Viikingiaeg
Viikingiaeg on Euroopa ajaloo periood 8. sajandist 11. sajandini. Eestis peetakse viikingiaja lõpuks tavaliselt 13. sajandi esimest poolt. See vastab nooremale rauaajale.
300 aasta jooksul, 8. sajandi lõpuaastatest kuni 11. sajandi keskpaigani, mängisid põhjaeurooplased tähtsat rolli paljudes pöördelistes sündmustes mitmel pool Euroopas. Viikingid tungisid enam-vähem kõikjale, kuhu nende laevad ligi pääsesid, ja jätsid endast jälgi, mis on veel tänapäevalgi märgatavad. Peamised ajalooallikad viikingiaja kohta on arheoloogia ja numismaatika ning Islandi, Taani ja Norra kangelassaagad.
Sisukord
Viikingid
Viikingid olid osavad ja julged meresõitjad. Oma pikkade puust viikingilaevadega seilasid nad ka üle tormise mere. Merel liikus viikingilaev peamiselt suure nelinurkse purje abil, ranniku läheduses või jõgedel sõitmiseks langetati aga mast ning asuti aerutama. Kui vähegi võimalik, purjetasid viikingid ranniku nägemisulatuses ning päevavalgel. Avamerd ületades kasutati navigeerimiseks päikest ja tähti. Õige tee leidmiseks pandi teraselt tähele ka tuulte suunda, merelinde, lainete iseloomu.
Paremini säilinud viikingilaevad on leitud rikaste viikingipealike matustest, tuntuimad neist on Osebergi ja Gokstadi laevad Norras. Kuigi puit on enamasti kõdunenud, saab laeva kuju restaureerida säilinud raudosade järgi. On teada ka rohkesti drakkareid kujutavaid pilte. Tänapäeval on muinasaegse konstruktsiooni järgi ehitatud viikingilaevu ning nendega reisitud muistsetel laevateedel.
Viikingid olid kavalad kaupmehed, kogenud meresõitjad, osavad käsitöölised ning laevaehitajad. Nad elasid skaldide ja saagade maailmas, igapäevaelus oli nende ühiskond aga oma aja kohta silmatorkavalt avatud ja demokraatlik.
Viikingite hulgas oli ka kuningaid, kes tegelesid keeruka suurpoliitikaga; insenere, kes ehitasid linnuseid ja sildu; kaupmehi, kes käisid pikkadel ärireisidel – näiteks Põhja-Norrast Taani lõunapiirile, Stockholmi-lähedasest Birkast Venemaale, Islandilt Dublinisse.
Viikingid olid maadeavastajad, kes koloniseerisid seni asustamata alad Põhja-Atlandil – Fääri saared, Islandi ja Gröönimaa; umbes 1000. aastal jõudsid viikingid esimeste eurooplastena Ameerikasse. Mujal, näiteks Inglismaal, asusid viikingite väesalgad elama vallutatud maadele, harisid seal põldu ja lõid sidemeid kohalike elanikega, või asutasid kaubanduskolooniaid, nagu Dublinis.
Mõnes paigas, näiteks Venemaal, sai viikingitest majanduslik ja poliitiline ülemklass. Põhjaeurooplased olid ametis ka Bütsantsi keisri ihukaitses ning teenisid tavaliste palgasõduritena. 911. aastal andis Prantsusmaa kuningas Seine'i jõe suudmes maad viikingipealik Rollole. 1066. aastal vallutas Rollo pojapojapoeg William Inglismaa trooni – tema järglased istuvad sellel tänase päevani.
Suurem osa Põhja-Euroopa inimestest elas aga rahumeelselt, tehes igapäevast tööd. Põhjamaade kultuur oli iseseisev ja sellel olid tugevad traditsioonid. Viikingiaja kolme sajandi jooksul see muutus ja arenes, võttis vastu ja töötas läbi tohutul hulgal välismaareisidelt koju kaasa toodud mõjutusi. Näiteks Skandinaavia ühiskond oli viikingiajal tehniliselt ja organisatoorselt üllatavalt kõrgel tasemel. Enne teaduslikke uuringuid oli ettekujutus viikingitest kui südidest, otsekohestest ja vapratest seiklejatest või siis metsikutest ja barbaarsetest, kirvest viibutavatest mereröövlitest, nende ühiskonda peeti enam-vähem demokraatlikuks. Praeguseks on aga selge, et viikingiaegne ühiskond oli tugevalt kihistunud ning nende maailm oli palju keerukam ja huvitavam kui varem arvatud.
