Marss Feldherrnhallele

Allikas: Metapedia

Marss Feldherrnhallele (kutsutakse põlastavalt ka õllesaaliputšiks) oli Adolf Hitleri poolt korraldatud marss Feldherrnhalle juurde 9. novembril 1923, mis lõppes politsei poolse tule avamisega natsionaalsotsialistide pihta. Langes 16 veretunnistajat.


Eelnevad päevad

Adolf Hitler kirjutises „Miks pidi saabuma 8. november?“: „70 miljonilise rahva saatus oma maailmaajaloo kaalukausil, ning, mis magatakse kasvõi tundide võrra maha, ei suuda võib-olla enam aastasajad heastada. Selles veendumuses arvasime me 8. novembril 1923 saabunud olevat tundi. Kas meil oli õigus, seda ei suuda tuvastada ükski kaasaja prokurör või kohus, vaid kunagi saksa ajalugu.“

30. oktoobril kutsus Adolf Hitler Münchenis Krone tsirkuses ülesülestõusule. Sobiv hetk saabus selleks, kui Gustav Ritter von Kahr soovis 8. novembril kõneleda Bürgerbräukelleris oma poliitika sihtidest. Kohal olid ka Otto von Lossow ja Hans von Seißer. Umbes 30 minutit pärast koosoleku algust ilmus kohale Adolf Hitler koos Hermann Göringiga ja teiste natsionaalsotsialistidega. Saamaks tähelepanu tulistas Hitler ühe lasu lakke, ütles, et kõrts on SA poolt sissepiiratud ja alanud on rahvuslik revolutsioon. Hitler asus seejärel kõrvalruumi jalaväe kindrali Erich Ludendorffiga nõu pidama, Göringiga asus kõnelema. Adolf Hitleri poolele asusid ka von Kahr, von Lossow ja von Seißer. Tagasi saali ilmudes palusid need kolm rahvast Hitleri riigipöördekatset toetada. Kuid veel sama päeva öösel võttis von Kahr raadiosaates oma antud nõusoleku tagasi. Von Lossow muutus niisamuti reeturiks, osaledes hiljem putši mahasurumisel.

Natsionaalsotsialistide proklamatsioon: „Proklamatsioon saksa rahvale! Novembrikurjategijate valitsus kuulutati täna tagasiastunuks. Moodustati ajutine saksa rahvus-valitsus. Sellesse kuuluvad kindral Ludendorff, Adolf Hitler, kindral von Lossow, ooberst von Seißer.“


Marss

Võttes eeskujuks itaalia fašistide Marsi Rooma, pidi ka Saksa riigipööre sarnaselt toimuma. Sõjaväeüksuste abiga loodeti marssida Berliini ja seal võtta üle riigivõim.

9. novembri 1923 lõunal kell 12 asusid NSDAP pooldajad Adolf Hitleri ja Erich Ludendorffi juhtimisel teele Feldherrnhalle juurde, kus marss aga Baieri politsei poolt veriselt lõpetati. Valitsenud olukorda kirjeldas Alfred Rosenberg: Kolonni ees marssisid NSDAP juhid, 30 sammu nende ees Julius Streicher. Streicher hüüdis politseile: „Ludendorff marsib meiega, ärge tulistage.“ Arvati, et saksa vabadusliikumise Juhi ja kindral Ludendoffi pihta tuld ei avata, kuid kell 12.30 avas politsei üpris lähedalt tule.

Seejuures sai seal kuus meest surma. Esimestena langes Max Erwin von Scheubner-Richter, kes kukkudes Adolf Hitleri endaga kaasa haaras. Hitler vigastas seejuures oma õlga. Ulrich Graf asus katteks Hitleri ette, kuid langes 11 kuuli tabamuse järel von Scheubner-Richteri ning Hitleri peale. Heinrich Wilhelm Trambaueri poolt marsil kantud haakristilipp sai kastetud kolme SA-mehe verega, nendeks olid Andreas Bauriedl, Anton Hechenberger ja Lorenz Ritter von Stransky.

