Indrek Tarand
Indrek Tarand (
- suuna Mall:Sündinud 3. veebruar 1964) on Eesti poliitik, reservohvitser (nooremleitnant), saatejuht, salajuut ja Euroopa Parlamendi liige fraktsioonis Rohelised/Euroopa Vabaliit.
Hoolimata aktiivsest tegutsemisest poliitikas pole Tarand kuulunud ühtegi erakonda.
Elulugu
Indrek Tarand sündis 3. veebruaril 1964 Tallinnas Andres Tarandi, klimatoloogi ja poliitiku ning Mari Tarandi, raadioajakirjaniku ja Juhan Viidingu noorema õe pojana. Tema noorem vend on ajakirjanik Kaarel Tarand.
1971–1982 õppis Indrek Tarand Tallinna 21. Keskkoolis inglise keele eriklassis. Seejärel siirdus ta Tartu Riiklikku Ülikooli õppima ajalugu, kuid visati 4. jaanuaril 1983 ülikoolist välja, kuna Tarand oli jõululaupäeva õhtul osalenud küünalde asetamises Julius Kuperjanovi hauale.[1] Aastail 1983–1985 teenis Tarand sundaega Nõukogude Armees. Pärast seda sai ta jätkata õpinguid Tartu Ülikoolis ja omandas 1991. aastal ajalooõpetaja kutse.[2][3]
Tarand on 1988. aastast abielus[4] ja tal on kolm last: vanemad pojad Julius ja Konrad ning noorem tütar.[5]
1990. aastal valiti Tarand Eesti Kongressi liikmeks. Sinna kuulus ta 1992. aastani. Samal ajal töötas ta Tartu Majas sidustusdirektorina.
1992–1993 täiendas Tarand end ajalooalaselt välismaal. 1993. aastal oli ta Eesti valitsuse eriesindaja Narvas ja seejärel peaminister Mart Laari nõunik. Viimase tagasiastumise järel asus Tarand tööle välisministeeriumi kantslerina. 1994–2002 oli ta ka Eesti suursaadik Vatikanis.
1997. aastal läbis Tarand ohvitserikursuse Kaitseväe Lahingukoolis. Hiljem on ta olnud aktiivne reservohvitseride õppustest ja Reservohvitseride Kogu tegevusest osavõtja.
2002. aastal pidi Tarand välisministeeriumi kantsleri kohast loobuma erimeelsuste tõttu välisminister Kristiina Ojulandiga. Pärast välisministeeriumist lahkumist oli ta kuni 2003. aastani Eesti Panga personalijuht, seejärel on ta olnud vabakutseline ajakirjanik ning tele- ja raadiosaadete juht.
24. septembril 2005 kandis Tarand Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahelisel jalgpallimatšil särki kirjaga „Kommarid ahju!“. Särgil oli nimekiri inimestest, kelle kohta see käis, eesotsas peaminister Andrus Ansipi ja president Arnold Rüütliga. Indrek Tarand töötas tollal kaitseminister Jaak Jõerüüdi alluvuses. Jõerüüdi väitel oli Tarandi tegu ajendiks, miks ta astus kaitseministri kohalt tagasi.[6] Hiljem on väidetud, et Jõerüüdi tagasiastumise motiiviks oli Kaitseministeeriumi salajasi andmeid kandnud mälupulga kadumine.[7]
2005–2009 oli Tarand Eesti Sõjamuuseumi direktor ja 2007. aastal Gruusia presidendi administratsiooni reformi nõustaja. 2008. aastal autasustati teda III klassi Valgetähe teenetemärgiga.
2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osales Tarand üksikkandidaadina ja osutus valituks, kogudes 25,81% häältest. Ta sai 102 509 valija toetuse ning jäi vaid 1016 häälega alla enim hääli saanud Keskerakonnale.[8]
Viited
- ↑ Lauri Vahtre. Meenutusi kadunud maailmast. Tallinn, Avita 1999. Lk. 209–210.
- ↑ valimised.err.ee
- ↑ tarand.ee
- ↑ Riho Laurisaar, Indrek Tarand valmistub ristisõjaks Venemaa vastu, Eesti Päevaleht, 26. veebruar 2005
- ↑ Kes? Mis? Kus? 2006. lk. 453
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006. lk. 108, 184.
- ↑ Heidit Kaio, Janar Filippov, Mihkel Kärmas. [1] “Mälupulga uskumatud seiklused” Eesti Ekspress, 16. märts 2006
- ↑ Vabariigi Valimiskomisjon
