Lembitu

Lembitu (ka Lambite, Lambito, Lembito, Lembitus või Lembit; 21. september 1217 Sakalas) oli Muinas-Eesti ülik ja väejuht.

Esimesed andmed tema kohta pärinevad 1211. aastast, kui eestlased rüüstasid Rubene kanti. Järgmisel aastal hävitas Lembitu juhitud väesalk Sakalasse saadetud misjonäride salga. Seejärel juhtis ta sakalaste ja ugalaste sõjakäiku Pihkvasse, mis suures osas maha põletati.

1217. aastal asusid eestlased Lembitu juhtimisel Sakalasse koondama suurt sõjaväge, mis kavatses minna Riiat piirama. Enne seda tungisid aga ristisõdijad oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud umbes 6000 meest, kristlasi oli 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed. Väed põrkasid kokku Madisepäeva lahingus, kus Lembitu langes ja eestlased kaotasid. Lembitu pea viidi võidu märgina Riiga, selle edasine saatus on täpselt teadmata, kuigi selle kohta on mitmeid legende ja kuulujutte.

Lembitu surma järel sai ilmselt tema järglaseks tema vend Unnepewe, kellega ristisõdijad lahingu järel rahu sõlmisid.

Lembitu (ka Lambite, Lambito, Lembito, Lembitus või Lembit; langes Madisepäeva lahingus 21. septembril 1217 Sakalas) oli Leole [tõenäoliselt hilisem Lõhavere[1], kuigi varasemas kirjanduses on Leolet peetud ka Lihulaks (Leale)] vanem. Lembitut on mainitud ainult temasse vaenulikult suhtuva Henriku Liivimaa kroonikas, seal sisalduval infol põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.

Nimest Lembitu on Leole vanema ajaloolises traditsioonis kinnistunud nimi, kuid tema tegelik algne nimekuju pole teada. Henriku kroonikas on tema nime mainitud 14 kohas, kirja pandud viiel erineval viisil, kuid mõned variandid võivad tuleneda ka ümberkirjutusvigadest ja ladina keele käänetest.[2]

Juhan Luiga on Lembituga seostanud ka Henriku kroonikas ühel korral esinevat nime Wytamas või Vytamas, mida ta tõlgendas kui Lembitule antud lisanime 'Võidumees', sarnaselt Valdemar II lisanimega Sejr (Võitja).[3][4] Tema oletust toetab see, et Henrik ei maini Madisepäeva lahingu kirjelduse juures Vytamast tähtsamate langenud Sakala vanemate hulgas, kuid toob nimekuju välja kroonika lõpuosas kõige tähtsamate vastaste langenute hulgas kõrvuti Lembitu omaga[5] ning mõnes kroonika ümberkirjutuses pole need kaks nime komaga eraldatud, mistõttu neid peaks lugema ühe nime osadena.[viide?] Teised uurijad, nagu Sulev Vahtre ja Enn Tarvel, on pidanud Vytamast eraldi Sakala vanemaks, esitamata Wytamase ja Lembitu samastamisele vastuargumente.[6][7][8]

Tiitlitest, epiteetidest ja võimupositsioonist Kroonikas on Lembitut nimetatud tiitliga senior ja princeps, neid on tavaliselt eesti keelde tõlgitud vanema ja pealikuna kuid tähendab vürsti. Tiitlit princeps teiste eestlaste vanemate puhul ei kasutata, Lembitut on vanemaks nimetatud vaid ühel korral, enne Madisepäeva lahingut, tõenäoliselt seoses sellega, et ta oli ilmselt eestlaste maleva juht.[2] Henrik nimetab Lembitut veel ka epiteediga perfidissimus, mis tähendab kõige ohtlikum, salakavalam, nurjatum.