Tekkis suur segadus, kõik viskusid pikali, arvukad pealtvaatajad põgenesid. Kogu tulistamine kestis mõned minutid. Hermann Göring sai mitmest kuulist tabamuse ja oli eluohtlikult vigastatud. Kamraadid kandsid ta kanderaamil üle piiri Innsbrucki. Politsei ei avanud tuld mitte ainult eest vaid ka küljelt. Marssijatel oli julgestusena kaasas grupp relvastatud SA-mehi. Need avasid politseile vastutule. Peagi pärast seda andis Füürer käskluse tulistamise lõpetamiseks. Pärast seda lakkas ka tulistamine. Inimesed tõusid vaikselt üles. Pilt oli kohutav, surnud ja vigastud vedelesid kõikjal. Von Stransky vedeles kõnniteel, tal oli kolp puruks ja aju voolas välja, ta ise tegi seejuures viimseid hingetõmbeid. Eemalt sõitis üle platsi auto, ees istus kaame näoga Adolf Hitler, tagaistmel oli väike verine poiss, keda oli valitusevägede kuul tabanud. Hitler sõitis spaleeris olevatest SA-meestest mööda, kes hüüdsid vaikselt vaid „Heil!“. Sel päeval oli linna meeleolu väga ärev. Palju oli rahvast tänavatel, kes laulsid isamaalisi laule. Näidati avalikult oma protesti sellise valitsuse käitumise üle.

Hitler sai esialgu põgenema, kindral Ludendorff arreteeriti veel samal päeval. Hitler arreteeriti mõned päevad hiljem. Lipukandja Trambaueri põgenes koos lipuga. Ta peitis selle ühe tuttava majja. Pärast Hitleri vabanemist 1924 andis ta lipu Füürerile üle.

Verelipp

Lipp sai uue varre, otsa ja sildi, millele olid graveeritud langenud meeste nimed. 1925 anti lipp SS-ile hoiule. Alates 1926. aastast pühitseti selle lipuga partei ja allüksuste lippe. Verelippu hoiti Müncheni Pruunis majas „SA ausaalis“. Verelipu ametlikuks hoidjaks sai SS-Standartenführer Jakob Grimminger. Viimast korda oli lippu avalikult näha 18. oktoobril 1944 Volksturmi teenistusse kutsumisel. Täna on Liikumise kõige pühama reliikvia verelipu asukoht teadmata.

26. veebruaril 1924 algas protsess Feldherenhalle marsis osavõtnute üle. 1. aprillil 1924 langetas Baieri Müncheni I. Maakohus otsuse. Kindral Ludendorff mõisteti õigeks. Kohtunikel oli raske Adolf Hitlerit süüdi mõista, kuid ta sai viisa aastat vabadusekaotust.

Vereorden

Marsis osalenutele anti hiljem välja NSDAP autasu Medaille zur Erinnerung an den 9. November 1923 (9. novembri mälestusmedal), mida kutsuti ka lihtsalt vereordeniks. Lisaks neile pälvisid ordeni ka kõik 8. ja 9. novembril 1923 Müncheni pöördes osalenud. Orden anti esmakordselt välja kümnendal aastapäeval 1933. Orden anti hiljem ka Viini juulipöördes 1934 osalenud ministritele. 1938 anti orden ka „teenekatele“ parteilastele, kes olid tänavavõitluste eest aastase või pikema vanglakaristuse või raskelt vigastada saanud olid. Viimasena anti autasu postuumselt Reinhard Heydrichile. Ordenit kanti vormijaki paremal taskul.

Alates võimu ülevõtmistest 1933 sai 9. novembrist kõigi liikumise veretunnistajate mälestuspäev. Münchenis toimusid igal aastal suured pidustused, mis said tavaliselt alguse juba 8. novembril. Iga aasta 9. novembril õhtul andsid uued SS-mehed Feldherrenhalle ees vande Füürerile.

„Mein Kampf“i pühendus:

Mälestustahvel Feldherrnhalle küljel. Täna on see eemaldatud.

9. novembril 1923, kell 12.30 pärastlõunal, langesid Münchenis Feldherrenhalle ees kui endise sõjaministeeriumi õuel järgnevad mehed truus usus oma rahva taastõusmisse.

Niinimetatud rahvuslikud ametid keeldusid sangaritele ühishauast.

Nii pühendan ma selle raamatu esimese köite nendele ühiseks mälestuseks, mille veretunnistajatena nad meie liikumise pooldajatele igavesti eeskujuks on.

Landsberg am Lech, vangla, 16. oktoober 1924

Adolf Hitler

Viited

Videod

Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Marss_Feldherrnhallele&oldid=12738"