Arno Breker
.jpg)
Arno Breker (
- suuna Mall:Sündinud 19. juuli 1900 Elberfeld (Wuppertali linnaosa);
13. veebruar 1991 Düsseldorf) oli saksa kujur ja arhitekt. Enamus Arno Brekeri töödest hävis 1945. aastal Berliinis Teise maailmasõja võitjariikide hävitustöö tulemusel. Osa taiestest kadus sõjasaagina nii läände kui itta. Siiski äratas Breker oma mitmekülgsete töödega ülemaailmset tähelepanu. Tema tööd on tänapäeval populaarsemad mitmetest tema kaasaegsetest, sealhulgas Josef Thorak, Georg Kolbe, Fritz Klimsch, Josef Wackerle ja Richard Scheibe.[2]
Sisukord
Elukäik ja looming
Õpingud
Arno Breker sündis 1900. aastal, ta läbis Düsseldorfi Kunstiakadeemia. 1927. aastal asus ta Pariisi õppima suurte kujurite nagu Charles Despiau ja Aristide Maillol' juhendamisel. Viimane nimetas hiljem Brekerit 20. sajandi Michelangeloks.
1933–1945
1933. aastal jätkusid ta õpingud Roomas, Florenzes ja Napolis. Seal omandatud muljed ja kogemused antiikaja ning renessansi – eriti Michelangelo – skulptuuridest mõjutasid oluliselt Brekeri keskset loominguperioodi, mis jäi natsionaalsotsialismi ajastusse.
1934. aastal lahkus ta Prantsusmaalt ja asus tagasi Saksamaale. Brekeri sõnul mõjutas teda selleks Wilhelm Hausensteini, Grete Ringi ja Max Liebermanni pealekäimine. Liebermann rentis talle ateljee.
Esialgu oli Breker NSDAP jaoks dekadentne ja liiga prantsusemeelne. Sellepärast tegeles ta esialgu tööliste, sõjaväelaste ja kolleegide portreede valmistamisega. 1935. aastal sai ta esimesed avalikud tellimused: Berliini finantsministeeriumi vapp, seinareljeef Berlin-Wilmersdorfi Nordsterni elukindlustuse hoone seinale, Berlin-Adlershofi Saksa lennusõidu ühingu peasissekäigu kaunistused, Dresdeni Sõjalennukooli peahoonele skulptuur „Der Flieger”. Alles 1936. aastal algas tema kiire tõus niinimetatud Kolmanda Riigi kujuriks. Järgneval aastal liitus ta NSDAP-ga.
Ajavahemikus 1936–1938 Braunschweigi toomkirikus teostatava Heinrich Lõvi hauakambri ümberehitamisel tegi Breker selle jaoks lõvipea reljeefi.
Kavad, mis Breker valmistas Dietrich Eckarti vabaõhulava kujundamise konkursi jaoks, osteti ära. Sellele järgnes kahe monumentaalkuju („Zehnkämpfer” ja „Siegerin”) tellimus Saksa Spordi Koja jaoks, mis pälvisid Adolf Hitleri tähelepanu. Mõlema kuju eest sai ta 1936. aastal skulptuuride konkursil Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt hõbemedali.
Olümpiamängude ajal 1936. aastal otsustati ametkonna poolt antiikaja stiliseeritud kujutamise suund. Brekeri eeskuju võtmine Vana-Kreeka skulptuuridest tuli sellele vastu. Paljud natsionaalsotsialistid nägid Brekeri skulptuurides kehastuvat rassiteaduse esteetilisi ideaale – „terveid aaria inimtüüpe“.
Nii proklameeriti Brekeri väljendusvorme „uue saksa stiilina“. Hiljem nimetas Breker 1936. aastat oma elu „pöördepunktiks“. Tema loomingut peeti heaks kultuuri mandumise vastase võitluse näiteks.