Lõhavere linnust peetakse Lembitu võimukeskuseks, ehkki kroonikas esinevat nime Leole ei ole täiesti kindlalt selle kohaga seostatud. Henrik on teda nimetanud Sakala vanemaks (Lembito de Saccale). Üldiselt on Leole ehk Lembitu linnust samastatud Lõhaverega.[9] Kroonikas mainitud Lembitu mõis või küla (villa Lembiti) asus tõenäoliselt selle lähistel, seda on peetud nii hilisema Lõhavere mõisa kui ka Olustvere kohal asunuks.[10] Alates 1990. aastatest on laiemalt levinud arvamus, et Eestis oli seisusühiskond muinasaja lõpuks juba küllaltki välja arenenud,[11]. Vanem Lembitu juhtis mitu korda Sakala malevate sõjakäike riialaste, liivlaste, latgalite ja pihkvalaste vastu, seega võib oletada, et ta võis sõja ajal olla Sakala maakonna valitseja, kellele kuuletusid kõik teised vanemad. Samas on Muinas-Eesti poliitilise korralduse osas on avaldatud ümberhindavaid oletusi, kuid need ei ole piisavalt põhjendatud ja laiemalt levinud.[12] On ka arvatud, et Lõhavere linnus, mis oli suurtest maalinnadest väiksem, oli ülikulinnus, mis kuulus Lembitu valdusse.[2][13]

Elust Lembitu on Henriku poolt enim, 14 korral mainitud eestlaste vanem.[14] Tänu sellele saab nii mõndagi tema elukäigu kohta taastada, ehkki ainult Lembitu kuue viimase eluaasta kohta.

Lembitu paistis kroonikas ennekõike silma sõjaretkedel eestlaste malevate juhina. Esimest korda mainitakse teda seoses Sakala maleva tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal, kui eestlased rüüstasid Rubene kanti, kus Henrik ise preestriks oli, kusjuures Henrik mainib eraldi kiriku süütamist ja preestri vara rüüstamist.[15]

1211. aasta sügisel korraldasid sakslased retke Põhja-Sakalasse ning nende vägede peatumispaik oli Lembitu küla juures, mida on seostatud, nagu ülalpool öeldud, hilisema Lõhavere mõisa asukoha, aga ka Olustverega. Lembitut seejuures otseselt mainitud ei ole, kuid kroonikas teateil pandi sealsele linnusele, tõenäoliselt seega Lõhavere omale, tuli otsa.[16]

Järgmisel aastal korraldas Novgorodi vürst Mstislav Uljas rüüsteretke Eestisse, piirates Varbolat. Samal ajal oli Sakalasse saadetud saksa preestreid, et need hakkaks sakalasi ristiusku pöörama. Venelaste sõjaretke ajal asusid eestlased vägesid koguma ja preester Salomon otsustas Viljandist lahkuda. Kuid Lembitu ajas teda kroonika teateil väikese salgaga, võib-olla kaaskonnaga, taga ning tappis ta. Seejärel pöördus Lembitu tagasi oma vägede juurde ning juhtis sakalaste ja ugalaste sõjakäiku Pihkvasse, mis suures osas enne maha põletati, kui venelased Varbola alt tagasi jõudsid. Vene kroonikas on seda retke dateeritud 1215. aastaga ja linnapõletajateks peetud leedulasi, kuid sündmuste loogika osutab siiski eestlastele ja retke toimumisele kolm aastat varem.[17]

1215. aastal, pärast eestlaste ja kristlaste vaherahu lõppu, rüüstasid sakslased Läänemaad ning tungisid seejärel ootamatult Lembitu (Leole) linnuse alla. Pärast mõnepäevast piiramist pidi linnus alistuma ja Lembitu koos teiste vanematega pidi vastu võtma ristiusu.[18] Esialgu viidi vanemad vangidena kaasa, kuid pääsesid peagi koju tagasi, poegi pantvangideks saates.

1217. aasta alguses tabas ristisõdijaid Eestis suur tagasilöök, kui sakalased ja teised koostöös venelastega vallutasid sakslaste ja ugalaste kaitstud Otepää. Seejärel asusid eestlased Lembitu juhtimisel Sakalasse koondama suurt sõjaväge, mis kavatses kroonika teadete järgi koostöös venelastega Riiat piirama minna. Kuid sakslased jõudsid venelastest ette ning tungisid oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud kroonika teatel 6000 meest, ridalased, harjulased, virulased, revalased, järvalased ja sakalased. Ristisõdijaid oli ligi 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed, neid juhtisid Orlamünde krahv Albert, ordumeister Volquin, Daugavgrīva abt Bernhard Lippest ja praost Johannes.[19]

„Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat...“

– [19]

