Mart Niklus

Allikas: Metapedia

Mart-Olav Niklus (

  1. suuna Mall:Sündinud 22. september 1934 Tartu) on eesti bioloog, vabadusvõitleja, inimõiguste eest võitleja, antikommunist ja okupatsioonivastases liikumises osaleja.

Ta oli Nõukogude Liidu meelsusvang aastatel 1958–1966, 1976 ja 1980–1988. Rahumeelses vabadusvõitluses tegi Niklus koostööd teiste rahvaste ja eriti Läti ning Leedu esindajatega.

Niklus on taotlenud Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel taasiseseisvunud Eesti poliitikaelus niihästi Riigikogua kui ka mimtesugustel kodanikeühiskonna foorumitel.

Haridustee

1952. aastal lõpetas Niklus Tartu I Keskkooli.

1957. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina, spetsialiseerudes ornitoloogiale.

Tegevus vabadusvõitlejana

Vastupanuliikumise paljude algatuste (avalikud kirjad, pöördumised, selgitustöö jms) kõrval oli Mart-Olav Niklus Balti Apelli üks koostajaid. Selle tekst koostati augustis 1979 Nikluse kodus Tartus; ajaloolist sündmust tähistab Nikluse elumajale Vikerkaare tn 25 paigutatud mälestustahvel.

Niklus ja tema aatekaaslased nõudsid 1980. aasta algul avalikult NSV Liidu okupatsioonivägede viivitamatut tingimusteta väljaviimist Afganistanist.

Eestimaa Kommunistliku Partei ja KGB korraldatud kohtulavastusel 1981. aasta jaanuaris kuulutati Niklus "eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks". Avalikkuse eest suletud istungil karistas Eesti NSV Ülemkohus teda 10-aastase vangistusega nn erirežiimi kinnipidamisasutuses ja sellele järgneva 5 aastaks asumisele saatmisega. 1981. aastal pidasid nii Niklus kui ka Jüri Kukk kestvat protesti-näljastreiki.

Maksimaalse karistuse "koostöö eest rahvusvahelise kodanlusega" oli Niklus saanud ka 1958. aastal (tookord 10+3 aastat). 1966. aastal aga muudeti ENSV kriminaalkoodeksit ja maksimaalkaristuseks selle paragrahvi puhul sai 7 aastat, kuid selleks ajaks oli Niklus viibinud vangistuses juba rohkem kui 8 aastat.

Nikluse ühiskondlik tegevus on olnud algusest peale pühendatud teabe kogumisele ja selle vabale levikule nii Eestis kui rahvusvahelises ulatuses. Niklus on Eestis ja välismaal levitanud andmeid Eesti seisundist kommunistliku okupatsiooni all, vastupanu osutamisest kommunistlikule režiimile, kaaskodanike ja välismaalaste represseerimisest, eriti aga oma kaasvõitlejast kaaskohtualuse, keemiateadlase Jüri Kuke (1940–1981) tagakiusamisest okupantide ja nende kohalike käsilaste poolt. Tema kaasvõitleja mälestuseks tänapäeval regulaarselt toimuvail Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentsidel Tartu Ülikoolis on Niklus avalikustanud endiste kolleegide ja üliõpilaste kirjalikke pealekaebusi Jüri Kuke vastu.

Niklus on järeleandmatult suhtunud represseerijate tegevusse, eirates järjekindlalt KGB kohtueelseid õigusvastaseid menetlustoiminguid ning avaldades kommunistlikul kohtuistungil passiivset vastupanu, pidades patrioodile alandavaks poliitiliselt erimeelsete vastu nõiajahi korraldajatega suhelda – seda enam, et kohtuotsus oli niikuinii NLKP kesk- ja kohaliku ladviku poolt ette ära otsustatud.

Vangistuses jätkas Niklus võitlust okupatsioonivõimurite vastu ning inim- ja kodanikuõiguste kaitseks. See tõi talle kaasa täiendavaid karistusi, kokku üle saja. (Tavaliselt kartserisse sulgemine, 1983. a. Permi oblasti rahvakohtu otsusega Tšistopoli vanglasse türmirežiimile (kambrirežiimile) üleviimine kolmeks aastaks.)

Inimõigustealane tegevus

1970. aastatel on kaasvõitlejad Mart-Olav Nikluselt saanud teavet Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) tegevuse, eeluurimise ja vangilaagrites valitsenud tingimuste kohta, samuti väärtuslikke nõuandeid käitumiseks ülekuulamise, arreteerimise või vangistuses viibimise ajal. Seesuguseid nõuandeid on Eesti meelsusvang Sergei Soldatov nimetanud "poliitvangi käitumisaabitsaks". Mart-Olav Niklus on olnud akadeemik Andrei Sahharovi kaasvõitleja ja sõber.

