Kaljo Kiisk

Kaljo Kiisk (

1. suuna Mall:Sündinud 3. detsember 1925 Vaivina küla; 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja ja filmilavastaja.

1944. aastal teenis ta Relva-SSi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust.

1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli; õppis 1946–1947 Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist. Asus 1947 õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva „kaitsvate müüride“ vastu, asudes õppima Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks.

Aastatel 1962–1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär.

Kaljo Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, alates 1985 aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti Kaljo Kiisk Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade.

Filmograafia

Lavastajana

• "Juunikuu päevad" (koos Viktor Nevežiniga; 1957)
• "Vallatud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1959)
• "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961)
• "Jääminek" (1962)
• "Jäljed" (1963)
• "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965)
• "Keskpäevane praam" (1967)
• "Hullumeelsus" (1968)
• "Tuuline rand" (1971)
• "Maaletulek" (1972)
• "Punane viiul" (1974)
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
• "Metskannikesed" (1980)
• "Nipernaadi" (1983)
• "Saja aasta pärast mais" (1986)
• "Regina" (1990)
• "Suflöör" (1993)

Näitlejana

• "Ühe küla mehed" (Raim; 1961)
• "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (Pajuviidik; 1966)
• "Kevade" (Lible; 1969)
• "Varastati Vana Toomas" (Vana Toomas; 1970)
• "Tavatu lugu" (kogenud uurija; 1973)
• "Indrek" (Voitinski; 1975)
• "Suvi" (Lible; 1976)
• "Sügis" (Lible; 1990)
• "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo; 1990)
• "Õnne 13" (Johannes teleseriaalis 14 hooaega)
• "Lepatriinude jõulud" (2001; hääl)

Isiklikku

Kaljo Kiisal on abielust Zinaidaga tütar Riina. Riina abikaasa oli poeet ja näitleja Juhan Viiding. Kaljo Kiisa tütretütar on poetess Elo Viiding.

Kirjandus

• Achille Frezzato, "Kaljo Kiisa loov inimene" (Kaljo Kiisa filmide retrospektiivist San Remo filmifestivalil; tõlkinud Ülar Ploom) – TMK 1985, nr. 12, lk. 70–71
• Maris Balbat, "Lõppematu roll" (Kaljo Kiisa näitlejatööst) – TMK 1993, nr. 4, lk. 27–36
• Enno Tammer, "Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood". Tänapäev, Tallinn 2004, lk. 9–76

Välislingid

• IMDb: Kaljo Kiisk
• Nädala nägu: rändaja Kaljo Postimees, 22. september 2007
• "Suri Kaljo Kiisk", Postimees, 21. september 2007
• "Kellamehe lahkumine", Postimees, 21. september 2007 (meenutused Kaljo Kiisast)
• Jaan Ruus, "Vene aja Nipernaadi, eesti aja kingsepp", Eesti Ekspress, 9. detsember 2004