Väed põrkasid kokku Madisepäeva lahingus, mille eestlased kaotasid (Henriku kroonika andmetel langes ligi 1000 eestlast[20]). Henriku kroonika kirjelduse kohaselt pidid ka vapralt võidelnud sakalased taanduma ning taandumise ajal tundis latgal Veko Lembitu ära, ajas teda taga ning tappis ta.[20] Lembitu pea olevat viidud võidu märgina Liivimaale, selle edasine saatus on täpselt teadmata, kuigi selle kohta on mitmeid legende ja kuulujutte.[21]

Lembitu surma järel paistab olevat tema järglaseks saanud tema vend Unnepewe (tõlgendatud ka kui Õnnepäev, Õnnepäeva), kellega sakslased lahingu järel rahu sõlmisid, uuendades juba 1215. aastal sõlmitud rahu.[20]

Et Lembitu kohta leiduv info on küllaltki napp, siis ei ole tema elu ja tegevust keegi teaduslikul tasemel eriti põhjalikult uurinud.[22] Et Lembitu nime mainitakse sakslaste-eestlaste vaheliste lepingute juures ning ta on enim mainitud eestlaste vanem, siis on tema positsiooni kohta tehtud mitmeid oletusi, näiteks on teda peetud päritava võimuga valitsejaks ja kogu Muinas-Eesti välispoliitika suunajaks.[23]

Lembitu rolli tõlgendamine Madisepäeva lahingus Henriku Liivimaa kroonikas esineb muuhulgas ka lause: "Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis perfidiis in Saccala a Rigensibus interfecti ceciderunt?"[24] Juhan Luiga on oletanud, et Vytamas või Wytamas oli Lembitu lisanimi, mis tähendas "Võidumeest".[25] Enamasti on Vytamast peetud siiski eraldi vanemaks. 1982. aasta eestikeelses väljaandes on eeltoodud kroonikateksti Richard Kleisi poolt tõlgitud kui: "Kas ei langenud riialaste tapetuina Lembit, Vytamas koos teiste oma truuduseta vanematega Sakalas?"[7] 2005. aasta "Henriku Liivimaa kroonika" tõlkes esineb sama koha tõlge järgnevalt: "Kas ei langenud Sakalas riialaste poolt tapetuna Lembit, Vytamas koos teiste oma truudusetute vanematega?"[26] Julius Mägiste tõlge antud kirjakohast on järgmine: "Eps mitte saanud sakslaste käe läbi surma Lembitu, Viitamas ja teised ära-andlikud Sakala vanemad..."[27]

Antud kirjakoha ja selle põhjal, et teda enne lahingut nimetati Sakala eestlaste juhiks või pealikuks ja vanemaks (princeps ac senior) ,[28] võib oletada, et Lembitu oli Madisepäeva lahingus eestlaste olulisim vanem, tõenäoliselt ka koondmaleva juht.

Lembitu nimi ja tähendus Eesti kultuuris Suure-Jaani Vabadussõja mälestussammas 13.–16. sajandi allikais esineb rohkesti muistseid eesti mehenimesid (Lemme, Lembi ja liitnimesid Lembitõivu – Lembitoyue-, Lemmesaadu, Lemsattu, Lembepäe, Lemppe, jt.), mille tähenduseks peetakse 'armastatut'. Sellel seisukohal on ka Eduard Roos[viide?]. Samuti on arvatud, et kuna sõna "lemb" tähendab 'armu', siis "lembitu" tähendab 'armutu, halastamatu'.[viide?] Lembitu nimi esineb näiteks ka W. Bormi "Ma-Rahva Kalendris" 1853. aastal.[viide?]

Kuni 19. sajandini ei pööratud Lembitule erilist tähelepanu, ka Henriku kroonikat ei peetud 18. sajandini oluliseks allikaks. Alles eestlaste rahvuslikul ärkamisajal tõusis Lembitu kui toonase tõlgenduse järgi rahvusliku sõltumatuse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Teda mainis oma Kolmes isamaakõnes Carl Robert Jakobson, kuid seda siiski möödaminnes, enne teda oli "eestlaste vahvat vanemat Lembitut" maininud ka Garlieb Merkel.[29]

