Ingmar Bergman

Allikas: Metapedia
Ingmar Bergman 1957. aastal.

Ernst Ingmar Bergman (

  1. suuna Mall:Sündinud 14. juuli 1918 Uppsala; Surmaruun.png 30. juuli 2007 Fårö) oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja. Tema tegevusvaldkondadesse kuulusid muuhulgas ka raamatute kirjutamine ning teatud perioodil teatri juhtimine. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks.

Lapsepõlv ja noorus

Ingmar oli vanuselt teine laps oma perekonnas. Vend, Dag, oli temast neli aastat vanem ning õde, Margareta, neli aastat noorem. Isa, Eriku, amet (preester) tingis laste kasvu religioosses miljöös. Ema, Karin, oli hariduselt meditsiiniõde.

1934. aastal viibis Bergmann puhkusereisil Saksamaal. Ta osales Weimaris NSDAP meeleavaldusel, kus ta nägi esmakordselt Adolf Hitlerit.[1] Oma teoses Laterna Magica (The Magic Lantern) kirjutas Bergmann hiljem, et temast sai pikkadeks aastateks Hitleri poolehoidja.[2]

Bergman õppis Stockholmi ülikoolis (1937-1940) kunsti, ajalugu ja kirjandust. Sellel ajal tekkis noormehes ka kirglik huvi teatri vastu. Näitlemist, käsikirjade kirjutamist ning õpilasetenduste juhendamine jäi esialgu küll kõrvaliseks hobiks ent peagi tekkis võimalus jätkata karjääri Mäster Olofsgärdeni teatris. 1940. aastal sai Bergmanist režissööri assistent Rootsi Kuninglikus Ooperimajas. Viis aastat hiljem anti südikale noormehele võimalus teha päris oma film, mille nimeks sai „Kriis“.

Loomingule iseloomulik

Bergmani filmiloomingul on mitmeid iseloomulikke omadusi. Kõige tihemini kajastuvad teemad tema linateostes on eksistentsiaalsed küsimused sealhulgas ka surelikkus ning usk.

Režissööri arengu ja ideede kujunemise juures mängis tugevat rolli tema religioosne taust. Vanameistri filmides võib märgata mitmeid usuga seotud motiive ning tihti ka moraalsete ning eetiliste väärtuste üle arutlemist. Veel üks Bergmani loomingut mõjutanud tegureid olid lapsepõlves nähtud graafilises stiilis produtseeritud Piibli lood ning valmid, mis pärinesid Rootsi asuvatest rustikaalsetest kirikutest.

Järgneval viiel aastal (pärast 1946) ilmunud linateosed ei olnud küll otseselt autobiograafilised ent kajastasid väga tugevalt probleeme Bergmani enda elust. Esindatud olid nii noore inimese roll ühiskonnas, kurva lõpuga armulood kui ka sõjaväekohustus. 1949. aastal esilinastunud filmis „Vangla“ segunesid tema varasemas loomingus kujutatud motiivid keeruliseks ning kohati üliambitsioonikaks looks noorest režissöörist, kes seisab silmitis erinevate moraaliküsimustega.

Karjäär

Tingituna majanduskriisist valitses 1951. aastal Bergmani töös ning tegelikult ka kogu Rootsi filmitööstuses paus. 1952. aastal jätkas ta kahe linateosega „Naised ootavad mehi“ ja „Suvi Moonikaga“, mis markeerivad n-ö küpsete tööde ajajärgu algust.

Bergman alustas tööd ka Malmö munitsipaalteatris, kus tegutses kuni 1959. aastani. See faas tõi tema loomingusse ka uusi teemasid. Bergmanile meeldis vaadelda abieluküsimusi (kahe inimese kooselu, truudus(etus), lapsed jne). Järgnevalt hakkas režissöör koguma enda ümber kindlat näitlejaskonda (Max von Sydow, Bibi Andersson, Harriet Andersson, Gunnar Björnstrand, Erland Josephson, Ingrid Thulin ja norralanna Liv Ullman), et anda enda ja näitlejate tööle kindlat stiili ja sügavust.

1955-ndal aastal oli Bergman rahvusvaheliselt äärmiselt edukas filmiga „Suveöö naeratused“. Järgnevatel aastatel ilmusid ka „Seitsmes pitser“(1957), „Maasikavälu“(1957), „Elu allikail“(1958) , „Nägu“(1958), „Neitsiallikas“(1960), „Saatana silm“(1960), „Armulaualised“(1963), „Vaikus“(1963), „Rääkimata kõigist neist naistest“(1964) ning „Persona“(1966).

60-ndatel ostis Bergman endale suvila Fårö saarele. Paiga lummav maastik oli taust ka mitmele filmidele. „Persona“ (1966), „Hunditund“ (1968), „Häbi“ (1968), „Kirg“ (1969) võttepaik oligi just see saar.

1971. aastal esilinastunud film „Puudutus“ oli Bergmani esimene inglisekeelne linateos. Filmi võttestik oli nüüdseks viidud tagasi linnamiljöösse ning süžee muutus romantilisemaks. „Sosinad ja karjed“ (1972), „Stseenid ühest abielust“ (1973) ning „Sügissonaat“ (1978) said nii positiivse kui ka negatiivse tähelepanu osaliseks just oma intiimse peresuhteid käsitleva temaatika tõttu. Bergmani meisterlikkust iseloomustab suurepäraselt filmis „Sosinad ja karjed“ nähtav värvide, muusika ja tugevate emotsioonide kooslus. Filminduse kõrval jätkas Bergman tööd ka teatris ning seda kõige tihemini Rootsi Kuninglikus Draamateatris.