Nõrga poliitilise organiseerituse, ristiusu leviku ning sõdimisviiside arengu tõttu jäid viikingid alates 12. sajandist Euroopas tagaplaanile.
Kirjalikud allikad
Gutasaga
Umbes aastasse 500 dateeritakse sündmused, mida on kirjeldatud Gutasagas. Selle jutustuse kohaselt ei suutnud Ojamaa saar oma elanikke enam ära toita ning otsustati, et 1/3 rahvastikust peab välja rändama. Väljasaadetud läksid algul Thorsburgeni linnusele ja kindlustasid end seal, seejärel tulid aga Dagaithi-nimelisele saarele (arvatavasti Hiiumaa), kuhu nad olevat ehitanud ka linnuse. Ka Hiiumaal ei suutnud nad endid aga ära toita ning rändasid seetõttu edasi piki Väinat Venemaale ja siis Kreekasse.
Aastal 600 tegi kuningas Yngvar rahu taanlastega ja hakkas tegema rüüstesõite ida poole. Ühel suvel viis ta oma väe välja ja sõitis Eestimaale (til Eistlanz), rüüstas seal terve suve kohal, mida nimetati at Steini; seal tulid eestlased (Eistr) peale suure väega ja neil oli lahing; aga maa vägi oli nii tugev, et svead ei jõudnud vastu seista; langes siis kuningas Yngvar, ta mehed aga põgenesid; ta on maetud seal päris mere ääres, see on Adalsysla’s; sõitsid svead koju peale seda lüüasaamist.
10. sajandi lõpust on teada, et olevat toimunud lahing taani viikingite ja norra jarli Eriku vahel. Viimane rüüstanud parajasti Saaremaa rannikut. Njalli sagas on nimetatud 972. aastal toimunud lahingut islandlaste ja eesti viikingite vahel kusagil Saaremaa põhjarannikul, mille võitsid islandlased. 1008. üritas Norra kuningas Olaf Püha vallutada Saaremaad. Algul rabas ta kohalikke üllatusega ja saarlased nõustusid makse maksma, siis kogusid aga armee ja ründasid. Olaf olevat küll võitnud, kuid oma väed ikkagi koju tagasi toonud.
Kohta nimega Aestland mainib Breemeni Adam. See on saar kaugel meres, kus elanikud ei kummarda kristlikku jumalat, vaid draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavat inimesi. Viimaseid kontrollitavalt eelnevalt hoolikalt, et nad oleksid täiesti terved.
Snorre Sturlussoni saaga: lugu Norra kuningapoeg Olaf Trygvassonist
967. aastal, 3 aasta vanusena, rändas Norra tulevane kuningas Olaf koos ema Estridiga tolle venna Sigurdi juurde Novgorodi. See oli tegelikult põgenemine, kuna eelmine kuningas oli surnud ja poisi elu ohus. Merel sattusid nad eesti mereröövlite kätte, kes osa seltskonnast tapnud, osa jaganud omavahel. Olaf sai eestlane Klerkon’ile, koos kasvatajaTorulfi ja kaaslane Torgilsiga. Torulf surmatud, kuna ta olevat olnud orjatööks liiga vana.
Klerkon vahetas Olafi ja Torgilsi hea kitse vastu Klerki-nimelisele eestlasele. Klerkilt ostis Olafi kalli vaiba eest kolmas eestlane Reas, kelle naise nimi olnud Rekon ja poja nimi Rekoni. Tema juures olnud Olafil hea põli. Poiss elas Rease juures 6 aastat (ehk siis umbes 9-10 aasta vanuseni).