Laiemalt sai Lembitu nimi tuntuks eriti pärast "Läti Hendriku Liivimaa kroonika ehk aja raamatu" avaldamist Jaan Jungi poolt 1880. aastatel. Tänu muistse vanema kuulsuse laiemale levikule oli Tallinnas 1900. aastal vähemalt üks poisslaps saanud nimeks Lembitu ja 20 aasta pärast juba 18 last 1000-st sünnist nimeks Lembit.[30]

Lembitu kui eestlaste tuntuima vanema nimi kujunes ärkamisajal ja Vabadussõjas üheks rahvusliku uhkuse, vabadusvõitluse ja iseseisvuse sümboliks. Lembitu järgi nimetati näiteks suurtükipaat (endine "Bobr"), allveelaev ja soomusrongivagun. Lembitu nimekuju oli ka üks populaarsemaid eesti nimesid, mida lastele pandi.[viide?] Lembitu järgi on nimetatud eesti skautide kasutatav ristikuju Lembitu rist, ka mitmeid tänavaid linnades, seltse ja asutusi. Muuhulgas on väliseestlaste vanima skautüksuse nimi on "Lembitu malev".

Lembitule on Suure-Jaanis püstitatud monument, mis mälestab küll Vabadussõjas langenuid, ent seob semantiliselt ka kaotatud muistse ja võidetud tänapäevase vabadusvõitluse. Lõhavere linnamäel asub muistse vabadusvõitluse monument.

Tõeliseks eestlaste rahvuskangelaseks tõusis Lembitu aga ilukirjanduse kaudu. Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas 1885 a. poeemi "Lembitu".[31] Spetsiaalselt tema elust räägivad Karl August Hindrey teos "Loojak 2.: Lembitu" ja Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu". Ka Jüri Kuum on kirjutanud raamatu "Lembitu vaim", mis Lembitust endast küll palju ei kõnele. Tegelaskujuna esineb ta aga palju laiemalt, sealhulgas Mait Metsanurga teoses "Ümera jõel" ja Juhan Sütiste näidendis "Ristikoerad". Enn Kippeli noorsoojutustuse "Meelis" nimitegelane on Lembitu poeg, kes leiab Venemaalt sakslaste vastu liitlaseks endise Koknese vürsti Vjatško (neile kahele on Tartus Kassitoomel püstitatud ka mälestusmärk).

ERR digihoidlas on Eesti Raadio salvestus kuuldemängust "Ristikoerad", mis räägib Lembitu elust. [32]

Helilooja Villem Kapp on kirjutanud ooperi "Lembitu", mis esietendus 23. augustil 1961, ning taasesitati 1962 aastal Lõhavere linnamäel. V. Kapp pidas seda teost väga oluliseks.[33][34] Peaosa on ooperis mänginud Georg Ots.[35] Tartus etendus Mall:Millal? näitemäng "Lembitu", viimane kanti ette vabaõhunäidendina Tartus, Kassitoome orus (lavastajad Ants Viir, Uno Pant).

Lembitu isik on pälvinud tähelepanu ka 2000. aastatel, tema nime kannavad mitmed seltsid, asutused, klubid ja koolid ning Lõhavere linnamäel taasetendus 2008. aastal ooper "Lembitu"[33][36]. Andrus Kivirähki raamatus "Rehepapp" vaadatakse teda läbi huumoriprisma. 2005. aastal valminud filmis "Malev" kujutatakse Lembitut iroonilise huumoriga, teda mängib Ain Mäeots.

Kirjandus Teaduskirjandus "Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae". Tõlkinud Richard Kleis, kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Teine trükk 1993, kolmas 2005 (viimased ilma ladinakeelse tekstita). Sulev Vahtre. "Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227". Tallinn: Olion, 1990. Mart Helme. Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn, Kunst 2010. (Diskussioon: Mihkel Mäesalu, Lembitu biograafia. Sirp, 11.11.2010; Mart Helme, Veel kord Lembitust. Sirp, 10.12.2010; Mihkel Mäesalu, Uuemale kirjandusele osutamisest pole olnud kasu. Sirp, 28.01.2011; Küllo Arjakas, Veel üks isikuraamat. Postimees, 29.11.2010.)

Ilukirjandus Karl August Hindrey. "Loojak. 2, Lembitu: [romaan]". Tartu: Noor-Eesti, 1938. Stockholm: Eesti Raamat, 1949. Teine trükk 1992. Jaak Sarapuu. "Kuningas Lembitu elu: ajalooline romaan". Tallinn: Kupar, 1993.

