Friedrich Akeli valitsus

Allikas: Metapedia

Friedrich Akeli valitsus oli ametis 26. märtsist 1924 kuni 16. detsembrini 1924.

Valitsuse koosseis

Friedrich Akeli valitsus moodustati pärast 10. märtsi 1924, kui senine oli Konstantin Pätsi teine valitsus oli sunnitud lahkuma. Valitsuse kukutamise otsustavateks jõududeks olid Eesti Rahvaerakond ja Tööerakond ja nende juhid Jaan Tõnisson ja Otto Strandman. See oli oluline pöördepunkt Pätsi valitsuse poolt juhitud Eesti ummikusse jooksnud majanduspoliitika muutmisel.

Friedrich Akeli valitsus koosnes Tööerakonna ja Demokraatliku Liidu ministritest, vähemalt esialgu toetasid seda sotsiaaldemokraadid ja väiksemad parlamendirühmad.

Valitsuse majandustegevus

Rahaministriks Otto Strandman, kes ei toetanud seni Pätsi poolt aetud laiaulatusliku idaäri võimalustesse. Strandmani poolne majanduse tervendamispoliitika üks alustala, Eesti majanduspoliitika ajaloos üks olulisemaid seadusi oli valoriseerimine, samuti võeti rahandusministri Strandmani ajal kasutusele alates 11. juulist 1924 eesti krooni väärtusühikuna Rootsi krooni väärtusega võrdset, kulla alusel seisvat niinimetatud kuldkroon. Krooni nimetuse ja Rootsi krooni kullasisalduse võtmine uue rahaüksuse – Eesti krooni aluseks tulenes eelkõige asjaolust, et Rootsi krooni väärtus oli 1924. aasta suve kursi järgi ligilähedaselt 100 Eesti marka. Seaduse algses eelnõus nimetatud taalri asemel võeti Otto Strandmani ettepanekul kasutusele kroon.

Valitsuse riigikaitseline tegevus

Valitsus vabastas kokkuhoiu eesmärgil 1. septembriks 1924 ennetähtaegselt 4500 ja 1. detsembriks 1924 veel üle 1000 ajateenija, mille tagajärjel oli Eesti kaitseväes detsembrist 1924 kuni märtsini 1925 vaid 6400 ajateenijat, mida oli tõhusa riigikaitse tagamiseks liiga vähe[1].

1. detsembri riigipöördekatse

Valitsuse ametiajal, 1. detsembril 1924, toimus 1. detsembri riigipöördekatse, mille tagajärjel sai surma teedeminister Karl Kark. Samal päeval kehtestas valitsus üleriigilise sõjaseaduse ja nimetas Johan Laidoneri Sõjavägede Ülemjuhatajaks, milleks tal põhiseaduse järgi õigust ei olnud.

Viited

  1. Ago Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 1999, lk. 121–122

Vaata ka

Välislingid