Võimaluste piires edastas Niklus avalikkusele pidevalt teavet nii enda kui ka teiste meelsusvangide õiguste rikkumisest, laagrisisestest repressioonidest, administratsiooni omavolist, näljastreikidest (näiteks rahvusvahelisel inimõiguste päeval, 10. detsembril), tööseisakutest jm protestiüritustest.

Nikluse võitlus pälvis rahvusvahelise üldsuse poolehoiu (sh USA ja Kanada, Lääne-Euroopa ja Austraalia parlamentides), kutsudes esile maailma demokraatliku avalikkuse õigustatud hukkamõistu NLKP ja N Liidu võimuasutustest represseerijate aadressil.

Niklus viis Balti riikide rahvaste vastu toimepandud genotsiidi (rahvusmõrva) ja NLKP muud kuriteod rahvusvahelise tähelepanu keskmesse, aidates oma tegevusega kaasa totalitaarse režiimi kukutamisele 1980. aastate lõpul. Nikluse võitluse sagedane kajastamine välisesti ajakirjanduses (Vaba Eesti Sõna, Eesti Päevaleht, Teataja jm), Ameerika Hääles (VOA) ja Vabadusraadios – Raadio Vaba Euroopas (RL-RFE), aga ka Lääne (eriti USA) juhtivates ajalehtedes ning muudes rahvusvahelistes teabekanalites 1970.-1980. aastatel teavitas maailma N Liidu Stalini-järgsest tegelikkusest, inimõiguste olukorrast, õhutades inimesi kõikjal võitlema sovetivõimu (kommunistliku okupatsiooni) vastu Balti riikides.

Esimese eestlasena võttis Mart-Olav Nikluse oma eestkoste alla Rahvusvaheline Amnestia (Amnesty International). 1987. aastal algatasid Bukovski Sihtasutus (algselt võitles meelsusvangi Vladimir Bukovski vabastamise eest) ja Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee rahvusvahelise kampaania Nikluse vabastamiseks vangistusest.

Tegevus omariikluse taastamisel

Eestis algatati 1979. aastal tagantärele Balti Apelli nime all tuntuks saanud dokument, mis kujutas eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühispöördumist 40 aastat varem Saksamaa ja N Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide vastu, samuti selle sobingu tagajärje —– Balti riikide iseseisvuse hävitamise ja N Liidu koosseisu liidendamise —— heastamiseks. Augustis 1979 koostati Mart-Olav Nikluse kodus Tartus Balti Apelli lõplik tekst. Balti Apellile kirjutas alla 45 isikut Eestist, Lätist ja Leedust, dokumenti toetasid ka Venemaa ininmõiguslased eesotsas akadeemik Sahharoviga.

Eestlaste, lätlaste, leedulaste jt ikestatud rahvaste õiguste ja vabaduste ning Balti riikide iseseisvuse taastamise eest astus eriti jõuliselt välja USA president Ronald Reagan, kes nimetas Nõukogude Liitu "kurjuse impeeriumiks". Ameerika Ühendriikides persona non grata-ks kuulutatud ja seetõttu USA viisast ilma jäetud väliskommentaator Vambola Põder vastas 1984. a pärast Mart Nikluse juubelit raevuka Reaganit ja Niklust laimava artikliga ajakirjas Pikker, millele Hugo Hiibus lisas karikatuuri. 12. novembril 1981 võttis USA Kongress vastu resolutsiooni, milles nõuti okupatsioonivõimudelt Mart-Olav Nikluse vabastamist ja poliitilise tagakiusamise lõpetamist. Viibides 1990. aasta suvel Ameerika Ühendriikides, tänas Niklus isiklikult ekspresident Reaganit nii endale kui ka ikestatud rahvastele osutatud erilise toetuse eest.(Kohtumise järel ilmusid fotodega artiklid USA eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna nr 26, 28. 06. 1990, Võru Teataja nr 83, 17. 07. 1990, Kultuur ja Elu nr 3, 2004, lk 64-66.)