Vaata ka 

Eesti valitsejad Eestlaste muistne vabadusvõitlus Lembit

↑ Henriku Liivimaa kroonika = Chronicon Heinrici Livoniae (edaspidi HCL), 1982, lk 19 ja 125.1 2 3 HCL, lk 19↑ Juhan Luiga. Lembitus Wytamas. Eesti Kirjandus 1921, nr 1.↑ Juhan Luiga. Lembitu välispoliitika. Eesti Kirjandus 1921, nr 8, 11.↑ vrd HCL, lk 181 ja 223↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227 (edaspidi: Muinasaja loojang), lk 33, 126 ja 1511 2 HCL, XXV, 2, lk 223↑ Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituut, 2012, lk 48↑ HCL, lk 18–19; Muinasaja loojang, lk 87.↑ Muinasaja loojang, lk 87.↑ näiteks: Priit Ligi, Rauaaja ühiskond Põhja-Euroopas. In: Stilus: Eesti Arheoloogiaseltsi teated = Reports of the Estonian Archaelogical Society. 5. Tallinn, 1994. Lk. 104–120.↑ Kristjan Oad, „Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit“, Juridica 2012, IV, lk 151–158.↑ Eesti kultuuri ajalugu. Lühiülevaade. Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus, Tallinn 1993, lk 14.↑ Ain Mäesalu. Eesti lugu 24. Lembitu. Vikerraadio↑ HCL, lk 116-17.↑ HCL, lk 125.↑ HCL, lk 131.↑ Tõenäoliselt ristiti Lembitu siiski alles siis esimest korda, sest Henrik pole maininud, nagu oleks Lembitu olnud vahepeal usust ära langenud ja nüüd uuesti usu vastu võtnud, vaid seda, et ta hiljem usust taganes (HCL, lk 153–155.).1 2 HCL, lk 1791 2 3 HCL, lk 181.↑ HCL, lk 181. Legendide kohta vt näiteks ka: Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas, lk 136-37.↑ Lembitu isiku uurimise raskust kurdab ka ainus temale spetsiaalselt pühendatud mongraafia, Mart Helme "Lembitu" (lk 6), monograafia ja Lembitu isiku uurimise probleeme on om arvustuses käsitlenud ka Mihkel Mäesalu ↑ Juhan Luiga. Lembitu välispoliitika. Eesti Kirjandus 1921, nr 8, 11. Luiga seisukohti problematiseerib nt Enn Tarvel: HCL, lk 18–20.↑ HCL, XXV: 2, lk 222↑ http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=500 Juhan Luiga. Lembitus Wytamas↑ "Henriku Liivimaa kroonika", 2005, lk 149↑ "Henriku Liivimaa kroonika", 2008, lk 174↑ HCL, XXI: 2, lk 178–179.↑ Muinasaja loojang, lk 25.↑ Hock. J. I. Nimi, saatus ja iseloom 1,2,3. Tallinn 1995; Rajandi, E. Raamat nimedest. Kirjastus "Eesti raamat" Tallinn 1966; Seppo, R. Eesti nimeraamat. Kirjastus “Olion” Tallinn 1994; Hergauk, E, Laar, M ,Tilk, M. 5. klassi ajalooõpik; ↑ http://www.kirjanikemuuseumid.ee/kirjanik/friedrich_reinhold_kreutzwald↑ http://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-ristikoerad1 2 Alvar Loog, "Surm on meie sugulane", Postimees, 28.10.2011, lk 15.↑ http://www.kappiyhing.ee/muu_kirjad/kirjad_johannes.html↑ http://naisteleht.ee/content/edda-paukson-%C2%ABminu-lapsepolves-oli-vabadus%C2%BB↑ http://www.postimees.ee/21328/villem-kapi-ooperi-lembitu-kojutulek

Välislingid 

Monument Suure-Jaanis Lembitu elulugu Juhan Luiga, Lembitu välispoliitika, Eesti Kirjandus, nr 8–11, 1921 Juhan Luiga, Lembitu surm, Eesti Kirjandus, nr 4, 1921 Juhan Luiga, Lembitus Wytamas., Eesti Kirjandus, nr 1, 1921