Kord tulnud Estridi vend Sigurd Eestisse nõudma makse vürst Vladimir Püha nimel. Kusagil laadal olevat ta näinud Olafit ja ostnud ta 12 kuldmarga eest vabaks. Ta vabastas ka Torgildi ja viis mõlemad Novgorodi. Seal näinud Olaf kord hiljem turul Klerkonit ja surmanud ta oma kasvataja tapmise eest.
Estrid jäi veel kolmeks aastaks Eestisse orjaks. Kord sõitis Eestisse kauplema rikas norrakas Luden, kes olla sageli teinud selliseid sõite. Orjaturul nägi ta Estridit ja ostis ta vabaks tingimusel, et naine temaga abielluks.
Njalli saaga lauludes mainitakse islandlastest viikingite merelahingut eestlastega kusagil Saaremaa lähedal 972.a. Kroonik nimetas eestlasi eesti viikingiteks ning nende laevu sõjalaevadeks.
Novgorodist saabunud varjaag Ulfi laevastik löödi 1032. aastal Novgorodi kroonika andmetel puruks ilmselt tänapäeva Tallinna läheduses Raudvärava lahingus.
Kroonik Saxo Grammaticuse andmetel rüüstasid kuralased ja saarlased 1170. aastal Taanit. Eesti mereröövleid oli tõenäoliselt ka 1187. aastal Kesk-Rootsi pealinna Sigtuna hävitanud „idatee meeste” hulgas. Läti Henriku kirjeldustes 13. sajandi algupoolest mainitakse korduvalt saarlaste röövretki Skandinaaviasse, nagu ka merelahinguid saarlastega Läänemere idarannikul.
Relvastus ja rõivastus
Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe.
Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid.
Läti Henrik räägib Eesti odadega relvastatud jalaväest ning mainib spetsiaalsete viskeseadeldiste abil töötavaid viskeodasid. Paljudest haudadest on arheoloogid leidnud ratsavarustust. On ilmne, et ülikud võitlesid ratsa mõõkadega ning jalavägi tarvitas viske- ja torkeodasid.
Kalmetest leitu seostamine igapäevase relvastusega on alati väga küsitav. Kalmete ümbrustest leitakse sageli odaotsi, vahel ka kilbikupalde jäänuseid, mis on ilmselt visatud-jäetud sinna mingi rituaali käigus, mis on leidnud aset matuse ajal või järel. Kilbi lisamine matustesse polnud ilmselt kombeks. Nooleotsi leidub harva, kuid liivlaste laibamatustes esineb tihti kilpide ja nooletuppede jäänuseid.
Relvi, eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad, olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament.
Eesti meeste rõivastus viikingiajal sarnanes tugevalt kaasaegsete skandinaavlaste omaga, eriti suur sarnasus ilmneb Gotlandi ja Kesk-Rootsi viikingitega. Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega.
Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga.
Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades).
Viikingiaja alguses kinnitasid mehed keepe rõngaspeanõeltega. 10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima kuubede ja särgiesiste kinnitamiseks hoburaudsõlgi.
Meeste peakatete kohta on meil väga vähe andmeid. Liivi laibamatustes esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid.
Viikingite retked
Viikingid rändasid, kauplesid ja rüüstasid kogu Euroopas, jõudsid idas kuni Bagdadini ja läänes koguni Ameerikasse. Island avastati aastal 870 ning Gröönimaa aastal 985. Viiking Leif Eriksson oli ilmselt esimene eurooplane, kes astus Ameerika pinnale Newfoundlandis tänapäeva Kanadas, ning seda juba 1001. aastal.
Viikingiaja tinglikuks alguseks loetakse aastat 793, kui ootamatult põhja poolt ilmunud sõdalased rüüstasid Lidisfarne kloostrit ühel Inglismaa kirderanniku saarel. Selline jultumus oli šokiks kogu kristlikule maailmale. Ometigi ei jäänud “põhjamaa paganate” rüüsteretk viimaseks, vaid sellesarnastest sai Lääne-Euroopa jaoks õudne reaalsus veel mitmeks sajandiks.