Pärast repressiivasutusest Perm-36 juulis 1988 vabanemist ei katkestanud Mart-Olav Niklus suhteid endiste meelsusvangide jt võitluskaaslaste ning rahvusvahelise avalikkusega. Ta selgitas kaasmaalastele ning teiste riikide kodanikele ja valitsustele lakkamatult vajadust taastada Eesti Vabariik tema õigusliku järjepidevuse alusel rahvusriigina ja ehitada see üles demokraatliku õigusriigina (vastav nõue kajastus eriti võimsalt valimisliidu Eesti Kodanik seisukohtades). Sõpru ja aatekaaslasi nii Idas kui ka Läänes teavitab ta kodumaal valitsevast olukorrast ka praegu. Nikluse hinnangul on punane mõtteviis ja Moskva-meelsus okupatsioonijärgses Eestis taassündinud ning tungib peale rahvuslusele. Selle näideteks toob ta sovetiaegsete poliitiliste repressioonide ja represseerijate õigustamise, tegevuse Eesti NSV aegse idapiiri põlistamiseks Eesti Vabariigile vastuolus Tartu rahulepinguga, Tallinna nn vabastajate monumendi kultuse, Eesti sõjameeste mälestusmärgi vägivaldse kõrvaldamine Lihulas Juhan Partsi valitsuse korraldusel jne.

1980. aastate lõpul tegi Niklus ühena vähestest tegusat selgitustööd okupatsioonivägede ajateenijate ja ohvitseride seas Tartus, suheldes nendega isiklikult ja jagades neile rahvuslike organisatsioonide (eriti ERSP) ja Eesti Kodanike Komiteede venekeelseid lendlehti.

Rahvusvahelise surve ja rahvuskaaslaste järjekindla nõudmise tulemusena vabanenud Niklus rehabiliteeriti 1991. aastal, kuna jõuti järeldusele, et tal süüd pole (kolm aastat varem oli Moskva Nikluse karistusaega vähendanud kolme aastani). Tuli ette sedagi, et needsamad kohtunikud, kes varem olid vastupanuliikujaid vanglakaristust kandma mõistnud, nüüd need meelsusvangid ka rehabiliteerisid.

Hilisem tegevus

Niklus on osalenud Eesti Vabariigi taastamisel rahvusriigina selle õigusliku järjepidevuse alusel (Eesti Kodanike Komiteed), hiljem Eesti Kongressi saadiku ja Riigikogu VII koosseisu liikmena Eesti Kodaniku fraktsioonis.

Mart-Olav Niklus on 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingule tugineva Eesti Vabariigi territoriaalse tervikluse, õigusliku järjepidevuse, iseseisvuse ning Eesti kodanike isiklike ja kollektiivsete õiguste kaitsja, väljendades oma seisukohti igal võimalusel nii kodu- kui ka välismaal. Tema kinnitusel pole Eesti Vabariik ikka veel andnud õiguslikku hinnangut Eestimaa Kommunistliku Partei osale lähimineviku inimsusevastastes kuritegudes. Lahendamata on poliitilistest repressioonidest osa võtnud ametiisikute (näiteks õigusteaduste kandidaat, justiitskindralmajor, Eesti NSV teeneline jurist Leonid Ivanovitš Barkov, eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe, KGB Tartu büroo ülem Antti Talur ja reaagentide vastutuse küsimus. Niklus nõuab oma kaaskohtualuse Jüri Kuke surmaga lõppenud represseerimise, samuti teiste vabadusvõitlejate vaenamise põhjalikku uurimist, süüdlaste avalikustamist, avalikest ametitest kõrvaldamist ning õiglast kohtupidamist nende üle.

2010. aastal valiti Mart Niklus Eesti Vabaduspartei juhatusse.[1]

Organisatsioonid, üritused, välisreisid ja muu

Mart Niklus on paljude kodu- ja välismaiste akadeemiliste ja ühiskondlike seltside tegev- või auliige. Nende hulka kuuluvad:

Pedagoogiline tegevus

Niklus valdab peale emakeele vabalt vene, inglise, saksa, rootsi ja prantsuse keelt ning on töötanud võõrkeelte õpetajana.

Muu tegevus

Ühiskondlik-poliitilise tegevuse kõrval on Mart-Olav Niklus avaldanud loodusteaduste valdkonda kuuluvaid artikleid mitmes teadusväljaandes, alates looduspublitsistikast 1950. aastate stuudiumi ajal Tartu Ülikoolis, samuti nii Eestis ilmuvas kui ka välismaises eriala-ajakirjanduses.

Võistlustöö "Haapsalu ümbruse linnustikust" eest määras TRÜ Õpetatud Nõukogu talle esimese auhinna. Üliõpilasajast saadik on Niklus olnud Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) ja Eesti Loodusuurijate Seltsi (Eesti LUS) tegevliige, alates 2004. aastast aga eluaegne liige.