Filmograafia

  • "Kriis" (Kris) (1946)
  • "Vihm meie armastuse kohal" (Det regnar på vår kärlek) (1946)
  • "Laev Indiasse" (Skepp till India land) (1947)
  • "Muusika pimeduses" (Musik i mörker) (1948)
  • "Sadamalinn" (Hamnstad) (1948)
  • "Vangla" (Fängelse) (1949)
  • "Janu" (Törst) (1949)
  • "Ood rõõmule" (Till glädje) (1950)
  • "Niisuguseid asju siin ei juhtu" (Sånt händer inte här) (1950)
  • "Suvemäng" (Sommarlek) (1951)
  • "Naised ootavad mehi" (Kvinnors väntan) (1952)
  • "Suvi Monikaga" (Sommaren med Monika) (1953)
  • "Narride õhtu" (Gycklarnas afton) (1953)
  • "Armastuse õppetund" (En lektion i kärlek) (1954)
  • "Naiste unelmad" (Kvinnodröm) (1955)
  • "Suveöö naeratused" (Sommarnattens leende) (1955)
  • "Seitsmes pitser" (Det sjunde inseglet) (1957)
  • "Maasikavälu" (Smultronstället) (1957)
  • "Elu allikail" (Nära livet) (1958)
  • "Nägu" (Ansiktet) (1958)
  • "Neitsiallikas" (Jungfrukällan) (1960)
  • "Saatana silm" (Djävulens öga) (1960)
  • "Nagu peeglis" (Såsom i en spegel) (1961)
  • "Armulaualised" (Nattvardsgästerna) (1963)
  • "Vaikus" (Tystnaden) (1963)
  • "Rääkimata kõigist neist naistest" (För att inte tala om alla dessa kvinnor) (1964)
  • "Persona" (1966)
  • "Hunditund" (Vargtimmen) (1968)
  • "Häbi" (Skammen) (1968)
  • "Kirg" (En passion) (1969)
  • "Puudutus" (Beröringen) (1971)
  • "Sosinad ja karjed" (Viskningar och rop) (1972)
  • "Stseenid ühest abielust" (Scener ur ett äktenskap) (1973)
  • "Näost näkku" (Ansikte mot ansikte) (1976)
  • "Ussimuna" (The Serpent's Egg) (1977)
  • "Sügissonaat" (Höstsonaten) (1978)
  • "Marionettide elust" (Aus dem Leben der Marionetten) (1980)
  • "Fanny ja Alexander" (Fanny och Alexander) (1982)
  • "Karini nägu" (Karins ansikte) (1984)
  • "Dokument "Fanny ja Alexander"" (Dokument Fanny och Alexander) (1986)

Isiklikku

Ingmar Bergman oli abielus tantsija Else Fisheriga, tantsija Ellen Lundströmiga, ajakirjanik Gun Grutiga, eesti pianisti ja kirjaniku Käbi Lareteiga (1959–1969) ja krahvinna Ingrid von Roseniga (Ingrid Karlebro; 1971–1995).

Ingmar ja Ellen Bergmani lapsed on režissöör Mats Bergman, näitleja Eva Bergman ja režissöör Jan Bergman.

Käbi Lareteiga on tal poeg, režissöör Daniel Bergman.

Ingmar Bergmanil on kooselust norra filminäitleja Liv Ullmanniga tütar, kirjanik Linn Ullmann.

Abielust Gun Grutiga sündis Bergmanil poeg, lendur Ingmar Bergman.

Ta on elanud koos ka näitlejate Harriet Anderssoni ja Bibi Anderssoniga.

Teosed eesti keeles

Kirjandus

  • Ülev Aaloe, "Ingmar Bergman ja tema "Sügissonaat"" – TMK 1982, nr 6, lk 50–53
  • Stig Björkman, "Lapsepõlve maailmas" (I. Bergmani autobiograafiline "Fanny ja Alexander", 1982). Trivimi Velliste tõlge väljaandest Swedish Films, Stockholm, 1983 – TMK 1984, nr 3, lk 59–64
  • Ülev Aaloe, "Ingmar Bergman" – TMK 1984, nr 11, lk 40–45
  • Ülev Aaloe, "Jumala hääl ja vaikimine Ingmar Bergmani filmides" – TMK 1988, nr 12, lk 46–51
  • Margit Tõnson, "Ingmar Bergman ja karjuv vaikus" – TMK 2003, nr 7, lk 102–109
  • Ingmar Bergman, "Puhas kamikaze" (intervuu, küsitles Stig Björkman). Tõlkinud Kristiina Davidjants – samas, lk 110–113
  • "Stealing Beauty" (režissöörid Lukas Moodysson, Gilles MacKinnon, Terence Davies ja Thomas Vinterberg meenutavad kõige mõjukamaid stseene Ingmar Bergmani filmidest). Tõlkinud Kristiina Davidjants – samas, lk 114–117
  • Ülev Aaloe, "Jätkuvalt aktuaalne Ingmar Bergman" – TMK 2006, nr 1, lk 94–107
  • Käbi Laretei, "Kuhu kadus kõik see armastus?" (Ingmari kirjad Käbile aastaist 1957–2001. Päevik. Taskukalender). Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. SE & JS, Tallinn 2008, 216 lk

Välislingid

Viited

  1. ↑ Ingmar Bergman: His Life and Films, by Jerry Vermilye, 2001, p. 6; see also his autobiography, Laterna Magica.
  2. ↑ Ingmar Bergman, The Magic Lantern (transl. from Swedish: Laterna Magica), Chicago: University of Chicago Press, 2007. ISBN 9780226043821
Pärit leheküljelt "http://et.metapedia.org/m/index.php?title=Ingmar_Bergman&oldid=7832"