Viikingid tungisid piki Euroopa suuri jõgesid - Rein, Seine, Loire - kuni Pariisini välja. Pariis rüüstati 845. aasta lihavõtete ajal; kutsumata külalistest vabanemiseks pidi Prantsusmaa kuningas Karl maksma viikingeile 3150 kg hõbedat. Lisaks võttis viikingite pealik Ragnar suveniiriks kaasa tükikese linnaväravast. Küllap pakkus linlastele lohutust teadmine, et nii Ragnar ise kui ka enamik tema meestest surid tagasiteel kodumaale ootamatusse haigusesse.
Viikingid hakkasid talvituma vallutatud paikades ja rüüsteretked venisid vahel aastatepikkuseks; kulusid veel mõned aastad ning osa viikingeid, nagu näiteks need, kes olid jäänud pidama Normandiasse ja Põhja-Inglismaale, sulasid kohaliku rahva sekka ning võtsid omaks kohaliku keele.
Viikingiaegne Eesti
Kuigi viikingid rajasid oma kolooniad praegusele Venemaale ja ka Soome lääne- ja idarannikule, ei suutnud nad kanda kinnitada Baltimaades. Ometigi pidi enamik tähtsatest kaubateedest kulgema piki siinset rannikut või jõgesid. Küllap oli siin põhjuseks skandinaavia kroonikates kirjeldatud “idatee meeste” aktiivsus, mis ei lasknud Rootsi viikingeil siia omi kaubakeskusi rajada. Ohtlikuks muutusid eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil, mida vahest romantiliselt nimetataksegi Eesti (resp. Läti) viikingiajaks.
Selgeimat tunnistust läbi Eesti voolanud rikkustest annavad maapõue peidetud hõbeaarded, mille rohkuse poolest suudab Eestiga Läänemere ümbruses võistelda üksnes Gotlandi saar. Ka kogu siinne arheoloogiline leiumaterjal osutab väga tihedatele sidemetele nii Rootsi viikingite kui ka Venemaa varjaagidega.
Muistsetest eestlastest kui viikingite maailma täieõiguslikest liikmetest annavad tunnistust rohked kalmeleiud. Mõistagi maeti koos ehete ja relvadega vaid ühiskonna rikkamaid liikmeid, piirkondade ja külade vanemaid ning nende perekondi. Relvad ja ehted, mis koos surnuga põletati, olid mõnikord Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Eriti internatsionaalsed on olnud relvad, mis on ka mõistetav, kuna sõjas oli vaja püsida naabritega võrdsel tasemel. Ka meeste ehted ning küllap rõivadki on Eestis olnud sarnased ülejäänud Põhjamaade omadele. Seegi annab tunnistust ühtsest maailmapildist - ettekujutus pealikule või muidu jõukale sõjamehele sündsatest relvadest ja ehetest oli ühesugune nii Läänemere ida- kui ka läänekaldal.
Linnused ja asulad
Eestist on kokku teada umbes 100 muinaslinnust (Lätis aga juba näiteks umbes 400!). Suurem osa neist oli tekkinud juba aastatuhande keskel. Nagu viitavad arheoloogilistel kaevamistel tuvastatud korduvad ümberehitused, oli enamik neist olnud kasutusel pika perioodi vältel. Kõige tüüpilisemad kindlustused olid ristpalkidest suurtest kastidest vallid. Puidust kastid täideti liiva, mulla, kivide ja muu taolisega. Vahel oli linnuse ristpalkkindlustiste ees ka madal kivivall. Linnuse sees olid ristpalkhooned.
Eelviikingiaegsed linnused on teada põhiliselt Ida-Eestist, eriti Kagu-Eestist, seega kääbastega ühelt alalt. See on ühtlasi ka väikeste asustusüksustega ala. Ka linnused olid siin üsna väikesed, enamasti parajad ühe majapidamise kaitseks. Vahel oli tolleaegsetes linnustes tegemist ka n-ö eeslinnustega. Rõuges olid nii asula kui ka linnus samal seljandikul, kuid mõnikord paiknes asula ka linnuse jalamil (Iru, Unipiha). Osadel eelviikingiaegsetel linnustel puudus pinnasega täidetud vall ning selle asemel olid rõhtpalkehitised (Peedu Kerikmägi).