Mart Niklus on esindanud Eestit paljudel rahvusvahelistel üritustel. Näiteks rahvusvahelised Sahharovi kongressid Amsterdamis (1990, 1992), Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (Inter-Asso) 7. kongress Berliinis (1999) ja 13. kongress Zinnowitzis (2005), antikommunistlik kongress ja tribunal Vilniuses (2000), Julgust Juurde Eetikale (Mut zur Ethik) 9. kongress Feldkirchis (2001), mitmed rahvusvahelised ühiskondlik-poliitilised konverentsid Kiievis (2003, 2004), Budapestis (2000, 2006) jm. 9.-10. jaanuaril 2007 osales Mart-Olav Niklus Leedu Seimi hoones toimunud Leedu Helsingi Grupi 30. aastapäeva tähistaval konverentsil. Mart Nikluse ettekandeid on avaldatud ürituste kogumikes. Erialastel üritustel bioloogina on Mart-Olav Niklus viibinud Poolas, Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, Türgis jm. Tänu oma keelteoskusele ja laialdastele rahvusvahelistele sidemetele on ta ühtekokku viibinud umbes kolmekümnes välisriigis Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas.

Olmelist

Pärast vangistusest vabanemist on Nikluse elamispinda ja kodust elu (sh perevägivalda ja võitlust eluaseme säilitamise pärast) käsitletud korduvalt ajakirjanduses. 2001. aastal ähvardati Niklust kodust väljatõstmisega. Tartu linnavolikogu üksmeelse otsusega osteti 2002. aastal elamu Tartus Vikerkaare 25 järelmaksuga Tartu linna omandisse, võimaldamaks Mart-Olav Niklusel omaenda kätega ehitatud ja kehtiva testamendiga talle pärandatud kodus üürnikuna edasi elada. Ajakirjanik Heimar Lenk käsitles Nikluse elutingimusi ajalehes Kesknädal ja korraldas sellel teemal pressikonverentsi Keskerakonna büroos Tallinnas. Samal teemal kirjutasid ka ajakiri Seltskond, Eesti Ekspress jt.

Publitsistika ja tõlketegevus

Mart-Olav Niklus on avaldanud loodusteaduste valda kuuluvaid artikleid mitmes teaduslikus väljaandes (neist esimesed juba stuudiumi vältel Tartu Ülikoolis 1950. aastatel), samuti ajakirjanduses.

Niklus on tõlkinud eesti keelde näiteks Charles Darwini kolm peateost (tõlgitud juba 1960.-1970. aastatel, "Autobiograafia" ilmus trükist septembris 2006), Etienne de La Boétie’ "Arutluse vabatahtlikust orjusest" (ilmunud: Akadeemia 2007, nr 5 ja 6), samuti 10. detsembril 1948 ÜRO-s vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni (tõlgitud esimese vangistuse ajal ja sealsamas ka levitatud).

Niklus on pidevalt aidanud toimetada Põllumeeste Kogu ajalehte "Rahvuslik Koguja".

Publitsistikakogumikud

  • "Mind ei tapetud õigel ajal. Artikleid, kõnesid, avalikke kirju ja intervjuusid aastaist 1992–2003". Saatesõna: Küllo Arjakas. Kirjastus Iseseisvus, Tartu 2004, 128 lk; ISBN 9949105013
  • "Ma ei vaiki ikka veel. Valimik artikleid, kõnesid, tõlkeid ja dokumente lähiminevikust". Kirjastus Hereditas, Tartu 2010, 256 lk; ISBN 9789949210343

Autasud ja aunimetused

Eesti Vabariigi president Lennart Meri on Mart-Olav Niklust okupatsioonivastase võitluse eest vääristanud Riigivapi II klassi ordeniga (24. veebruar 1996), Kaitseliidu Keskjuhatus autasustas Niklust III klassi teenetemedaliga (7. mai 2003).

Nikluse elutööd on kõrgelt hinnanud rahvuskaaslased välismaal, talle on antud mitme välisriigi ordeneid, riiklikke või ühiskondlikke autasusid.