Breker saavutas kunstipoliitilises ringkonnas üha suurema mõjuvõimu. Temast sai Suure Saksa Kunstinäituse, mis pandi välja Saksa Kunsti Majas igal aastal 1937–1944, skulptuuride osakonna kuraator. Näitusel võisid osaleda vaid kunstnikud, kes ei viljelenud „mandunud kunsti“. Sõja lõpuni sai ta sellel näitusel välja panna enda loodud 42 taiest.
Järgnesid edasised avalikud tööd: suurskulptuur „Prometheus” Saksa Kunsti Maja ees Münchenis, Dresdeni Õhusõjakoolile „Ikarus“, „Rosseführer” Wehrmachti hoonetele Dessaus, Dessau linnale „Löwen” Maschsees.
1937. aastal lõi Breker Pariisi maailmanäitusel skulptuurid Albert Speeri kavandatud Saksa paviljoni jaoks. Neid kujusid oli imetlenud ka Jossif Stalin ning avaldanud soovi Brekerit palgata. Seda pakkumist olevat korratud 1946. aastal. Ka Benito Mussolini ja Haile Selassie olid meistri töödest vaimustunud. Samal aastal sai Breker Berliini Kujutava Kunsti Kõrgkooli ühe skulptoriteklassi professoriks ja abiellus kreeklanna Demetra Messalaga.
Sama aasta lõpus sai ta tellimuse kahele kujule („Partei” ja „Wehrmacht”) Uue Riigikantselei auhoovi jaoks. Samal ajal töötas ta viie taiese („Wager”, „Wäger”, „Anmut”, „Psyche”, „Eos”) ja kahe marmorreljeefi („Genius”, „Sieger”) kallal, mis olid mõeldud sama hoone „ringsaalile“. Need tellimused olid Brekeri ja Albert Speeri vahelise tiheda koostöö alguseks. Brekeri tõusu soodustas ilmselt ka tema endine arhitektuuriõpetaja Düsseldorfi Kunstiakadeemias Wilhelm Kreis, kellega Brekeril olid elu lõpuni sõprussuhted. Järgnesid tulevaste tööde rohked kavandid. Nende teostamiseks rajati ajavahemikus 1939–1942 Berliin-Dahlemi uus suur ateljee „Ateliergebäude am Käuzchensteig”, mis on 1990. aastast muinsuskaitse all.
1938. aasta kevadel toimusid menukad näitused Varssavis ja Krakowis.
1940. aastal pälvis Breker esimese saksa kunstnikuna Veneetsias „Mussolini auhinna“. 1941. aastal sai Breker Kujutava Kunsti Riigikoja presidendiks. 1942. aastal avati Brekeri näitus Pariisis, millel viibisid ka Abel Bonnard, Fernand de Brion, Jacques Benoist-Méchin ja Georges Scapini.
Sõja ajal toimusid lisaks veel mitmed väiksemad näitused. Oma aktiivse kujuri tegevuse tõttu pandi ta „asendamatute kunstnike nimekirja“, mis vabastas ta rindeteenistusest.
Paljud tema monumentaalskulptuuridest hävisid sõjas, teised tööd kadusid sõjasaagina ladudesse või läksid eravaldusesse, kuid osa neist on siiani algsetes asukohtades.
Video
Galerii
- Arno Breker Ernst Jünger.jpg
- Arno Breker Fackelträger.JPG
.jpg)
Tsitaate Brekeri kohta
- Charles Despiau, 1937, Pariisi maailmanäitusel: „Breker avab inimese kujutamises uued dimensioonid.”
- Ernst Fuchs, 1972: „Arno Breker on tõeline ilu prohvet.”
- Salvador Dali, 1975: „Jumal on ilu ja Arno Breker on tema prohvet.”
- Roger Peyrefitte, 1980: „Breker on kunsti majakas, kes heidab valgust kaugele uude aastatuhandesse.”
Kirjandus
- Dominique Egret. Arno Breker. Ein Leben für das Schöne. ISBN 3-87847-157-2
Välislingid
- Lühike elulugu (saksa keeles)
- http://www.museum-arno-breker.org
- Besuch bei bildenden Künstlern: Artikel von 1944
- http://eisernekrone.blogspot.com/search/label/Arno%20Breker
