Eestlased
Eestlased (varasem nimetus: maarahvas) on Eesti põlisrahvas. Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel.
Maailmas elab umbes 1 100 000 eestlast. Eestlased kuuluvad valdavalt põhjarassi. Kuni 1940. aastateni peeti eestlasi kuuluvaiks mongoliidsesse rassi[1]. Nii iseloomustatakse 1911. aastal eestlasi Encyclopedia Britannicas järgmiselt: As a race they exhibit manifest evidences of their Ural-Altaic or Mongolic descent in their short stature, absence of beard, oblique eyes, broad face, low forehead and small mouth. In adition to that they are an under-sized, ill-thriven people, with long arms, and thin, short legs. [2]
Nimetust aestii kasutas Läänemere idarannikul elavate rahvaste kohta Rooma ajaloolane Tacitus oma uurimustöös Germania. Arvatakse, et jutt on balti hõimudest. Eestlased kujunesid omaette rahvaks arvatavasti muinasaja lõpul ning kaasaegses tähenduses rahvuseks alates 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest.
Eestlaste rahvaarv jõudis 1900. aastaks ühe miljonini ja on sestpeale püsinud (kõikumisega 10%). Eestlasi on umbes 1,1 miljonit ja see arv väheneb aeglaselt negatiivse loomuliku iibe tõttu. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 930 219 eestlast, 2008. aasta 1. jaanuari seisuga elas Eestis 920 885 eestlast. Väljapool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast.
Eestlaste kriitilisim madalseis oli 18. sajandil pärast Põhjasõda, kui mõningatel andmetel oli Eestimaal ainult 150 000 – 170 000 elanikku. Selle alarahvastatuse tulemusena toimus Eestimaale erinevate rahvuste esindajate (soomlased, rootslased, venelased, lätlased ja poolakad jne) immigratsioon, kes aja jooksul assimileerusid kohaliku elanikkonnaga.
1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe “Perno Postimees” asutaja, Johann Voldemar Jannsen senise “maarahva” asemel omanimetusena kasutusele mõiste “eestlased”.
Ühe käsitluse kohaselt on eestlaste etnilised allrühmad võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud.
Viited
Kirjandus
- Maie Remmel: Mõistatuslik Muinas-Eesti. Argo 2007. ISBN 9789949415922