24. veebruaril 1981 anti Mart-Olav Niklusele eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud eriliste teenete eest Kanada Eestlaste Kuldteenetemärk. 15. oktoobril 1988 sai ta Balti—Ameerika Vabadusliigalt (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna. Eesti Vabadusvõitlejate Ühing Michiganis (USA) andis Niklusele 6. juulil 1990 Kuldrinnamärgi. Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus vääristas 15. mail 1993 Niklust Keskuse Teeneteristi III järguga erilise panuse eest võitluses Eesti iseseisvuse taastamisel. Horvaatia Poliitvangide Liit andis 25. oktoobril 1999 Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni traditsioonilisel konverentsil Dubrovnikus Niklusele teenetemärgi. Leedu Vabariigi president Valdas Adamkus autasustas 16. veebruaril 1999 Vilniuses eestlast Suurvürst Gediminase III järgu ordeniga. Ukraina Poliitvangide ja Represseeritute Ühing austas 9. novembril 2001 Niklust selle ühingu juubelimedaliga. 23. oktoobril 2006 sai Mart-Olav Niklus teenetemärgi Ungari Vabariigilt.

1992. aastal oli Mart-Olav Niklus New Yorgis kuuendatel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel (ESTO-92) üks kolmest aupatroonist.

Rahvusvaheline Tähtede Register (International Star Registry, USA) andis Universumis Draakoni tähtkujus ühele tähele Mart-Olav Nikluse nime (teise eestlasena on sellise au pälvinud kommunistliku poliitilise mõrva ohver Jüri Kukk).

Publitsistikat Mart Niklusest

Kinostuudio Tallinnfilm tegi 1989. a Mart-Olav Niklusest filmi "Kolmkümmend aastat hiljem" (režissöör Jaak Lõhmus).

2005. aastal valmis film "Balti Apell 25" (ingliskeelsete subtiitritega, režissöör Agu-Üllar Kull, operaator Mati Hint).

Koos USA ajakirjaniku ja publitsisti David Satteriga osales Mart-Olav Niklus suvel 2006 antikommunistliku tõsielufilmi võtetel Tallinnas (režissöör Andrei Nekrassov).

Mart-Olav Nikluse elu ja võitlusega on võimalik tutvuda Ants Kippari jt võitluskaaslaste poolt avaldatud raamatus "Mart Niklus & Jüri Kukk. Kaks, kes ei alistunud" (Stockholm, 1983), Rein Taagepera ja Andres Küngi mitmes eesti-, inglise- või rootsikeelses raamatus (näiteks A. Küng, "Estland vaknar", Stockholm, 1989), baltisaksa kirjaniku Bernd Nielsen-Stokkeby raamatus "Baltische Erinnerungen" (1991), samuti Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud Viktor Niitsoo raamatus "Vastupanu" (1997), Tiit Madissoni raamatutes "Vastasseis" (1996) ja "Riigipööraja märkmik" (1999), Jüri Lina raamatus "Öised päevad" (Stockholm, 2005), Mari-Ann Kelami raamatus "Kogu südamega" (2002), klassivend Johan Ahlbergi mälestustekogumikus "Eesti elu" (2003), ülikoolikaaslase Helve Kruus-Sarapuu mälestusteraamatus "Puu mõõdab inimest" (2005), Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo teatmeteoses "1000 tartlast läbi aegade" (Liivimaa Mälu, Greif, 551 lk, 2003), kogumikus "Eesti ajalugu" (VI, Ilmamaa, 2005), David Satteri raamatus "Meeletuse ajastu. Nõukogude Liidu allakäik ja langus" (2005, nõuandja Mart-Olav Niklus ise) jt.

Nikluse tegevus ja ta saatus on leidnud sageli kajastamist isekirjastuslikes (samizdati) väljaannetes "Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis" (anti okupatsiooniajal välja Tartus ja hiljem Stockholmis), samuti "Isekirjas" (ilmus Kohtla-Järvel 1982-1985, väljaandja Holger Kaljulaid), Moskvas ilmunud "Jooksvate Sündmuste Kroonikas" ja "Leedu Katoliku Kiriku Kroonikas".

Nikluse tegevust on kõrgelt hinnanud kunagine metsavend Alfred Käärmann oma raamatus "Surmavaenlase vastu" (Tartu Ülikooli Kirjastus, viimane kordustrükk 1999) ning mitu brošüüri, ajakirjandusväljaannet, raadio- ja telekanalit kodu- ja välismaal.

Enn Tarto on Mart-Olav Niklust nimetanud "Eesti vabadusvõitluse lipulaevaks ja piksevardaks" (Kultuur ja Elu nr 4, 2003, lk 9).

Huvialad

Harrastusbioloogia (sh linnuvaatlused), klassikaline muusika, klaverimäng.

Välislingid

Viited

  1. ↑ Erakonna juhatus
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Mart_Niklus&oldid=9296"