Näideteks tollastest linnustest on Rõuge, Iru ja Tõrva Tantsumägi. Samal ajal said alguse ka Otepää ja Tartu.
Rõuge linnus
Eesti tuntumaid ning paremini uuritud eelviikingi- ja viikingiaja linnuseid on Rõuge. See kaevati täielikult läbi aastatel 1951–1955 (Harri Moora ja Marta Schmiedehelm). Tegemist on tüüpilise neemiklinnusega, õuepindalaga 850 m2. Maa poolt on see eraldatud kraavi ja kuni 3 m kõrguse liivast ja kruusast kuhjatud otsavalliga. Enamik kultuurkihist kuulub 8.-11. sajandisse. On leitud kuni kuus erinevat ehitusjärku. Linnuse õueosas leiti 3-4 elamu savipõranda jäänused. Hooned olid suurusega 4-5x3-4 m ning paiknesid vööndina linnuse põhjaküljel. Ühe hoone nurgast leiti ka ahju jäänused. Lisaks ulatus risti üle linnuse õue lääneotsa umbes 10 m pikkune palkehitis. Õue keskel ja lääneosas oli mitu koldeaset. Seal paiknes ka väike hoone, kus oli tegeldud pronksivalamisega. Kultuurkiht andis selget tunnistust pidevast elamisest linnuses - see oli oma ehituselt ja suuruselt sobiv üliku kindlustatud eluasemeks.
Fakte
- Üldlevinud ettekujutus viikingitest on kui suurekasvulistest sarviliste kiivritega sõdalastest. Tegelikult ei kandnud viikingid kunagi sarvedega kiivreid.
- Viikingiaegsete meeste keskmine pikkus oli 165 sentimeetrit, naistel 154 sentimeetrit.
- Enamik viikingeid olid rahumeelsed talupojad, julmade rüüsteretkedega tegeles neist vaid väike osa, valdavalt elukutselised sõdalased. Iga maavaldus pidi ülal pidama teatud hulka sõdalasi koos varustusega, suurtalud koguni viikingilaeva.
- Kui skandinaavlased rajasid oma kolooniad praegusele Venemaale ja ka Soome rannikule, ei suutnud nad kanda kinnitada Baltimaades, põhjuseks tõenäoliselt Saare- ja Kuramaa viikingite südi vastuhakk.
- üks viikingiaegne ida-lääne kaubatee algas Saaremaalt, läks Pärnu ja Emajõge pidi üles Peipsi järve ja sealt edasi Venemaale. Tõend, et see kaubatee tõi rikkust ka muinaseestlastele, on rohked maapõuest leitud hõbeaarded, mille rohkuse poolest suudab Eestiga võistelda vaid Gotlandi saar;
- viikingiaegseid kuldehteid pole Eestis leitud, sest kuldehete kandmine polnud tollal eestlastel lihtsalt kombeks;
- Läti Henriku kroonikas on märgitud kahte tüüpi eestlaste laevu - piratica ja liburna. Piratica oli 30 meest mahutav sõjalaev, sel oli draakonipealine vöör ja nelinurkne puri. Eestlastest viikingite laevad olid seega sarnased Skandinaavia omadega;
- eestlasi ja eesti meresõitjaid on mitmel korral mainitud Skandinaavia saagades. Njalli saaga lauludes mainitakse islandi viikingite merelahinguid eestlastega kusagil Saaremaa lähedal 972. aastal. Saxo Grammaticuse kroonika andmeil rüüstasid kuralased ja saarlased 1170. aastal Taani aladel ning nende käsi on mängus ka 1187. aastal Sigtuna vallutamisel ja hävitamisel;
- kõik viikinginaised veetsid osa päeva kedervarrega kedrates. Oli tohutult aeganõudev töö saada villast lõnga, millest seejärel kooti kangastelgedel riiet;
- araabia rändur, kes käis Hedeby aolinnas praeguse Schleswigi lähedal 950. aastal, kirjutas, et sealsed naised toonisid silmanurki musta värviga.
