236. aastal sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus rängalt lüüa ja oli sunnitud liituma Teutooni orduga. Paavst Gregorius IX lubas seda vaid tingimusel, et Põhja-Eesti maakonnad jäetakse Taanile.[1][2][3]
Selle tehingu tehniline läbiviimine usaldati paavsti legaat Wilhelmile Modenast, kes saabus Tallinna ja asus üsna ettevaatlikult oma ülesannet teostama, ilmselt kartes ordu poolt uusi brutaalseid väljaastumisi. Tema osava diplomaatia tulemuseks oli vastloodud Liivi ordu kokkusaamine taanlastega Stensbys 1238. aastal.[1]
Lepingu sisu
Lepingu kohaselt tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harjumaa ja Virumaa (umbes 12 000 km²). Järvamaa jäi ordule tingimusel, et sinna kindlustuste rajamiseks oli vajalik Taani kuninga luba. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopile. Väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi ordu vasallidele. See kehtis Taani võimu lõpuni 1347. aastal.
Liivi ordule kinnistati Sakala, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast (umbes 16 000 km²). Tartu piiskopkonnaga liideti lisaks Ugandile teine osa Vaigast (kokku umbes 9600 km²); enamik Läänemaast ja saartest jäid Saare-Lääne piiskopkonnale.
Stensby lepinguga sõlmiti ühtlasi liit uute (paganate) maade vallutamiseks, millest Liivi ordu pidi edaspidi saama ühe kolmandiku ja Taani kaks kolmandikku. See liit oli suunatud ka Vene vürstiriikide vastu. Stensbys tehti ka eeltöö Taani, ordu ja Eesti malevate ühiseks sõjakäiguks Novgorodi vürstiriigi vastu Ingeri ja Vadjamaa vallutamiseks.[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Edgar V. Saks. Eesti soost vasalkond taaniaegsel Virumaal 1220–1345: Jüriöö mäss uues valguses. Philadelphia 1971. Lk. 12.
- ↑ C. H. Donner. Kardinal Wilhelm von Sabina. Helsingfors 1929. 200/09.
- ↑ Friedrich Georg von Bunge. Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Erster Band. Reval 1853. Lk. 147–149.
